19 detsember 2013

Saare kutset kuuldes

/tagasi vanasse rütmi, kus blogiposte enam viis päeva ette ei kirjutata :)/
 
Traditsioonid ei kao kuhugi - enne jõule on igatahes paras aeg lõõgastuseks. Teadmine, et kõik olulised kingitused on välja mõeldud, ära tellitud, ära pakitud, omal kohal.... ja siis puhkus. Nii et ma endiselt ei mõista neid, kes viitsivad viimasel minutil poodides kapata või hädaoste teha. Järjekorrad, higistamine, kiirus, närvilisus... baahh! Mulle aitab postkontoris sabatamisest ja nagu kalal kuival õhu ahmimisest.
 
Traditsiooniliselt on peatuspaigaks Grand Rose, teate küll, meie eas enam uusi kohti ju ei hakka uljalt järele proovima :) See on selline kindla peale minek. Tõsi, eks ta veidi kuluma juba hakka, sest on ju avamisest ka jupp aega möödas. Väikseid uuendusi ja täiendusi on muidugi tehtud pidevalt. Eelmisel aastal ihust ja hingest ehitatud kadaka-, kase- ja õuesaunad olid kenasti valmis ning kadakasaun ilmselgelt kõigi suur lemmik tänaseks.
 

Päkapikud olid Kuressaares ja GR-s ka seekord liikvel, kuigi nad ei olnud nii hoolsad kui varasemalt, sest viimasel hommikul magasid nad vist sisse või olid muidu laisad.

 
Ma usun, et GO Spad võiks üle mitme aasta täitsa kaaluda järgmisel korral, aga ma põtkin ikka vastu veekeskuse osas, kus vähemalt ennevanasti olid meestele-naistele eraldi saunad ja kuidagi kõle ja lage oli seal üldse. Samas toad, teenindus, hoolitsused ja köök olid võrratud. Aeg annab arutust.
 
Kuressaare on endine. Aga kus me käinud ei olnud, see oli Kuressaare Linnateater. Tõsi, detsembris on tõeliseks hitiks lasteetendused, aga tore ja armas oli seegi. "Killu ja Mürakas" tüdrukust, kes esiotsa kartis kolle ja kollist, kellel oli esimene töö-öö ja ühes sellega kontroll-kollitamine tulemas.
 
Teatrimaja on saarlastel nii kena et teeb suisa kadedaks. Alloleval pildil peaks olema siis nende...hm... nö jalutamissaal? Võrratu, kas pole? Ja ega muud ruumid kehvemad olnud, lihtsalt neid ei püüdnud ma pildi peale. Väljas on teatrimaja... jah, sellest ma aru muide ei saagi. Kuidas on võimalik, et Kuressaare peatänava ääres on praktiliselt iga maja iludus. Need on enamasti poolteise- või kahekordsed, väärika väljanägemise ja tagasihoidlike kaunistustega, mõjudes ajaloohõngulistena (kuigi mul pole aimugi, kas see ka tegelikult nii on). Ainult paar koledamat karpi nende vahel (nt see Töötukassa maja ja, eestlasliku kahjurõõmu õhutamiseks, on neilgi oma roostemonstrum olemas, kus Rahva Raamat tõelist heaoluoaasi pakub).
 
 
Nii et, teatrimaja on neil samasugune nagu teised kaunitarid samal tänaval.
Ja edasi läks mu mõte teadagi millele - nimelt kinole. Seda kinoteemat loobitakse siin meie linnas söögi alla ja söögi peale. Nojah, mina olen teadupärast ekstreemselt vale inimene kino kohapealt sõna võtma, aga olgu, ma võin leppida, et on inimesi, kelle jaoks see on oluline. Teisalt ei usu ma eladeski, et meil siin tohutud inimhordid kinoustest sisse trügima hakkaks, kui meil ka oleks suur ja uus ja kena ja tore kinomaja. Nii nagu paljud inimesed on harjunud osturetki korraldama Tartusse või Pärnusse või Tallinnasse, nii tean mina rohkem kui ühte inimest, kes ka kinno lähevad meelsasti teise linna, ühildades seda sõitu millegi muuga näiteks.
Seega piisaks ka tagasihoidlikumast variandist. Kuressaares, nagu ma aru saan, näidatakse kino teatriga samas majas - on nii? Mul jäi paraku see testimata, sest seniks, kui "Kertu" hakkas, olin ma juba krimpsus nagu kevadine õunaviss. Viljandis on tegelikult ka alternatiiv olemas, koguni kaks kohta. Üks neist igati üles vuntsitud ja hea asukohaga majas, millest võiks ju piisata.
Pagan, ma ei tahtnud kinost siiski rääkida.

Kiriku vastas, ühtlasi Eesti Posti kõrval, asub stripiklubi - väga praktiline! Selle kiriku tornirist paistab mullivannis istujale hõlpsasti ära. Ka Rakveres on spaatades võimalik peaaegu kiriku akendest sisse piiluda.







Seekordsetest uudistest veel nii palju, et Dereku (või Dereki?) burger sai samuti esmakordselt manustatud - läks ja laulis, võiks selle peale öelda. Mis tõestab veel kord, milline mõju oli "Köögikodanike" saatel :) Teisalt muidugi ka pisuke etteheide siitpoolt, sest sellest saatest, mida me ilanirega kaunistatult korduvalt vaatasime, jäi ekslik mulje nagu oleks see võluburks saadaval vaid nädalavahetusel ja õhtuti/öösiti. Nii et tänu sellele vääritimõistmisele jäime eelmisel aastal heast asjast lihtsalt ilma. Seekord siis viga parandatud.
Mis ma öelda oskan? Loomulikult ei saa öelda, et burger nagu burger ikka. Nii tugevat grillilõhna ikka ühestki teisest sarnasest isendist ei õhku ja ka sedavõrd võimast ja kodust kotletipoissi ei ole mujal. Kui Derek oma köögid üle Eesti laiali laotaks, võiks VäkkDonald´s, no mitte just pankrotti minna, aga siinses piirkonnas küll oma uksed kinni panna. Muidugi oli hea, nii hea, et isegi pilti ei ole :)


No ja märgilise tähendusega majast teeme ikka ka pilti, eks.


2 kommentaari:

  1. Mulle tundub, et suur osa Dereku fenomenist on Derek ise.
    Kui ta väga laieneks, kas siis oleks see enam see.

    Kas Sa mäletad veel burkse, mida eelmisel sajandil bussijaamas müüdi: hiigelsuured, kaste tilkus vahelt välja jne. Mu meelst olid need midagi sarnast. Ka üsna puhas käsitöö ja killuke tegija südamest juures:)

    VastaKustuta
  2. Bussijaama juures müüdavaid burgereid meenutavad nii mitmedki tänasel päeval heldimusega... Mul on eriti hot dog´id meelde jäänud, siis oli veel maitset tunda jah.

    VastaKustuta