18 november 2013

"Liibanon 2011" Madis Jürgen



Nii, saage tuttavaks, siin on Mae, viimane inimene pisikese Eestimaa peal, kes seda raamatut veel ei olnud lugenud. Teist ei ole ka, kui see teid lohutab. Mul oligi vettpidav plaan, neid kummatki mitte lugeda, oli seda teemat ju meediast käinud risti ja põiki läbi ja mulle tundus, et veel kuskil raamatu vahendusel selle seitsmikuga kohtuda, et see oleks nagu liiast.

Ja siis, Monika, kurivaim, luges ja kiitis ja rääkis kõik na ilusaks, et ma kohe ei saanud end pidama. jumalast õigesti tegi ka. Ütleme nii, et Jürgen kirjutab nagu Jürgen ikka, tema asju on iga kell maru hea lugeda. Selline tunne tekib, et... on raske ja keeruline, aga on ka hea ja helge. Jürgen kirjutabki kuidagi nii, et iga lugu peabki hästi lõppema. See lugu, jah, lõppes ka hästi, õnneks ammu enne, kui Jürgen oma käpa vahele sai susata.

Aga õige tonaalsuse leidmine oli kindlasti hoolimata sellest õnneliku lõpu tõsiasjast raske. Stiililt on tegemist napi, kuid ausa looga. Enamasti on päris hästi kõik, vahel ka s.....i. Mõlemat olukorda kirjeldatakse võrdselt, nutulugusid teistele eelistamata. See teebki raamatu heaks. Muidugi, lisaks need tabavalt vaimukad kirjelduste kokkuvõtted. Ja mingid pisikesed äärmiselt isiklikud nüansid.

Mul oli põnev lugeda ka selles mõttes, et eks aega ole möödas juba omajagu. Kui päris aus olla, siis ma isegi enam ei mäletanud kuud, millal pantvangid vabastati, seega lugesin iga järgneva nädala (jah, just nädalate kaupa oli lugu jutustatud) kirjeldust kui viimast. Paraku see oodatud-loodetud "viimane" ei olnud alati teps mitte viimane.

Kui muidu võis/võib mõelda, et ah, milleks kõik see jama? Ja mis nad ronisid sinna? Oli seda kõike üldse vaja?
Lk 254 ilmnes, et see põhiline tarkus, milleks too õppetund hea oli, tuli siiski välja (loodetavasti mitte ainult Madis Jürgeni väikeses peakeses, vaid ka seitsme mehe endi kolpades):

"Mida teha, kui tõesti koju tagasi saab. Tuleb rohkem olla koos lähedastega; ei saa enam nii, et laupäev ja pühapäev lähevad mõlemad trenni tehes, vähemasti laupäeval peaks olema perega; hoopis tolerantsem, positiivsem peaks olema; ei pea õiendama, ei pea süüdistama, tühiste asjade pärast närvi minema; aega peab paremini planeerima; peab õppima ja tegema seda, mis on hingelähedane; tuleb olla õnnelik, kui kõik on hästi; tuleb mõelda, et ka see on õnn, kui saab vabalt käia ja vabalt tooli peal istuda, rääkimata sellest, kui saab olla oma kallite inimeste keskel ja teha asju, mis meeldivad; elu on ju lühike ja pole mõtet tegelda mõttetusega; ei tasu siduda ennast alatute inimestega, kes sind ära kasutavad ja alt veavad; eneseväärikust rohkem; ja lõpuks - eriti tuleb olla õnnelik, et kodu on sellises suurepärases kohas nagu Eesti!"

Põhimõtteliselt on see eelnev tarkuse kuldvara see, mille mõni saab kätte siitsamast loodusest, teine filmidest, kolmas raamatutest, neljas mingitelt kursustelt või sektidest, kes iganes kust iganes... mõni peab selleks minema Liibanoni pedaalima ja sattuma pantvangi, aga mis peamine - et see tarkus ikka tuleks!



3 kommentaari:

  1. Kuule, Mae, see oli hästi öeldud:)
    Muide, ma pole ka seda raamatut lugenud, aga äkki isegi täitsa võiks.

    VastaKustuta
  2. Kui sulle Jürgeni stiil on seni meeldinud, siis meeldib see raamat ka. Väga temalikult kirjutatud, ja tohutu empaatiavõime peab muidugi olema.

    VastaKustuta