28 detsember 2013

Haldjate päritolu nüüd teada


 Mõnikord olen ma kuu pealt kukkunud. Kuutütardele on see muidugi lubatud, aga siiski piinlik, kui kaks-korda-kahte kokku ei saa kuidagi.
Et Odd Molly riietab paljud haldjad üle ilma, sellest ma olin teadlik.
Et meil siin ebamaiseid olendeid ringi liigub, kuigi väga vargsi!, ka seda olen märganud.

Tekkis õigustatud küsimus - kes hoolitseb meie kohalike haldjate rõivistu eest?
Müstiline võti on leitud - Lee Reinula.



Otseloomulikult ei kuule ma seda nime esimest korda. Lee Reinula-Sterni hoogsate ja graatsiliste visandite vaimus olen ma üles kasvanud, neid Raja talu peretütrega nina vastu ajakirja uurinud ning järgi joonistada püüdnud (ebaõnnestunud katse minu poolt!). Oli selleks ajakirjaks Siluett, Noorus või Nõukogude Naine - mina ei tea. Igatahes see nimi jäi kõvakettale alles - müstiline ja kauge.

Läks veel aastaid, ja mitte vähe. Ja siis meelitas ema mu endaga kaasa kuhugi, mis see siis oligi, Lee Reinula moestuudio? Asus igatahes ühes Tartu tn telliskivimajas. Aasta siis oli... Ei mäletagi.
Oh, aga mul on ju siidisall:)


Küll on hea, et asitõendid ikka olemas on - sallinurgal on selgelt ´98, et sedasi siis. Siidisalli tegime selle nn kursuse lõpuks. Pigistasime tuubidest kontuure ja värvisime ja kogusime kokku jalatsikarpidest neid niiskusekogujaid pakikesi:)

Ma ei mäleta, kui tihti ja kui palju kordi me seal koos käisime. See kõik, mis seal külge mulle hakkas, oli tollal tume maa, ega see tänagi selgem ole.

Teisalt... need pisiasjad, need on ju minuga jäänud, ja neid ei oleks ilma Lee Reinula "koolita". Näiteks tean ma, millised jäsemed mul paar cm üle või alla normi on, mistõttu tean, kuhu visuaalselt juurde lisada ja kust maha võtta. Või millised toonid mulle sobivad. Või mida ja millises olukorras kanda. Või mis millega kokku sobib. Või kust jookseb hea maitse piir. Või millistest mustritest hoiduda. Või... Ei, kui nii mõelda, siis see nimekiri on lõputu ning kuigi hetkel võivad need tunduda elementaarsete aabitsatõdedena, siis ma näen ju iga päev, mis toimub tänavatel - sealse rahva hulgas on palju õudusi. Me kõik vajame pisukest suunamist, ma tean.

Nii et, muidugi on mul tagantjärele hea meel selle kõige üle. Ja mitte ainult, tegelikult näikse see kõik olema suisa hädavajalik, et keegi jälle natukenegi seda tarkust jagaks või koolitaks või räägiks või...
Ja muidugi see, et naised teaksid, ei ole olemas valet kehakaalu või -kuju, vaid vale lõige, muster, maeterjal, värv. Mõelda vaid, kui lihtne, eks ;)

Kuid nagu näha, siis tegeleb eelpool nimetet Lee Reinula üha rohkem ja rohkem puhta ja eheda iluga, mis ka mõistetav (miks sellest nii vähe kuulda on?). Ma ei tea, kes peaks enda õlule tänaste noorte harimise võtma... See, mis selle naise käte alt tuleb, on igatahes üle mõistuse ilus, õrn, naiselik ja emotsionaalne ja kui ma kunagi peaks lotoga võitma, siis ma lähen igatahes tema ukse taha kraapima. Sest kus on pits ja pärlid ja tikandid ja samet - seal olen ka mina. Ma ei tea, miks seda kõike nii vähe eksponeeritakse - rahvas on pime!

P.S. Sellel blogil on ainult üks viga - seal on liiga vähe postitusi :) See-eest aga ohtralt puhast kulda.


2 kommentaari:

  1. Ma olen üllatunud, rabatud, meelitatud, kohmetunud jne. Leidsin selle postituse täiesti juhuslikult - ja istusin kohe tükk aega ja mõtlesin elu üle järele :) Selle hea tundega on tore uut aastat alustada ja muudkui aga haldjaid hulkuma lasta.

    VastaKustuta
  2. Ohtralt loomepuhanguid Sulle uueks aastaks! Et silm tabaks jätkuvalt ilu ja et jaguks värskeid ideid, et inimesed sellesse ilusse riietada ;)!

    VastaKustuta