24 detsember 2013

"Mullast oled sa võetud"


Et siis maajuttude kogumik, kus astub üles terve plejaad jutuvestjaid: Maimu Berg, Toomas Verrev, Peeter Sauter, Triinu Meres, Armin Kõomägi, Maarja Kangro, Urmas Vadi, Tiina Laanem, Piret Bristol, Jan Kaus, Kati Saara Vatmann, Jüri Pino, Kätlin Kaldmaa, Krister Kivi, Juku-Kalle Raid, Fagira D. Morti, Ervin Õunapuu.

Lähteülesanne on olnud esmapilgul lihtne, pärast lugemist tundub aga... et vist siiski intrigeeriv. Piirnaguteta žanri osas, määratletud aga geograafiliselt. Tunnistan ausalt, et valdava osa kohta neist nimedest ma ei tea, kus nad nimelt elavad, seda põnevam on lugeda nendepoolseid nägemusi maaelust kui sellisest, olgu see siis tegelikkusele vastav või pisut sürreaalne. Jah, oli ka seda viimast, nii positiivses kui vähem positiivses võtmes. Mõni naine ja mees kirjutas suht samasse auku, nii nagu on kirjutanud juba mitu aastakümmet, mõni teine jälle üllatas kergelt. Kõiki ei suutnudki lugeda paraku.

Kokkuvõtlikult jäi mulje järgmine. Paari erandiga muidugi. Maal on võrdlemisi kole. Juuakse palju ja kõike. Pannakse kõiki ja kõike. Kes seal on, need seal tegelikult olla ei taha. Kes ei ole seal, need ei taha ka sinna minna. Maal on peamiselt pori ja lumi. Väga harva midagi muud. Maal lähevad linnainimesed üldjuhul segaseks. Mõnikord nähtavalt, teinekord keerab neil lihtsalt kuplialune ära. Ka maainimesed ise võivad lolliks minna. Enamasti lähevadki. Punkt.

Ma siin neid ei hakka üles loetlema, mida lõpuni ei suutnud lugeda. Saagu siia need, mis kolm päeva hiljem veel meeles on. Nimme ei kiika ma raamatusse meenutamiseks :) Berg - puhas nostalgia, kolhoosiaegne erootika. Vadi - väikese vindiga, aga tohutult sümpaatne. Verrev -  mida unistused sul, mees! Meres - üks vähestest helgemate värvidega, naljakas ja julgen väita, et koguni eluline. Kaldmaa - kriipiv, aga hea, jäi painama, oleks tahtnud karjuda. Kõomägi - utoopilisrealistlik, ilmselt lähituleviku teema.

Te ei pea minuga nüüd vaidlema hakkama ja mulle statistikat koostama selle kohta, kui mitmes jutukeses ikka oli lund või joomist või nalja. Karta on, et osad tuhmimad lood lihtsalt ongi ununenud ja need, mis ajusoppidesse ringlema jäänud, annavad rohkem tooni. Aga selline tunne jäi sisse.

Ja kuna ma olen pärast lugemist seisukohal, et põhiosa autoreist siiski ei oma eriti tihedat kokkupuudet maaeluga ja ajas siin mingit umbluud, siis võiks ikka selle linnajuttude raamatu ka ära. Noh, nagu koostajal algselt plaanis vist oligi.


P.S. Kujundus on märksa helgem kui raamatu enda sisu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar