25 veebruar 2013

Raamatupopurrii













    




Katja Kettu "Ämmaemand" - Kettu kahe raamatu põhjal võiks juba väita, et ta on osav süžeede looja. Lood on põnevad ja mitmekihilised. "Ämmaemand" annab ülevaate soomlaste kannatuste rajast, Teine maailmasõda Lapimaal, soomlanna ja sakslase armastus. Eestlased on harjunud rusikaga vastu rinda taguma kuivõrd raske saatusega neid "õnnistatud" on, samas on igal rahval ju oma minevikuvarjud jälitamas. Seega mõttekoht.
Kettu on nii väljanägemiselt kui ka vängema keelekasutuse poolest täitsa kodumaine Merca:)

Katja Kettu "Keevitaja" loo tuumaks on Estonia hukk 1994.aastal. Tihedalt põimunud fiktsoon ja tõelisus, samas ei olnud see häiriv. Tekst ise oli nauditav ja loo ülesehitus - nelja erineva inimese jutustused -  andis raamatule palju juurde.
Mõlemat raamatut kannatas edukalt järjest lugeda.



Sama ei saa väita Camilla Läckbergi kohta. "Jääprintsess" ja "Jutlustaja" on nagu Larssoni või E.L. Jamesi triloogiad - hõlpsasti omastatavad, lihtsa keelega, sama lihtsa lauseehituse ja ohtra nämmutamisega (üks situatsioon ja viie tegelase kirjeldused-hinnangud antud juhtumile, ja nii korduvalt ja korduvalt...). Rannas või haiglas lugemiseks või muidu sagedaste katkestustega lugemiseks ideaalsed, mõelda pole eriti vaja ja lugu on lõ-pu-ta. Ent ei paku ka suurt elamust.  Olgu, Läckbergi raamatud on krimkad ja neil on lõpp küll selles mõttes, et mõrtsukad leitakse ja bla-blaa, aga kuna mitmed tegelased on vist raamatust raamatusse samad, siis laotatakse nende omavahelised seosed ja lähiminevik ikka mõnuga lauale. 
Mis Läckbergi lugemise veidi väsitavaks teeb, on iga, absoluutselt iga tegelase!, detailideni välja joonistamine. Igal tegelasel on minevik, perekond, töö, argipäev - ja see kõik lüüakse maksimaalselt letti ka.




Ja nüüd tõeline maiuspala! Sarah Winman "Kui jumal oli jänes" Moodsa aja sarjast oli puhas rõõm. Sarja parimaks tahaks suisa nimetada, ent see võib olla tingitud hetkeemotsioonidest:)
Mõnus tekst, värvikad tegelased (tegelikult ilmselgelt lihtsad tegelased, kes esitatud niivõrd kontrastsete värvingute abil, mis teebki nad nii omamoodi olevateks ja erilisteks) ja kompvekiks kindlasti väljaütlemata asjad. Ridade vahelt lugemise rõõmu ei võetud lugejalt ära, seda a oskan hinnata.
Raamatu moodustavad peategelase Elly elust võetud fragmendid, sest lood on võrdlemisi lühikesed, hästi liigendatud ja, hoolimata käsitletavate teemade tõsidusest, sageli humoorika puändiga.
Raamat, mida võiks ka teist korda lugeda.




Ketil Bjørnstad "Ballaad g-moll: romaan Edvard Griegist" jättis mu kummalisel põhjusel külmaks, igatahes ei suutnud niimoodi kaasa haarata kui "Muusikale". Ometi oli E. Lumet tõlkijana siingi tasemel ja teemagi minu maitsele, kuid ei tea, milles siis asi.  
 
Kuna Jane Salumäe "Agulist maailmaareenile" juba kord olude sunnil koju sattus, siis loetud see ka sai. Kaalult raske ja formaadiltki suur (teeb lugemise jube tüütuks muide, nagu ka Kettu raamatute puhul).
Raamat oli, julgen öelda, üpris avameelne, seega oli peategelane hingega asja juures ja otsustanud nähtavasti öelda kõik, mis südamel oli. Ja kui juba elulooraamatuni jõuda, siis nii see olema peakski. Kirjapandud aga oleks see  võinud olla haaravamalt ja mitte nii algklassi õpilase tasemel (jumala pärast, see siinkohal ei ole etteheide Jane Salumäele!) 

 Abdul Turay "Väike valge riik" - iseenesest põnev, kuid kahtlemata kordades põnevam oleks seda raamatut lugeda neil, kel Eestiga põgusam kokkupuude kui eestlastel endil. Meie jaoks siiski liiga tuttavate asjade üle kordamine. Kuigi meie hulgas on küllalt neid, kellele mõni asi isegi mitmekordsel üle rääkimisel kohale ei jõua.
Ei tea, ehk on see juba tehtud või plaani võetud, kuid ingliskeelsena täidaks raamat samuti oma eesmärgi.



"Kui tuvid kadusid" Sofi Oksanen. Noh, te võite mind nüüd kividega loopida, aga mulle vist siiski meeldis see raamat, koguni rohkem kui "Puhastus". On aimata suurt eeltööd ja olgem ausad, natuke põnevust ju oli ka.



 
 


 

 
 



 
 
 

 


 
 




 
 

 



 
 

 


 



 


 

 
 




24 veebruar 2013

Palju õnne!

Lennupikniku ja muidu jalutajate jaoks imekena ilm.


Kes kasutab luupi, võib langevarjureid sel pildil märgata. Teised võivad lihtsalt selget taevast ja ilusat vaadet imetleda.

Lennukid seekord küll järvele ei maandu - püdel mass, mis ka kalapeolisi  kimbutas, pole kuhugi kadunud.

12 minutit ja seesugune iludus jõuab Tallinnast meieni. Pole paha.



 
 
Pühaks söömaajaks riietume ikka teemakohaselt. 
Temaatiline outfit pärit Saaretikand OÜ-lt.

"Kalmistuklubi" I. Menchell

Pooltühi saal võtab näitemängult rohkem kui pool võlu. Kahju teeb see nii näitlejatele laval kui publikule saalis.
Naljad küll on, ent kui naerjaid napib, siis ei kanna need päriselt välja.


Lucille (Rita Raave) on lavastuse tõeline primadonna. Ja kindlasti üllatab - komöödianäitlejana igatahes, rääkimata tema suurepärasest füüsilisest vormist. Suuresti tema peal lugu püsti püsiski. Silmaga ja kõrvaga tajutavaid eksimusi ei märganud tema puhul samuti, samas kui teiste puhul eksiti mitmelgi korral nimedega.
Elle Kull jääb vist eluks ajaks Elle Kulliks, või siis pigem Ukuaru Minnaks.

Stseen juuresolevalt pildilt oli kahtlemata etenduse naelaks, kuigi pilt ei suuda muidugi kõike edasi anda.

Fotod: Jaanus Laagriküll


20 veebruar 2013

"Meeste kodu"

"Meeste kodu" on Ugala mängukavas olnud juba kaks aastat ja uudisvärskuse küll minetanud, aga rääkida võib ikka. Loo sisu ümber jutustama ei hakka, seda leiab interneedusestki. Vastakaid hinnanguid on kõnealune näitemäng nagunii tekitanud ja ega siinkirjutajalgi teisiti läinud.

Kummaline kooslus oli, seda küll. Sisu nagu esmapilgul suurt ei olnudki, või siis tuli ise juurde mõelda:) Ainest edasi mõtisklemiseks igatahes oli. Aga üldjoontes siiski lihtne, argine, seebine. Naljad olid kohati kergelt labasusele kalduvad ja mannetud (samas viieaastasele igati meelt mööda), kuid...

... see oli siis etenduse negatiivne pool. Või kas see viimane nüüd just üdini negatiivne oligi, sest peaasi on ju see, mida publik saalis mõtleb ja arvab. Ja rahvas naeris südamest.
Teise vaatuse naljad olid tõenäoliselt sama masti, kuid selle vahega, et laval olev seltskond hakkas 110% kaifima oma mängu. Ja lõpuks ei saanudki enam sotti, kas naerdi näitemängu ja naljade või näitlejate endi naeru üle. Pigem siiski viimase üle. Hetked, mil näitlejad ei ole võimelised etendusega edasi minema. Hetked, mil Sammul nihkub küljega ja seljaga saali poole ning peidab katkematut naeruhoogu pikkade juustesse. Hetked, mil Kütsar pingsalt ninaselga masseerib. Hetked, mil Malmsten aktiivselt püüab kulmude kergitamise ja otsaesise kibrutamisega näole tõsist ilmet manada.
Naer on ju nakkav.
Ja positiivne seegi, kui tuuakse vahelduseks teisi näitlejaid meie teatrisse. On ju kõik mehed mööda Eestit laiali.
Etenduse lõpp läks juba päris käest ära. Publikupreemia jagamise ajaks selgus ka põhjus - 50. etendus!

Tänased boonuspunktid lähevad Malmsteni suusahüppaja-etüüdile.


19 veebruar 2013

Part on jõudnud Fellinisse. Igas mõttes.

Täpsustagem, et igati suupärane part!

Parti teatavasti pakuvad meie linnas vahelduva eduga veel mõned söögikohad, kuigi üle kahe vast mitte. Selle valmistamisest võivad arusaamad aga erineda nagu öö ja päev. Ja erinevadki. Samas kui tahta pakkuda mingisugust vinnutatud pardirinda (???), siis peaks klienti eelnevalt menüüs hoiatama. Kuigi ma kahtlustan varasematest kogemustest, et tegemist ei olnud mitte vinnutatud pardiga, vaid kolm päeva tagasi valmis küpsetatud ja lihtsalt "veidi" kuivanud lihaga.

Aga see selleks.
Kohvik Fellinis parti tellides olin samuti valmis karbitäie hambatikke käeulatusse haarama, ent ei läinudki tarvis:) Te teate küll, et pildistamisest oluliselt enam armastan ma söömist ning seetõttu ei näe te siin pildil küll päris hästi liha värvitooni, aga te peate siis lihtsalt mu sõnu uskuma, et see oli selline nagu olema pidigi. Ja nahast ärme parem üldse räägi, eks. Selle naha peale läheks iga perearst kohemaid pöördesse, aga no see on ju parim osa pardist, kas pole.
Pardi kõrval olid kartulipüree ja ratatouille. Kindlasti head, aga kes see neid enam märkas. Ettekandjanäitsikust oli äärmiselt armas mind lohutada, et seda on pikalt hautatud ja sibulamaitset ei tohiks enam tunda olla. Kusjuures ma sõin ära jah.


Kui nüüd see võluv part kõrvale jätta, siis tahaks veel ära mainida laudadel olnud luulevoldikud. Meie laual Doris Kareva (hea valik!), võib-olla ka teistel laudadel sama luuletaja looming, ei tea. Samuti ei oska öelda, kas see oli nüüd tingitud ainult sõbrapäeva lähedusest või jääbki see nii. Mulle meeldiks muidugi viimane variant.


Seintel hakkasid silma Viljandi Fotoklubi tööd, mille üle taas vaid rõõm. Raamatud ja lauamängud. Sõnaga, pisiasjad, mis ühest kohvikust teevadki kohviku. Lõpuks siis ka Viljandis olemas. Lisaks koht, kus nädalavahetustel ja tähtpäevadel elava muusika saatel head sööki ja jooki nautida.

Tänased boonuspunktid lähevad kohviku ettekandjatele, kohe maksimumpunktid lausa!


Rukkililled

Kellel eelseisvaks nädalavahetuseks ehted endiselt leidmata, siis tasub külastada Evelini blogi. Rahvuslike motiividega on seal veel nii mõndagi leida.


P.S. Kaup liigub kiiresti, nii et teil oleks igatahes lootust õigeks ajaks kätte saada.

16 veebruar 2013

Kuldkala 2013

 
 
Kalapidu on täie hooga käimas. Karvased ja sulelised ja muidu toredad inimesed on kõik platsis, laisad passivad kodus.
 


Ka saunaklubi "Õlle 13" on rohkearvulises koosseisus esindatud.

Jansa esitab traditsioonilise kalapeo-laulu ja siis ongi viimane aeg lantima minna.


 Ka meie linnapea ei ole pelgalt ilusate sõnade pärast kalapeole tulnud, vaid asub jääl aktsiooni.

Aktsioonis on üldse kõik ja ma olen veendunud, et kui tänasel päeval tehtaks statistikat õlal kantavate kottide ja jääpuuride osas, siis viimased võidaks ülekaalukalt. Jääpuur on tänase päeva aksessuaar!






Noh, te võite küll targad ja osavad ja hea kujutlusvõimega olla, kuid ma ütlen siiski, et see sigri-migri alloleval pildil ei ole kõrkjad vaid ikka kalamehed-naised ja muidu seltsimehed.





15 veebruar 2013

Sõbranädal

Vaikus kannab endas alati rohkem, kas pole? Nii ka seekord ja sellel nädalal.
Hea nädal on olnud.

Taani disain on jätkuvalt in. Küünlahoidjaid te olete juba kunagi näinud, ehk ka kuuseehteid.
Seekord siis aga Eva Solo. Eva Solol on palju häid ja praktilisi asju kööki, kuid näiteks need termospudelid nii kuumale kui ka külmale joogile hakkavad eriti silma ning on nähtavasti taanlaste südameisse jõudnud.
 
 




Aga siis on veel nurk nimega made by J.
Selles nurgas on pea alati üllatus, ainsaks teadmiseks, et ise tehtud, hästi tehtud;) Ja kui veel roosa ja roosiline, siis pole Mae puhul küsimustki eks.






Nädalal on veelgi head varuks olnud. Näiteks üks leping. Mis tähendab, et järgmiseks ilmub noorteromaan, usun, et siinkohal võib juba ka pealkirja välja hõigata - "Ma nüüd lähen".

Üsna kiirelt ja kergelt kirjutatud lugu ning sootuks teiste plaanidega alustatud. Läks aga nii, et küsiti "midagi" ja juhtumisi oli ka "midagi" juba peaaegu valmis andmiseks ja nii see läks - esimest korda siis nii, et võeti sisu teadmata. Seega, seekord on ootamatult ruttu võimalus asuda uute lugude juurde, kahe juurde korraga paraku, vähemaga lihtsalt ei vea välja.

P.S. Ja ärge siis unustage, et sõbrad on olemas ikka aastaringselt, mitte ainult ühel päeval aastas.

08 veebruar 2013

Lõppenud on päevad...

Ma nägin täna telerist reklaami, mis mu hallides ajurakkudes punase plahvatuse esile kutsus. Jyskil on miskine tekstiilide vms kampaania ja hinnad ilusamad kui kunagi varem. Või midagi sellist.

Ma olen ka ühe korra Jyskist voodipesu ostnud. Sellise ettevaatamatu sammuga sain ma hakkama vist kogunisti möödunud sügisel alles, küllap seni oli mul siis piisavalt oidu voodipesu mujalt osta. Igatahes sügiskaamose käes vaeveldes ja ilmselges meeltesegaduses mina sealt punase voodipesuga väljusin, ise veel rahul olles, millise hea ostu ma tegin. Baaah!

Ma ei tea enam väita kui ilusad unenäod mul tol ööl olid või kas neid ülepea oligi. Hommikusöögilauas olin ma tiba nõutu ning tol tähelepanuväärsel päeval läks mu pilk korduvalt küüntele. Mu küüned ei ole teatavasti vaatamisväärsus iseenesest, aga midagi oli siiski teistmoodi. Natuke. Nende tähetund oli tulnud. Lasin rõõmsasti, veel!, peast läbi, mis ma eelmisel päeval süüa olin teinud (ega juhuslikult midagi punapeedist?) või et ega ma mingitel müstilistel asjaoludel pole käsi seljankapotis pole hoidnud.
Aga mis sest ikka - päevased kätepesud ja seep ju lõpuks avitasid, kuigi tunnistagem, et müsteerium jäi endiselt õhku.

Järgmisel päeval, mil müsteerium oma piire juba oluliselt laiendanud oli, said kõik küsimused vastuse. Nii mu punased küüned (kas ma kratsin öösel voodipesu???), miks mu valge öösärk üha roosamaks muutub ning last but not least, miks mu abikaasa kahtlaselt punaseks läinud on hommikuks.
No ja ka voodilina, mis oma sünnihetkel kindlasti punast värvi ei olnud, hakkas ka kahtlaselt seda karva minema.

Okei, sellega oleks see saaga võinud lõppeda. Inimesed said ju lõpuks oma õige tooni tagasi ja ööriided ka enam-vähem, ent ei, see oleks liiga lihtne lõpp Jyski voodipesule olnud. Jyski voodipesul on teatavasti iseloomu.

Nali jätkus pesumasinast tulekuga, mil sealt tuli mingi haleoranžikas narts välja. Narts, millel küll värv kadunud, see-eest aga pesumasinast boonusena saadud tumedamad triibud ja jutid, kunstiteos suisa. Ja pioneeri ausõna, et ma ei pesnud seda 90 kraadi juures. Ei, ega sellestki veel küll olnud - selleks et kortsud välja triikida, oleks tarvis teerulli olnud ja isegi see oleks lõpuks rulle laiutanud ja alla andnud.
Jaa, nüüd edasi tuli muidugi minu prohmakas, kuna ma ei ole viimased 20 aastat voodipesu triikides tõepoolest triikraua kuumuseastet pidanud eriti ümber reguleerima, siis ei süvenenud ma ka seekord sellesse. Raudselt mingi kaks pügalat oli, mis ei tohiks ühele harju keskmisele tekikotile või padjapüürile ületamatuks takistuseks olla. Aga vot just nimelt oli. Nii et nagu üle keha punastamisest ja pleekinud nartsudest veel vähe oleks, lõppes see odüsseia ka mõnusalt piraka auguga.

Seega minge jah kõik ja ostke Jyskist igasuguseid tekstiile! Ostke kohe hulgim, sest neid ostes võite ette kindel olla, et need on enamasti ühekordseks pruukimiseks:)))

Saabuva sõbrapäeva puhul soovitan kohe mitu komplekti punast voodipesu osta!

05 veebruar 2013

Uus mudel ehk naine pole ori!

Viljandi linnas on liikvel uut marki liivapuistur. Kombineeritud mudel neljarattalisest kastiautost (autojuhiks meessoost isik, muide!) ja kastis istuvast kahejalgsest naisterahvast, kes üle serva kühvlikesega liiva puistab.

Töötab autokütuse ja tahke toidu ühisjõul. Kui miinuskraade juurde tuleb, siis pange termosed kuuma puljongiga valmis, saate "liivapuisturi" möödudes tublile naesterahvale kosutuseks pakkuda.

Edumeelne, ma ütlen:)

"Et head haldjad sind hoiaksid" K. Hinrikus


Mõjub nagu tänapäevane "Kadri" - on ju pärast viimati nimetatud raamatut jõudnud meile näiteks mobiiltelefonid, puhkusereisid palmi alla jms. Mis tähendab, et "Head haldjad..." on natuke kurb, samas äärmiselt õpetlik ja soe ning mis peamine - meeldib lugejale, nii suurele kui ka väikesele:)

See on näide sellest, kuidas alati ei peagi raamat olema tempokas ja viimase vindini põnev, vaid ka kõige argisemad asjad ja seigad võivad olla mõjusad.

Selle raamatuga seoses meenub mulle vestlus ühe lasteraamatute kirjastajaga, kes samuti mainis ära, et meie kodumaine lastekirjandus räägib harva surmast ja leinast, see oleks just nagu omamoodi tabu teema, mida lasteraamatusse jumala eest mitte panna... Ja ometi on väga paljud meist kasvanud üles näiteks kas või Lindgreni juttudega, kus taolised teemad ei ole haruldased - kas Lindgreni raamatud on seetõttu kaotanud lugejaid? Vaevalt.



04 veebruar 2013

Ma loodan ka, et põrgus on õlut...


Ma ei tea täpselt, mida seltsimees Tucker Max valesti tegi, küllap ei leidnud piisavalt andekaid müügimehi oma raamatule. Igatahes kõik need, kelle jaoks "Viiskümmend halli varjundit" liiga lahjaks jäid, taramtatataa!, siin on raamat teie jaoks!

Tucker Max "Ma loodan, et põrgus on õlut" on just nimelt teie jaoks. Kuigi pealkirjast võib jääda mulje, et siin peamiselt alkoholist räägitakse, siis täpsustagem - alkohol on kõigest eelmäng, kõik muu tuleb hiljem või siis mõnikord ka juba selle manustamise käigus.

Kuna selle blogi lugejate hulgas on ka mõned fekaalide ja musta huumori armastajad, siis ka teie võite raamatu julgesti kätte võtta. Teil ei tule pettuda. Tegelikult kui nüüd hästi järele mõelda, siis ka teatavat käsiraamatu rolli võib sellele üllitisele omistada, seega, noored, lugege!

Allolev stseen on siis vaid üks paljudest, nii et edasi mõelge ise, mis siit tuleb...






































Tuckeri enda pärast loodan mina samuti, et põrgus on õlut...