10 november 2013

Karupada

Ma tänan muidugi muretsemast ja kaasaelamast! Nagu ma aru saan, siis astus järgmisel päeval koguni turul abikaasale ligi murelikke linnakodanikke ja oli neidki, kes vaevusid meilitsi muret tundma meie pere hea tervise pärast :)

Jah, olge rahulikud, reede õhtul ei pidanud me Hesburgerisse minema sööma ega ole ma ka kaks päeva elamisest karuhaisu pidanud välja peksma. Süüa me saime. Punkt.



Aga ilmselt on sellest punktist vähe teile. Välja näeb see pada nagu iga teine pada, selles osas te vist nõustute minuga. Ja kuna kogu selle jama peale oli kere juba hele, siis ma ei hakanud pildistamisega rohkem vaeva ka nägema - leppige nii.

Esiteks, mis ma ütlen - kolm tundi oli selle mõmmiku jaoks ilmselgelt liiga palju. Liha oli ikka juba suussulavalt pehme ja täiesti kiududeks, seega ma usun, et kaks oleks maksimum pidanud olema. Enamus aega oli ahjus pöördõhuga ja kraade 180 ringis.

Teiseks, lõhnahuvilistele. Ei olnud mingit spetsiifilist lõhna, ei elamises ega toidul. Lõhnas lihtsalt hästi ja tummiselt.

Kolmandaks, maitse. Oli küll teine. Sea- või loomaliha jutuga oleks kohe kerge olnud petja kukele saata. Mu esimene mõte oli - maks. Ma sõin liha, mis maitses nagu maks, hoolimata kõigist lisanditest ja tugevast provence´i maitseainesegust. Esimesel korral ei jaganud mu arvamust keegi, paar tundi hiljem, jahtunult, kuulutas ka lapsesuu, et tegemist on maksaga (mida ta mingil põhjusel ei armasta). Sõna "karu" imekombel ei olnud temas vastumeelsust tekitanud, mis on tõeliselt üllatav.

Mis edasi saab?
Ma ei tea, ausalt. See reedel äädikamarinaadi pandud liha on endiselt selles lahuses. Värvus on: kole. Midagi mustjaslilla kanti ja mitte kuigi sümpaatne. Ma siiski sellest midagi vist kokku keeran, aga küllap homme.

P.S. Ma olen nüüd julge nagu karu. Karvkate pole veel kasvama hakanud.

P.P.S. Vahepeal saate ka mõned loetud raamatute postitused, sest need karujutud käivad mul juba endalegi pinda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar