05 detsember 2013

Õõvastav kogemus jõulukuul

Jõulukuu üheks meeldivaks osaks on kahtlemata rõõm kinkide valmimisest ja otsimisest. Olgu neid vähe, aga seda läbimõeldumad. Mis tähendab, et raamat on igatahes õigel kohal sellisel puhul. Sama teed rändavad nähtavasti paljude mõtted, sest raamatukaupluses oli tänasel kenal argipäeva ennelõunal juba paras seltskond otsinguil.

Mõnus.

Meil on nüüd avaram ja hubasem raamatupood muideks ning nagu näha, on peagi lootus väikesele kohvikunurgale koguni. Seda päeva oleme oodanud juba ammu, vist suisa aastaid. Seni oli kitsas, no kohe väga kitsas.

Mõnus.

Teenindajad on raamatupoodides enamasti ka superluksid. Täna olid ka. Ilmselt on viisakas ja meeldiv teeninduskultuur sealse töö üks alustaladest.

Siiani on ikka veel kõik jõulukuiselt mõnus.

Kui ma juba leti ääres maksmas olin, hüppas aga müüjale ligi üks süngelt musta riietunud naisinimene, kes tundus ka mingi asjapulk olevat (juhataja? või veel keegi kolmas?), igatahes mitte müüja, sest neil on mingid vormirõivad või vähemasti on nad kuidagi hästi eristuvad tavaliselt müügisaalis. Loomulikult ignoreeris Must Tädi täielikult, et müüja tegeles tol hetkel kliendiga  (teate küll, kõik need id-kaardi ja kinkekoti ja kilekoti jutud, milles raamatupoodide müüjad on väga tähelepanelikud alati, ja õigesti teevad!) ning kraaksatas midagi teemal, et kes selle ja selle liigi juures selle ja selle sildi sinna asetas. Minuga tegelev müüja tunnistas, et tema.

Aga ega seegi vastus Mustale Tädile sobinud ja teda maha rahustanud, sest noo, otseloomulikult oli tal etteheiteid selles osas ja eluliselt vajalik need sel samal momendil letti laduda, ikka nii, et sellest lisaks asjaosalistele kuuleks veel mina, kõrvalkassas töötav müüjanäitsik ja tolle klient niisamuti. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis nagu ma ennist mainisin, täna oli rahvast võrdlemisi palju ja oli isegi pisuke järjekord tekkinud, ka nemad pidid osa saama draamast.

Minuga tegelev müüja andis vaikselt teada, et ta tegeleb sellega kohe, kui vabaneb. Kui me siis omavahel lõpetasime ja ma veel ostude ja dokumentide ärapanekuga tegelesin, asus ta siis asja kallale, uurides uuesti lähedusse imbunud Mustalt Tädilt, et mis ja kuidas täpselt tuleb ära muuta. Ja siis kraaksatas Must Tädi võidukalt, et ta tegi selle juba ära. Umbes sellisel toonil, et voh, said nüüd!

Jeerum. Enam ei olnud mõnus ja hea ja jõulune tunne. Paha oli. Eriti veel, kui eeldada, et tegemist on näiteks juhataja või mõne muu taolise isendiga, kelle kohustus on, et tema alluvad oleksid viksid ja viisakad ja sõbralikud ja toredad ja siis anda sellist eeskuju, teiste juuresolekul. Talle endale oleks tahtnud paar krõbedamat sõna öelda (ilmselt oleks ta hammustanud muidugi), aga ma kardan, et teenindaja piinlikkust oleks see vaid suurendanud.
Kuigi võib-olla haugub Must Tädi igapäevaselt ja teistel töötajatel on selles osas juba paks nahk kasvatatud. Äkki oligi kõik normaalne?

Üldiselt ma loodan sellest šokeerivast kogemusest lähitundidel välja tulla. Hõõrun silmi ja loodan, et see ei olnud ilmsi...

3 kommentaari:

  1. ma vist aiman, kellega tegemist oli. tema peaks juhataja olema jah ja mõnikord on ise letis ja siis laseb samas stiilis klientidega.
    L.

    VastaKustuta
  2. Ma oleks kindlasti ehmunud olnud sellisest käitumisest, aga samas arvan, et oleks midagi öelnud sellisele kurjale daamile (eriti veel, kuna olen ise samas positsioonis, kus pean aegajalt oma kaastöötajatele "sõnu peale lugema"). Mitte midagi kurja, aga viisakalt, et ta valiks aega ja kohta, kus sellistel teemadel rääkida ning isegi tagatoas võiks ta pisut kenamalt seda teha.
    Klient on ju kuningas, võin ju kõike öelda ;-)

    VastaKustuta
  3. Ma ilmselt kartsin, et see teeks asja ainult hullemaks, pärast oleks vaene teenindaja veel topelt saanud äkki.

    Aga tegelikult on meil mõlemas suures raamatupoeketis siiski väga viis pluss teenindus alati, nii et Eestimaal liikudes, Killuke, ära karda sisse astuda ;)

    VastaKustuta