25 detsember 2013

Taani jõulud


Või siiski pigem Eesti jõulud Taani kastmes.
Ega ma ei teagi, mis see taani jõululaud nii täpselt võttes on, sest eks ta meil alati ikka natuke selline segapuder olnud on. Teisalt on mõni asi aga juba nii palju kordi jõulumenüüs olnud, et enam ei peagi seda taanilikuks :)

Seekord olid  Taani mõjutustega näiteks...

ahjupart


Et esmalt mine ja püüa üks part kinni, seejärel keera pea otsast... Olgu-olgu, see part on ikka poest kohale lennanud, ma ise püüdmas ei käinud. Ja täpset retsepti ei ole samuti siit mõtet loota, sest ma ei kasuta neid isegi. Nimelt olen ma endiselt seisukohal, et igasugune mõõteriistade ja -anumate kasutamine pärsib täielikult kokkamist. Silma, tunde ja tuju järgi.

Part sai enne ahju vupsamist enesele kõhtu õunaveerandikud (südamik ära, aga koor jäi peale) ja apelsinisektorid, sutsuke mett veel sinna vahele. Ja veel enne seda muidugi meresoolaga sisse hõõrutud, piprasegu ja ürdisegu. Läikima viksisin võiga.

Siin on see koht nüüd, kus
peaks olema küpse pardi pilt.
Pilti aga ei ole.
Enam pole millestki teha ka:)
Viimasedki jäägid läksid täna supiks.
Suppi ka enam ei ole.
Alles on vaid niru väljanägemisega luukere.
Prügikastis.

Täidis läheb hiljem kenasti lauale lisandiks. Ja kui perenaisel ahi vaba on, siis levinud lisandiks on horisontaalselt poolitatud õun, millel südamik välja uuristatud, õunapoolikud siis ahju loopida ja hiljem punasõstraželeed törtsuke sinna lohukesse panna. Pardile vääriline kaaslane ongi sündinud, ei mingit hiina imet.


Edasi tuleb muidugi punane kapsas. Selleta enam elu ette ei kujutakski. See on kümme, ei, sada korda parem kui hapukapsad. Sobib võrratult hästi kõigi ahjulihadega, olgu nad mis tahes linnu või looma lihast ning on ilmselgelt kõhusõbralikum ka. Ja parajalt hapu ja parajalt magus - ideaalne.

Meil on siin poodides vist ka mingeid analooge riiulitel, aga see pole see pole see...
Samas võib selle edukalt ise kokku keerata. Punane kapsas läheb ribadeks nagu ikka, maitsed timmid soola-pipra, punaveini ja veiniäädikaga, kindlasti suhkruga ja rasvainega. Taluvõi on hea, aga ahjupardi juurde kärab veelgi paremini pardi enda rasv, mida tekib ju lademetes!
Siin pildil ei ole värv kõige parem jäänud, aga tegelikult on see taldrikul ikka puhas rõõm.

 
 
 
Ja nüüd minu järgmine suur lemmik - karamellised kartulid, või otse taani keelest tõlgituna pruunid kartulid. Ideaalis võiks neid teha pariisi kartulitest või muidu pisikestest eksemplaridest. Mul oli kodus hetkel valik kesine, lisaks oli totaalselt vale kartulisort. Aga mis meil välimusest, kui maitse on suisa oivaline :)
 
Kartulid käivad vilunud koorija käe alt läbi, seejärel tavaline keetmine, kindlasti tuleb need enne veel maha jahutada.
Ja siis... anda pannile valu, suhkur sulama, kuni on mõnusalt pruun. Mida pruunim, seda parem. Kui kõik sulanud, siis killuke võid ka sekka, et seltsis segasem oleks ja siis kartulid sinna päevitama.
 
 
 
 

 Ris alamande on meil juba klassika. Lihtne, mugav ja maitsev. Maakeeli siis riisipuding, aga see kõlab ju äärmiselt mannetult :) Igatahes aluseks on üks eelneval päeval korralikult ja mõnuga hautatud riisipuder, ikka algusest peale piimaga, õrnalt suhkurt ja vaniljet samuti lisada.
 
Järgmisel päeval võib siis asuda mandlite kallale. Korraks peale kuum vesi, mis lööb kestad mõnusalt lahti, pärast lupsa kasvõi ühe käega koori maha. Seejärel puhastatud mandlid just nii peeneks nagu hing ihkab. Kui kapinurgas ka üks ekstrakingitus ootamas, siis ära unusta üht mandlipoissi terveks jätta;)
Vahukoor keeruta vahtu ning lisa õrnalt segades eelmise päeva riisipudrule, mandlid ikka ka juurde, eks. Nii et viimaks ongi koos üks lumivalge ja õhuline riisiunelm.

 

Aga see on alles pool magusroast.
Edasi tuleb kirsikaste, millega sul on mustmiljon võimalust. Kui sa poes südamest ringi tuustid, siis sa võid leida koguni meie kaubandusvõrgust valmiskastme, tetrapakendis, toodud Taanist:) Samuti võid sa võtta suvalise kirsikompoti (hilisemate pretensioonide vältimiseks soovitavalt ikka ilma kivideta!) ja sellest kastme valmistada. Samas miks ka mitte sügavülmiku põhjast koukida välja üks kotike külmutatud kirsse.
Magusa ja hapuga timmid maitsed paika. Mõni armastab jõuluseid mekke ja võib vürtsidega mängida, mina paraku mitte.


Mina mängisin selle juuresoleva pudeliga. Oleks mänginud ka Vana Tallinnaga, aga selle olid rotid kapist ära viinud. Enne, kui pudelist sortsad potti, ole kena ja maitse ikka ise ka, mõõdukalt.

Kui liiga palju maitsed, võib juhtuda nii...


Ja kui pudel juba väga kergeks muutub, siis juhtub nii....
Tegelikult on need pildid muidugi lihtsalt kaasaegsete telefonide süü, millega on raske ühe käega pildistada:)
Aga edasi, tekkinud olluse muudad tihkemaks tärklisega nagu ikka. Mina jõudsin seekord sellise eksperimendini, et kui haput muuga lisada ei ole, siis aitab ka balsamico, ja kuidas veel. Tekib lausa üks uus huvitav maitsenüanss, mis mulle täitsa meeldima hakkas. Nii et, ei ole olemas võimatuid olukordi, eks :)

HÄID JÄTKUVAID PÜHI!!!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar