22 detsember 2013

Makk

Saaremaa. Aurusaun. On soe, on mõnus, on aurune.
Sisenevad kaks noort meest, vanust maksimum 25, ilmselt vähem, aga mine sa tea. Mõlemad lihaselised. Ühel süles ujumismähkmes imiklaps. Teisel last ei ole, aga on palju tätoveeringuid.
Istuvad, puhkavad, lobisevad. Lobisevad ühest ja teisest - see polegi oluline.
Siis ütleb üks, et pole sel aastal veel tanguvorsti teinud (kahtlen siiani, kas ta ikka ütles "teinud", äkki pigem "saanud" või "söönud"?).
Teine nõustus, lisas veel, et jube isu on küll juba.
Esimene arvas, et viimane aeg on see viga parandada. Noh, jõulud juba ukse ees.
Teine õhkas, et hilja peale jäänud seekord küll.
Esimene ohkas veel midagi seepeale.
Ma jäin ka unistama. Tanguvorstidest, mis ise tehtud.


Foto: veebist, nii et ärge kohkuge kuupäevast :)


Ma olen verivorsti teinud nullist alates küll, mitte üksi muidugi, ema kõrval. Soolikaid ma ise ei puhastanud, aga verega plätserdamine ja hilisem vorstide toppimine lehtri ja puupulgaga on täitsa eilne päev. Seejärel keetmine ja sukavardaga torkimine, see viimane muidugi eriline lemmik. Ilma vereta ehk lihtsalt tanguvorsti või valge vorsti tegemist ma ei mäleta ausalt öeldes.

Oi, kuidas tahaks. Kurja küll, saare mehed ikka teavad, mis hea on.
Ma pidin täna poe omadega leppima, suitsumaitselistega, aga isegi need viisid keele alla.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar