10 detsember 2013

Kogu tõde naiseks olemisest

 
"Kuidas olla naine" Caitlin Moran
Need olid küll nüüd valgustuslikud tunnid, mis selle raamatuga veedetud said. Tõeliselt püss naine. Kahju, et meil Eestis selliseid ei ole, või kui on, siis nad käivad mööda nurgataguseid ja ei jaga oma mõtteid ja kogemusi. Kahjuks. Ühte paljutõotavat isendit ma tean, aga tema peaks 10+aastat veel kogemusi omandama, mõne väikse prääniku sünnitama, veel veidi ringi siblima ja siis ootame temalt tegusid :) Jah, ma räägin ühest kolumnistist :)
Morani puhul on ilmselt tegemist teatavat sorti bravuuritariga, ainult selle vahega, et ta ei plõksi niisama, vaid tal on midagi öelda ka. Raamatu kaante järgi oleks mingit roosat ninnunännut oodanud ja eks ma seetõttu ka viivitasin lugemisega.
 
Pealkiri on selles mõttes eksitav, et ega kindlat retsepti siin ei anta. Põhimõtteliselt on tegemist autobiograafilise ülevaatega ühe konkreetse, ja väga ägeda, naise kujunemisest, kes lisaks enda võrratule isikule jälgib ka teisi isendeid ning teeb nähtust ohtralt järeldusi. Vahepeal räägib ta, tõsi küll, endale vastu ka, aga naistele on see absoluutselt lubatud, kas pole.
 
Ja kuigi ta on vahedalt terav, siis on ta ka ropult aus. Ning totaalselt eluterve ellusuhtumisega, mis mulle kohe eriti meeldib. Meedia pushib rämedalt tarbimist, kõrgekontsalisi ja tikutopsi mahtuva aluspesuga naisi, roosamannalisi ja võlgu korraldatud pulmapäevi, mõistusevastaselt valusat vahatamist jms, kuigi tõde on teadagi mis. See raju tädi ütleb otse ja keerutamata välja paljude naiste tegelikud mõtted. Kusjuures lopsakate väljendite ja tabavate kujunditega, et ikka kõigile kohale jõuaks.
 
 
 


Raamatu boonuseks on see, et siin peaks igale naisele midagi olema. No et kes tunnevad end totaalselt ebanaiselikult, siis nad ei pea kartma neil lehekülgedel enese mutta tampimist. Või et need naised, kes on otsustanud never abielluda ja lapsi saada ja kes peavad sel teemal üle päeva sõdima kogu oma suguseltsi ja kodukvartali tädikestega, ei pea vähemasti nende kaante vahelt järjekordset turmtuld vastu võtma. Või siis vastupidi, sünnitusmasinad, ka neil on õigus oma otsusele. Koguni aborditajatele jagub autoril mõistvat suhtumist.
 
 
Autor ise ei ole muidugi mingi puhastverd ingel ja seetõttu ei ole ma päris kindel, millises vanuses kõnealuse raamatu emad oma tütardele pihku peaksid pistma. No eluaastad 13 ümber oleks ehk okei? Kasu oleks ilmselgelt kahjust suurem, mida selle lugemine teha võiks.

Ja mu viimane küsimus: KUIDAS, KURAT, SEE RAAMAT EESTI KEELES VALMIS? See on nii vigane, et ajab lugejal juuksed halliks :) Siin on KÕIKI mõeldavaid vigu, suisa inimeste nimedega on raskusi olnud, a la da VincY ja Susan Saradon jm võib siit leida, rääkimata muust jamast. Tõlkijal, toimetajal, või mõlemal tegelasel on nähtavasti lause alguses olnud üks mõte, mis lause edenedes on "veidike" muutunud, aga selle asemel, et lause algus siis ka ära parandada, on kindluse mõttes kõik endistviisi jäetud. Tekib karvane tunne, et seda ei ole mitte ühtegi korda enne trükikotta saatmist üle loetud, kuigi see ei saa ju võimalik olla... Või siiski?

Resümee: naine olla on sigakeeruline, aga... suurema osa sellest keerukusest on naised ise endale tekitanud.

6 kommentaari:

  1. Just lõpetasin selle raamatu ja ka sissekande oma blogisse, mis osaliselt raamatust inspireeritud. Üldmulje põhimõtteliselt sama ja ma ka ei saanud aru, kuidas see raamat nii vigasena trükki lasti, oleks ikka toimetamist väärinud. Kui midagi teha, siis võiks ikka korralikult.

    VastaKustuta
  2. Siis on küll hea, et ma inglise keeles lugesin:) Tütrele andsin kah edasi, peakski uurima, kuidas talle meeldis. Püss naine tõesti see Moran.

    VastaKustuta
  3. Hea, et sa, Marca, mu seisukohta vigade suhtes jagad, sest mõnikord ma kahtlustan, et ma olen lihtsalt üks vana vingats... aga no kriibib, kriibib, kriibib...
    See meedia pool, millest sul juttu, sellest võiks lõputult rääkida. Nii mõndagi illustreerivat pilti ajakirjanduses vaatan mõttega, et ei teagi, kas nutta või naerda. Ainult et, lõpuks me harjume ja enam ei imestagi äkki kõige selle üle.

    VastaKustuta
  4. Ingrid, kui saladus ei ole, kui vana tütar on? Ja jaga ikka tagasisidet, mida noorem põlvkond asjast arvab, ma täitsa uudishimulik selles osas.

    VastaKustuta
  5. See, kes raamatu sai, oli kõige vanem, 20. Noormad veel liiga noored selle raamatu jaoks. Ja no see keskmine mul nagunii relva ähvardusel ainult loeb:( Aga muidugi jagan tagasisidet.

    See meedia osa oli Moranil küll väga mõtlemapanev, ma nüüd alati panen tähele, kuidas naiste puhul kirjeldatakse, mis neil seljas ja et lastesaamise kohta ikka uuritakse pidevalt... Ja enam ei nuta, naera ega imesta :(

    VastaKustuta
  6. Moran on kindlasti naljakas, aga kas sellest raamatust mingit kasu on? Feministi heietus pole õigesse kohta läinud, kui tuntakse rõõmu, et keegi lõpuks ometi räägib ebameeldivast survest lapsi saada, kuid samas algab blogipost isegi ju emandaliku üleolekuga kellegi kolmanda suhtes, soovitusega laps saada.

    VastaKustuta