27 november 2013

Lubage esitleda: meie laululava

 
Ma saan aru, et kõik sussisahistajad ja viisijupijorisejad on lähipäevadeks oma kalendrid lootusetult täis bukkinud ja harjutavad usinasti. Ilmselt tatsuvad neil jalad ka öösiti voodis lamades. 01. detsembril olge kohal pidulikul avamisel ja advendiküünla süütamisel!
 
Eestvaates näeb see iludus välja selline.
 

 Ütleks, et võrdlemisi kabeda moega. Vähemasti selle nurga alt.


See, mis kõrvalt paistab, on juba sootuks teisest ooperist. Ma ikka pidevalt olen usutlenud, et kas tõepoolest sellele mõlkis plekile midagi muud peale ei tule? No kohe mitte mingit ribakest värvi? Või muud materjali? Või mida iganes? Korrosioon? Kasvaks sammalgi sinna peale, aga mul ei ole sellessegi usku :)

Ei, nähtavasti mitte. Nüüd, kus avamiseni veel loetud päevad jäänud, olen lootuse kaotanud. Kui mina noor olin, siis olid levinud sellisest plekist vannid jm anumad. Viimasel ajal pole eriti kohanud enam neid, aga nüüd on nostalgialaks igatahes garanteeritud.

Ärge lihtsalt külje pealt vaadake seda "laulukaart", siis jääb teile kena üldmulje alles :)
Ja kahtlemata on suurim kunstnik loodus ise - kui puud lehte lähevad, siis peaks veel ilusamaks pilt muutuma.


P.S. Nuputamisülesanne pimedateks õhtuteks kamina ette: kuidas nimetada kandilist laulukaart?

3 kommentaari:

  1. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  2. Laulukaared on ju kaarjad kõla pärast. Huvitav, kuidas niisuguse kandilise puhul kõlaga lugu on?

    VastaKustuta
  3. Saab kuulda ja näha seda asja.

    VastaKustuta