22 detsember 2013

"Köögijumala naine" Amy Tan


Tõeliselt võrratu lugemiselamus, nagu nii sageli selles sarjas. Kuna siin on too much China, siis ma küll mõtlesin seda mitte ette võtta, aga istus teine uute raamatute riiulil nii õnnetult ja ilmselt mu süda aimas enne puhkust halba, et Lotila ei ole oma ülesannete kõrgusel ja nii see punane iludus kaasa tuligi.

Lugu ise on olemas ja võimas, tugeva laenguga. Kulges kahes erinevas ajas ja peaasjalikult kahe naisega seoses. Algus, see tänapäevasem osa, oli ka kaasahaarav, ent siis lennutati lugeja pool sajandit ajas tagasi, Hiinasse, kus hakkasid omakorda suured lood lahti kerima. Raske ja valus lugemine, ent kuidagi samaaegselt ka lootust ja usku sisendav.

Mingil põhjusel mõjus siinne karakterite välja joonistumine mulle eriliselt sümpaatsena. Tegelased olid nii hästi kirjeldatud, et silme ees vaheldusid pildid omasoodu.

Omaette teemaks on siin mu meelest mälu. Mälu kui ainulaadne ja omanäoline instrument.  Ikka see, kuidas kaks inimeste võivad samu sündmusi mäletada või mitte mäletada, ja kuidas veel mäletada.
Või üldse mineviku mõjud. Nagu öeldud, raamat algab võrdlemisi kaasajaliselt, laseb aimuda peategelase natuuri eripäradest, võime nimetada neid ka kiiksudeks. Ja alles ajas tagasi minnes, avastades tema minevikku, näeme, mis ja millega on teda sedasi mõjutanud, niimoodi käituma, uskuma, mõtlema pannud.

Ilmselt on ka tõlkija teinud suure ja hea töö, sest hiinlastele omane kõnepruuk, mida Winnie USA-s elades ikka veel tarvitas, on kenasti tõlke üle elanud ja endiselt alles.

2 kommentaari:

  1. Seda pean lugema! Märksõna, millega ära võlusid, oli "mälu". :) Ilusat jõulu sulle ja loodan, et sul ka uuel aastal sama viljakas blogi tuleb!

    VastaKustuta
  2. Raamatuga seoses ei mainita kusagil seda mälu aspekti, aga minu jaoks oli lugemist lõpetades see nagu esimene asi, mis meenuma jäi. Aga eks sa vaata ise, mille sina sealt lõpuks välja nopid.

    Rahulikku jõuluaega ja lennukaid ideid uueks aastaks!

    VastaKustuta