15 november 2013

"Islandile. Teekond ja päralejõudmine" Risto Laur






See raamat pani mu nüüd küll juukseid katkuma ja tiiru ümber maja jooksma. Ma isegi ei tea, kust otsast alustada, heast või halvast :) Sest mõlemat oli siin lademetes.

Selle raamatu kujundus on midagi sellist, mis mulle iseenesest ääretult meeldib (kujundanud A. Tali). Ja mis sobib suisa suurepäraselt... fotoalbumitele või tsitaadikogumikele. Taolisele muhedalt kergele ja kiirele lühitekstile aga paraku mitte. Formaat on lugemiseks ja käes hoidmiseks nii ebamugav kui üldse olla saab. Ka ei ole ma kindel, kas kõvad kaaned antud teksti puhul just mõistlikeim valik oli. Samas mulle tundub, et see kirjastaja ongi minu mällu sööbinud kõvakaaneliste, kaalult raskete ja sisult nappide raamatutega, vähemasti on mulle sellised kätte juhtunud. No ja siis tulebki raamatu hinnaks üle paarikümne tugriku eks ole. Tegelikult on see tekst ju selline, et nii mõnigi võiks tahta selle raamatu osta bussis või rongis lugemiseks või muidu kuskil ebamugavas kohas ajaveetmiseks, aga sellist rasket ja suurt kolakat ju ei taha käekotti panna? Või valiti selline formaat nende mõne pildi pärast... Need on ilusad küll, sellega olen sada protsenti nõus.

Lood on lühikesed ja siganaljakad, tegemist siis algselt näoraamatu sissekannetega, mida on ka teksti kujunduses püütud edasi anda (teate küll, postitaja väike profiilipildike jutu kõrval ja all laikimise/kommenteerimise/sheerimise lingid jms). Lisaks tuleb neis lookestes ülihästi välja kirjutaja hetkeemotsioon. Mis tegelikult on võõrsile mineja puhul kõige tugevamate värvidega ja põnevam tegur üldse ja mida on sageli äärmiselt keeruline tagantjärele, või üldse, edasi anda. Selles osas on igasugused facebookid ja blogid ja kodulehed head kohad küll.
Tõsi, nii palju oleks võinud neid "kohendada", et ma tean küll, et lõustikus kipub neid va hüüumärke ikka mõnuga tulema sõrmede alt, aga raamatusse oleks neid võinud veidi vähem sisse minna, kuidagi häirisid. Huvipärast vaatasin mõnda lõiku, kus 6-7 järjestikusel lausel olid hüüukad lõpus, ja mitte ainult - mitmel pool oli neid kaks, kolm või neli lause lõppu lisatud.

Ja lõpetuseks küsimus - kuhu jäi Island? Põhiliselt võis raamatust lugeda herr Lauri memuaare. Jaa, need olid lõbusad ja seiklusterohked, ta oli need edasi andnud vaimukalt ja filmilikult ning lisaks näinud vaeva killurebimise (jeerum, see mõjub siin praegu halvustavalt, aga jumala pärast - ei olnud nii mõeldud) ja uudsete metafooride leidmisega. Ma sain mõndagi teada spaa-elu köögipoolest, muusiku raskest elust, jõuludest, Enn Nõu romaanitriloogia tegelastest ja tont teab millest veel, aga Islandist vaid üksikud killukesed. Entsüklopeedilisi fakte ma ei oodanudki, ega need mindki eriti huvita ja neid leiab ka teistest allikatest, aga... ikkagi kuidagi väheks jäi.  Kui ma ei eksi, siis Islandit hakkas jutu sisse pudenema kusagil 66. lehel (raamatus kokku nummerdatud lk oli mingi 155+ või nii). Ja ega neil ülejäänud lehekülgedelgi väga palju islandlastest ja nende elust pajatatud, seal oli näituseks muusikaõpetaja tegemisi kapaga - taas huvitavad muidugi.
Seega tõe huvides olgu siitpoolt lisatud, et see siin oli Risto Lauri teekond sinna. Päralejõudmine jäi kesiseks ja selle vea võiks järgmisel korral parandada :P

Ütleme nii, et kõik oli kena, aga sisu ja vorm olid karjuvas vastuolus :)
Hetkeseis on selline: kes läheb riiulilt raamatut haarama teadmisega, et sellise outfitiga raamat viitab fotoraamatule + pealkirigi laseks nad aimuda kaugest ja põnevast saareriigist, see saab täiega tünga. Ja need, kes selliseid kirjeldusi ja laadnat olme- ja reisikirjandust armastavad, need ilmselt ei astu ei poes ega raamatukogus selle riiuli juurde või kui nad seda mingis meeltesegadushoos teevadki, ei julge nad kätt sirutada :) Jama, on ju? Ma lihtsalt loodan, et järgmine raamat (sic!) tuleb lugejasõbralikumas formaadis.

P.S. Boonuspunktid lähevad sellele "invajutule"! Täpselt minu mõtted. Ma usun, et meie siin, Eestis, jõuame alles aastakümnete pärast sinnani, no aga me vähemalt püüame.

3 kommentaari:

  1. Oli küll mõnus tekst jah aga lugeda paha. Ma lugemise ajal hoian tavaliselt ühes käes aga seda pidi kahe käega üleval hoidma.
    L

    VastaKustuta
  2. Mina usun, et see on lihtsalt Jänes/Randjärve propagandamasin. Puugitekstid raamatusse! Halleluuja! Mis järgmiseks? Oo jaa, järgmiseks Kender Sirpi vedama.

    VastaKustuta
  3. Hei, võtame nüüd tuure maha veidi:) Jõudsime juba Sirbini välja:)))) Nii hull see olukord vast ikka ei ole, ei Sirbi ega selle Islandi-raamatuga. Omas žanris on ju ometigi head tekstid, lihtsalt valesse vormi valatud ja vale pealkirja alla pandud:)))
    Sirbi osas ma sõna ei võta (veel!), enne ootaks uue tiimi töötulemused ära.

    VastaKustuta