22 november 2013

Näkindus, ehk "Odessa, Vanessa" João Lopes Marques




Ma siis olin täna tubli ja nägin selle mehe korrektse nimega sutsu vaeva:) Et me ei peaks aina rääkima sellest portugallasest, kuigi nagu näha, siis saavad kõik kenasti aru küll, kellest jutt. Ja lisaks sellele, et me saime eelmisel korral teada, et ta nagu veidi Viljandis elab, tulid kuluaarides välja lausa täpsemad koordinaadid

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid ikka tema viimasest raamatust, mille ma imekombel kibekiiresti raamatukogust kätte sain. Ma pean tunnistama, et Marquesi stiilis on midagi. Ma ei tea, mis see nimelt on. Mulle midagi selles hullult meeldib, teisalt aga häirib. Ja see käekiri on väga-väga temalik ja äratuntav kõigi raamatute puhul. On see siis loo puhul jutustaja teravam välja joonistamine. Või teatav kujundite üleküllus ja tavalisest tundelisem väljenduslaad. Ei tea. Vahet pole ka. Me võime end lohutada ju, et ilmselt portugallased kirjutavadki nii:)

Lugu ise on hea, teatud mööndustega. Mees on silmnähtavalt hästi kursis tüüpiliste eesti tibinate ... khm-khm hingeeluga -  ma võtan endale suisa julguse nimetada teda beibe-eksperdiks. Ei viitsi meenutama hakata, aga ta vist oma esimestes eesti keelde tõlgitud raamatuteski neid lahanud nii- ja naapidi. Mul tekkis kohe haiglane huvi, kustkohast ta selle meeletu pagasi võtnud on. On tal endal kodus selline, elab ta aktiivset seltsielu või ammutab ta informatsiooni trajektooril cosmo-buduaar-perekool. Samas, see polegi ju tähtis:)

Lugu meeldis mulle põhimõtteliselt kuni sinnani, kus lugejale kott pähe tõmmati. Kerge põnevus ja ohu eelaimdus oli kenasti õhus kogu aeg, kuskilt maalt hakkas kõik tüürima (minu jaoks igatahes) inimkaubanduse või prostitutsiooni juurde või kuhugi sinnakanti. No ja siis võttis autor kätte ja tõi sellise pöörde loosse. Tule taevas appi, eks ole.  Ma olin kohe lausa nördinud:) Ja segaseks jäid ka viimased paar lehekülge. Ütleme siis, et kui see viimaste lehekülgede jama oleks teisiti lahendatud, siis ma oleks päris rahul olnud lugejana, aga nüüd jäi sellest lõpust mingi okas hinge. Sest! Ilma selleta oleks see olnud kena ja õpetlik lugu noortele näitsikutele või abistav õppematerjal lapsevanematele. Nüüd aga kadus see uba loost ära, õpikuna kasutada ei saa.

Mis siis ikka, muidu oli ju okei. Häid metafoore ja tabavaid tähelepanekuid sellest meie ilmaelust igatahes oli.

Näiteks:

"... Sellest hoolimata tõmbas ta vee peale, see on daamile alati kohane, ja asetas hambaniidi mõõtu aluspesu oma tagumiste põskede vahele, mis, pagana pihta, on viimasel ajal nii pringid, et lausa nuruvad, et keegi neisse julgelt hambad sisse lööks."

Või siis mu meelest päris tabav seos:

"Oli see nüüd õnnelik või õnnetu juhus, aga eelnevast peatükist jooksis läbi üks mõte: me unustasime sootuks mainida väikese sõrme krampe, mis loomulikult pole sugugi vähemolulised ja eelkõige küünekääre, Läänemere ääres vohavate lugematute nail spa´de põhilisi rivaale. Ega me paha pärast, kuid riik, mis tahab olla globaliseerunud maailmas konkurentsivõimeline, justkui õpikunäide, vajab lõigatud küüsi, areng on otseselt seotud digitaalse näpuosavusega."


Selline omapärane, kergelt vaimukas, üht osa Eesti elust kenasti kokku võttev raamatuke.

NB! Ma vaatasin eile olude sunnil mingit õudset nn dok.filmi Eesti näkkidest, TV3 oli see, kui ma nüüd ei eksi - vaat see film haakub täiuslikult selle raamatuga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar