16 detsember 2013

Blogipidamisest 100 aastat tagasi, ehk raamat "Ehitusmeistri naine" (Marie Sternfeldt)

Ühe eelmise teemaga haakub see pilt hästi. See oli see turuplats, mis kitsaks hakkas jääma.



Aga mitte kunagisest kohalikust turust ei hakanud ma rääkima, vaid ühest võrdlemisi omanäolisest raamatust. Raamat ühe tavalise naise elust teatud perioodi vältel.


 Iseenesest ei annaks see veel põhjust raamatut omanäoliseks nimetada, kuid peamine väärtus peitub nimelt selles, et need juhtumised ja mõtted on asjaosaline ise kirja pannud. Mis tänasel päeval ei paneks meid kulmugi kergitama, sest nii füüsilisel kui ka elektroonilisel kujul päevikuid ja/või blogisid on ilmselt mustmiljon. Tuletame meelde, et aastatel, millest siin juttu, pärinevaid mälestusi on küll talletatud, kuid enamasti oli neil puhkudel ülesmärkijaks mõni rahvapärimuste koguja või muu kõrvaline isik - kohe oli lugude tonaalsus kraadivõrra teine.

Nii nagu eessõnaski öeldud, see o n  ilustamata lugu, Marie ei püüa luua mingit teistsugust, paremat või õilsamat kuvandit oma elust. Abikaasast räägib ta vähe, kuid sellest vähesesestki kumab läbi traagikat. Elu kibedamast poolest leiab märksa enam käsitlemist perekonnatuttava saamahimu läbi kaotatud kodu ja otsapidi selle samaga seotult tema aastateks närvihaiglasse panemine. Kirjapandud loo lõpp on kurb, aga aus. Kuigi antud jutustus leiab oma otsa aastaga 1917, siis Marie ise elab tegelikult ikka pikemalt, hilisem ei ole siin lihtsalt kajastatud.

Õigupoolest ei ole see elu, mis nende kaante vahel ju sugugi üllatav. Seda kõike oleme ilukirjandusest küllap piisavalt lugenud, aga mulle tundub, et niimoodi asjaosalise enda sulest kirjapanduna mõjub see kuidagi... tugevamalt, ehmatab rohkem.

Oleme kõik lugenud tolleaegsete laste karjasepõlvest, nii mõnigi kord aga süvenemata kui kaugel kodust või mismoodi see kõik korraldatud oli. Või loeme küll ürgnaise looriga varjutatud lugusid trobikonnast lastest, aga kuidas oli kõik päriselt, reaalses elus. Mariel oli kokku siis lõpuks... no vot, hea küsimus, kui mitu last :) Ausalt öeldes läks mul järg käest vahepeal, äkki kaheksa last. Lugeja jaoks saabusid need lapsed alati ootamatult. Selles mõttes, et ta võis küll pikalt-laialt pajatada oma töödest või hilisemast lubjapõletamisest ja sellega äritsemisest, ka tubastest toimetustest, ent ega ta lugejale vihjeid oma õnnistatud olukorrast naljalt ei andnud. Kogu aeg oli umbes nii, et  järsku tundis end haiglaselt, no siis kiirustas veel mingeid toimetusi lõpetada, siis (mitmelgi korral) läks veel kuhugi linna teise otsa ämmaema kutsuma ja siis oligi juba laps käes ja mõne päeva pärast läks elu samas rütmis edasi.

Oma märkmetes ei pajata muidugi mitte ainult argistest asjadest ja olmemuredest, ta ülistab loodust ja mõtiskleb usu üle ning suisa omamooodi taskufilosoofi ning hoolsa nõuandjana astub üles, näiteks allolev katkend:

Ja muidugi tartlased, teie jaoks peaks see raamat paras maiuspala olema, sest linna kujunemise kohta on siin nii mõndagi huvitavat, mis teile ilmselt rohkem ütleb kui mulle.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar