21 november 2013

"Kaardilugeja" P. Kangur


See oli nüüd tõeline õudusunenägu. Ma olen nähtavasti sedasorti elulooraamatute põhiolemuse (ja see on muidugi antud kontekstis absoluutselt väär sõnakasutus!) mingil ähmasel põhjusel jõudnud unustada. Kunagi, tõsi küll, olen midagi sarnast lugenud... äkki need Ita Everist ja Kersti Kreismannist jmt raamatukesed, kus on suureml määral vana tuttav jutt, uusi tahke eriti ei otsita/leita/avalikustata, kirjafont on võimalikult suur ja kokku väga ei tulegi miskit. Sageli olekski just nagu tegemist varasemate ajakirjanduses ilmunud lookeste kokkuvõttega.  Mõnikord pole piisavalt isegi inimlikku soojust ja portreteeritava isiku vaimlist kohalolu tunda. Müstika!

Aga vaat saab ka nii.

Mina ei tea, mina tahan ikka edasi uskuda, et sel mehel (ehk siis Robert Lepiksonil) oli huvitavaid mõtteid ja plaane. Või et teda ümbritsenud inimestel on temaga seoses rohkem mälestusi. No midagi ju oli ka selles raamatus välja toodud, aga... mõjule need põnevad killud, kui neid oli, ei pääsenud.

Ülesehitus jäi samuti segaseks, ilmselt oli koostajal siiski mingi kavand peas olemas. Ent mina nüüd tagantjärele küll ei oska öelda, kas oli see kronoloogiline või temaatiline üleshitus:) Nagu oleks kirp hüpanud siit ja sealt läbi ja üle. Ma lõin lõpuks käega ja plaksasin raamatu kinni - hea, et ei ostnud.

Kahju.

Suures hirmus tõttasin ummisjalu koguni Urramisse ja tühistasin Viljar Loori elulooraamatu broneeringu, mille järjekorras ma küll õige mitu nädalat olen juba olnud ja vist kenal 7. kohal tänase seisuga olin :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar