26 detsember 2013

"Montréali deemonid"


No nii, täitsin lubaduse lugeda ikka viimaks see raamat, sest jah, see oli nüüd taas üks neist, mida ma ei julgenud kätte võtta. Jah, tunnistan, et mul on pidevalt jänes püksis.
Ma hoiatan, et kirjutan selle jutu siia ajal, mil raamat on veel lõpetamata. Ent loodan, et suuri tundemuutusi enam ette ei tule.

Esimene mõte.
Et see on ju igati loetav ja ladus ja et miks siis ometi...? Selline meestekas, täiesti okei.
Teine mõte.
Selline see moodsa inimese, või olgem täpsed ikka, moodsa mehe elu ongi. Tema jalad ei puutu enam tõelist maad, järelikult ei ole tal ka seda õiget kontakti tõelise eluga. Ta on paisatud tehislikku kookonisse, mis peaks olema turvaline ja hea, aga kus ta varem või hiljem trehvab oma deemonitega. Ja sellest alles kõik õudused algavad. Moodne mees teenib raha enamasti tööga, milles on kadunud igasugune inimlikkus. Moodne mees veedab suure osa ajast eluvõõras keskkonnas. Moodne mees on üksi. Üksi, sõltumata sellest kui paljude sõpradega ta tööl või pärast tööd hängib või kui palju naisi rajalt maha võtab. Tema üksindus on tema enda sees, ta on selle vang.
Kolmas mõte.
Jah, see üksindus. Mis tuletab meelde, et juba esimestest lehekülgedest meenutas see raamat mulle... esimesel hetkel Kadastikku, aga siis ma korrigeerisin end. Kadastiku raamatute mees on natuke vanem ja teistsugustes kompleksides, tema seksuaalsus on sootuks teine. Meenus hoopis Houellebecq. Tema raamatute mehed on ka üdini üksildased, mutrikesed ühes teises, suuremas masinavärgis, oma sisemiste pingetega ei oska nad teisiti toime tulla, kui end seksuaalselt tühjaks laadida. Kusjuures seegi on üks tühi rabelemine ja kargamine.

Algus oli ladusam, mingi hetk läks venima. Aga ma võitlen lõpuni.

Ent ma mõtlen, miks see raamat on vähe kõlapinda leidnud... Minu jaoks oli number üks hirm esikaas. See oleks nagu võikalt verine ja suitsiidne raamat. No nüüd, lugedes, võib muidugi mõelda, et kujundaja on siiski muud mõelnud.
Teiseks hirmutavaks teguriks on tutvustuses üles loetletud eeskujud/mõjutajad/võrreldavad autorid (antud juhul siis Coelho, Murakami, Kerouac, Miller). See on ilmselt üks kõige kindlamaid libedale teele minekuid. Seda tehes on ju kaks varianti:
a) kui need autorid mulle juba varem ei meeldinud, siis ei võta ma seda raamatut surmaähvardusel ka kätte;
b) kui need autorid mulle meeldivad, siis võin mürki võtta, et kõnealune raamat on vaid odav jäljendus ja valmistab mulle pettumuse. Ning siililegi selge, et ma parem ennetan säärast pettumust.
Kolmandaks, ja see on nüüd küll kahtlane oletus, aga siiski võimalik, et usuleigete eestlaste jaoks mõjub tutvustuses Jumala mainimine pigem pelutavalt.

Ilmselt võib siiski kõik eelnevad kolm punkti ära unustada, sest tõeline uba on üldse kuskil mujal... Ma hakkasin nimelt mõtlema, et mul on üldse mingi oma kana kitkuda kirjastuse reisiromaani-sarjaga. Vist. Südame-raamatud olen küll võrdlemisi kiiresti pärast ilmumist läbi lugenud, aga kõik teised... need on kuidagi jäänud unarusse. Ei ole ma lugenud "Seitset maailma", "Kes kardab Aafrikat?", "Võõramaalast" ega Wiedemanni.

Küsimus on selles, et miks?

Kes vastust teab, saab lihapirukaid :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar