11 detsember 2013

Kirikutäis jaapanlasi, ehk ärge unustage elada!


Ma tulin eile kontserdilt, ilusalt kontserdilt, kui nii üldiselt rääkida. Esinesid meie oma lasteaia väiksed ja tublid lauljad. Kava oli ilus ja huvitav. Huvitav positiivses mõttes - ei ühtegi äraleierdatud ning miljon ja kolm korda kuuldud laulu-luuletust. Neid, mille saatel oleks hea väike tukastus teha. Oh ei, kõik puha uued ja nõudsid mõõdukalt kõrvade teritamist. Aga meie linnas pole ka imestada, et täiesti uhiuusi laule kuulda saab, sest meil siin ju oma nobenäpp-laulumeister olemas, nimeks tal Anu Röömel. Ja temal tuleb lastelaule umbes sama palju kui Sven Lõhmusel eurolaule.
Et siis tore kontsert.

Mis aga edasi juhtuma hakkab? Seda poleks unes ka näha osanud. Järsku leiab iga teine lapsevanem, et on eluliselt vajalik hakata pildistama. Ühele tõsisele pildistamisele eelneb otse loomulikult oma aparaadi põhjalik näppimine. Seejärel on kaks varianti:

a) join hands together ainult ilma naabri kätest kinnihoidmiseta, ehk käed nii kõrgele sirutada kui võimalik ja siis umbes kakssada korda klõpsida,

b) liikuda üle, mööda, kuhugi, kus pääseks parema võtteni.
See tähendab, et seniks on paar laulu juba lauldud. Nüüd läheb õige kiireks, sest tont seda teab, äkki saab kena üritus enne läbi, kui saab üldse aparaadi tuliseks ajada.

Noh, ja ega seda eelnevat siis ju iga isehakanud piltnik ühe korra tee, ikka rohkem ja veel rohkem on vaja. Äkki peaksin ma siinkohal üldse rõõmus olema, et kirikupinkidel parema kaadri nimel päris turnima ei hakatud?

Tegelikult on meil lasteaias väga tubli õppealajuhataja, kes kõigil üritustel kenasti pildistanud ja mu teada ei ole ta neid pilte ka kunagi kiivalt endale hoidnud, et neid pikkadel sügisõhtutel lasteaia direktrissiga kahekesi salaja uudistada. Need jõuavad päris edukalt soovijateni. Ka eile ta pildistas ja ühest-kahest usinast fotograafist oleks tegelikult küll, või mis? Pilte peaks piisavalt saama, iga laps mahub mõnel korral kaadrisse ja pisike mälestus foto näol oleks ilmselt olemas. Lisaks oleks kõigil vanematel meeldiv võimalus kena kontserti nautida, milleks ju kohale tuldigi. Vähemasti ma tahaksin nii uskuda.

Ma ei tea, kui palju need üliagarad pildistajad nüüd seda esinemist siis kuulasid-vaatasid. Natuke ehk ikka, aga kaduma läks ka kindlasti palju.
AGA
Neil on nüüd üle mõistuse palju häid kaadreid, mida šeerida, seejärel laikida, siis kenadeks virtuaalseteks kaustadeks sättida ja muidugi kui väga igav on, siis ka üks mahukas album füüsilisel kujul kokku panna. Sinna juurde aga jutustada, et vaat kui ilusti mu elu õieke laulis ja siin laulab ta seda laulu, aga selle pildil vot hoopis toda laulu ja... Halloo, sõber, kuula, vaata, naudi, mõtiskle kaasa!

Kõigele eelnevale võib hea blogilugeja lisada veel videoklippide filmimised (loe: käsi ei lastagi rüppe tagasi kukkuda, join hands together kestab igavesti) ning muidugi tahvelarvutite kasutamise kullakese jäädvustamiseks. Viimase puhul viitan ma siis mõõtmetele, eks.
Ja mina alati mõtlesin, et jaapanlased käivad selleks reisimas, et hiljem oleks pilte vaadata. Nüüd ka meie elame juba selleks, et oleks hiljem pilte vaadata:)

Aga kui on on nii palju pildistamislembeid inimesi, siis peaks äkki tegema üldse enne kontserti ühe ekstra fotosessiooni. Umbes niisamuti kui pulmapäeval on eraldi fotosessioon. Et las siis lapsed ajavad oma paremad riided selga, rivistuvad altari ette kenasti, siis saaksid KÕIK soovijad oma klõpsud ära teha, roomaku nad selleks kirikupinkide all või peal, ning õhtul, vaat õhtul saaksid lapsed koguneda selleks, et vanematele laulda, esineda, näidata õpitut. Kena, kas pole.

Kontsert oli ilus, ma rõhutan,  ja lapsed tublid!

Oleks nüüd põnev kuulda, kuidas teil on sellistel üritustel pildistamise probleem lahendatud?
Mitte et ma arvaks, et sellega mingi eriline probleem üldse olema peaks...

/ma vabandan jaapanlaste ees, nad on tegelikult võrdlemisi... normaalsed, väljaarvatud see üks omadus/

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar