04 detsember 2013

"Viljandi kirikumõis kõneleb" Jaan Lattik


 
Vististi peab paika, et raamatud leiavad lugeja ise üles. Hiljuti, on sellest nüüd nädal või kaks või kolm, oli just nimelt meie kirikumõisast juttu. On juba paar põlvkonda, kelle jaoks see nimetus eriti palju ei ütle, kuigi kui ma ei eksi, siis isegi meie linnaliini lõpp-peatus (või algus?) kannab/kandis seda nime. Üks imelik koht igatahes, eks ole. Ja nüüd juhtus üks päev, et raamatukogu pikkadelt riiulitelt viipas just see raamat vastu. Pean teinekordki sinna riiulite vahele end ära unustama, mitte kogu aeg broneerimissüsteemi kräunutama.
 
Selle mehe sünnist sai hiljuti 135 aastat. Oh ajad, oh majad. Nii luuleliselt ei kirjuta meil enam isegi luuletajad kui üks omaaegne kiriku- ja haridustegelane seda oskas. Ja muidugi väljendid - puhas kuld jällegi, lisaks paljugi sellest just viljandimaalastele omane.
 
Ent ka muidu mitutpidi põnev lugemine, sest põhimõtteliselt saab ju kenakese ülevaate inimese elust sünnist surmani läbi kirikuõpetaja pilgu, lisaks Viljandi sakslastest ja juutidest, kübeke mõisnikest ja lihtrahvast, koolide katsumisest, lihtsalt eludest ja oludest ja... Noo kõige magusamad on kahtlemata igasugused vigurid ja arveteõiendamised, mis oma iseloomult juba seesugused, et lõpuks kirikuõpetaja kui vahekohtuniku ette välja jõuavad.  
 
Tegelikult viipas riiulilt mulle sama raamatu teine eksemplar, aga no kuulge - kui on võimalus võtta pühendusega raamat või ilma, siis ma muidugi valin esimese.  
 

2 kommentaari:

  1. Mis ajaperioodist see raamat räägib?

    VastaKustuta
  2. Põhimõtteliselt kahe maailmasõja vahelisest perioodist, kuigi ta Viljandisse asus tööle vist paar aastakest varem juba.

    VastaKustuta