11 november 2013

"Kupee nr 6" Rosa Liksom


See on midagi väga erilist ja ilusat, just ilukirjanduslikult võttes. On maid ja rahvaid, kellele selle raamatu lugemine võib olla eksootiline, uudne, informatiivne, koguni harivgi ehk. Eestlastele küllap mitte, natuke nostalgiat, seda jah, aga see ei ole aeg ega inimesed, mida me meeleheitlikult igatseksime, eks.

On kupee nr 6, on mees ja tüdruk, on teekont Moskvast Mongooliasse. Tüdruk jääb lõpuni kaugeks, nukraks, igatsevaks, loo kohal hõljuvaks. Otsekõnet tema puhul autor ei kasuta ja tüdruku enda "lugu" keribki end lahti kildhaaval, kaootiliselt, minimaalste vihjete kaudu. Eks ta seepärast selline eemalviibiv tundubki.

Mees selles rongis ja kupees, saab raamatu lõpupoole küll endale nime, kuid temagi "lugu" kerib end lahti pikkamööda, ometi jutukamalt ja värvikamalt. Mees on just selline nagu üks klišeelik venelane olla võiks - haiseb viina ja sibula järele, pidevalt kas kiimas või sügelevate rusikatega, aga naisi jumaldab ikka kogu täiega.

Eriti hämmastab, et autor on tegelikult suutnud suurepäraselt jutustusele leida rütmi ja ülesehituse, mis sobitub hästi ka rongi enese kulgemise rütmiga. Pildid kupees toimuvast ja aknast paistvast maailmast vahelduvad täpselt mõõdetud tempoga ning muidugi see erinevatest linnadest lahkumine. Lahkumispildid on toodud ühe pika joruna enamasti, näiteks:

„Maha jääb Irkutsk, vaikne jääst kammitsetud kevadine linn, ülikooli raamatukogu kollased kahhelplaadid, roosa sibulakupliga kirik, pargid ja haljasalad, lärmakad ja aurused avalikud saunad, väsinud maa, roostes tulvaveega kaetud park, klassikaline muusika väikeses valjuhääldis pargi väravaposti küljes, lume pehmed hanged õueaedades, maha jääb Irkutsk ja vastutulev elektrirong õõtsatab kõrvalrööpmeil, majad ja veelkord väikesed kindlalt seisvad majad, valged aknaraamid, maalitud lilledega aknaluugid, pitsiliseks nikerdatud räästad, üksik üheksateistkümnekorruseline paneelmaja keset põlde, kevadine päike, suitsevad korstnad, puuriidal seisev mees … BAMi magistraal, mille soo on endasse imenud, lume raskuse all kokku vajunud maja."

Ja samavõrd, kui autor on suurepärane nende kirjelduste minimaalses ja samas kõikehõlmavas kokkuvõtmises, on ta võrratu ka aknast paistva taeva, õhu, pilvede ja päikesevalguse kirjeldamises.
Siis veel kõik need väiksemad pildid nõukogude liidu inimestest, poodidest, toidukohtadest ( pea igalpool on uksel silt viitega avariile, inventuurile jms ja ometi on pood või retsoran või baar pilgeni rahvast täis), kaubast ja toitudest, millest iganes.

Siin ei juhtu midagi erilist, aga mõnus on lugeda siiski.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar