28 märts 2013

Pühi!





Täna räägime kartongist...


... tegelikult me siiski suurt ei räägi, sest... Minu näpuosavusest jääks ilmselgelt siinkohal vajaka.

Esimest korda puutusin mina kartongist tehtud mööbli ja ütleme siis et kartongikunstiga kokku Grasse´is (jah, seal, kus muidu ainult lõhnadest räägitakse). Lõhnamuuseum mälestusväärseid elamusi ei pakkunud, sama ei saa väita aga ühe pisikese butiik-ateljee kohta. Kahjuks hetkeseisuga nende koduleht enam ei toimi :(

Aga ma leidsin hoopis teisi kunstnikke ja mööblimeistreid, kes kartongi armastavad kasutada.


 
 







Paraku taaskasutatavast papist ja kartongist mööblist on meil siin Eestis räägitud veidi rohkem nii umbes 4-5 aastat tagasi, momendil teema maas. Kas suure hurraaga alustajad on pillid kotti pannud või lihtsalt ei olegi sellest midagi rääkida - ei tea.

25 märts 2013

Inimesed

Antropoloogilised vaatlused, ühtaegu nauditavad, kuid samas ka hirmutavad.
Joodikuid ma ei armasta ning ei mõista hukka ka kaasinimeste antipaatiat nende suhtes. Ent sinisilm nagu ma olen, kujutlesin ette, et kui näiteks Tallinnas ei tehta tänaval magavat ja mitmepromillises joobes kodanikku märkamagi, et meil siin on teisiti. Veel on.
Täna veendusin, et ei ole. Ka meil on juba samasugune suhtumine.

Autod sõidavad mööda ja juhid keeravad pead kaela otsas kahekorra, ent mitte keegi ei peatu.
Elektriauto, millega käiakse kõrvalmaja juures (eeldatavasti on siis tegemist sotsiaalvaldkonnas töötava inimesega), sõidab mööda ja märkab, see on selgelt näha, et ka tema näeb maaslamajat. Aga sõidab mööda.
Kõnnivad üksteise käevangus kolm vene mammit. Kuna nad on kolmekesi, siis on neil raskusi mööda pääsemisega lamajast, kuid ei, nad ei lase ometi üksteisest lahti. Äärmine baaba on sunnitud lihtsalt jalga veidi kõrgemalt tõstma, et astuma mahtuda.
Tuleb kiirel sammul noor ema lapsevankriga, paar meetrit enne seisatab kulmu kortsutades... Minus tärkab lootus, et nüüd on tal mõttekoht ning ta teeb äkki midagi... Aga ei, ta pöörab joonelt vankri ringi ning ruttab tuldud teed tagasi.
Põhimõtteliselt oli selle võrdlemisi pika aja peale ainult üks inimene, vanem naisterahvas, kes peatus ja ühtlasi ka proovis suhelda. Kuna see suuremat tulemust nähtavasti andnud, siis ta loobus. Miks ta ei helistanud kuhugi - no ehk ei olnud tal telefoni jalutuskäigul kaasas, täitsa usutav põhimõtteliselt.

Nüüd võiks ju neid ignoreerijaid kaitstagi sellega, et kes see ikka sellise jotaga tegemist teha tahab, et nagunii on kontaktivõimetu ja mis iganes. Tegelikult neile möödasõitjatele ei paista ju selle kümnekonna meetri pealt kuigi hästi ära, kas pikali olija on purjus või lihtsalt mingi terviserikke all kannataja, või paistab?
Ja kui ongi tegemist umbjoobes tüübiga, kas see annaks meile õiguse üle astuda, oma teed minna?
Või mis tunne oleks teadmisest, kui mingil hetkel tõstetaks see keha juba veidi teises olekus ja teisele autole?

NB! Minu vabandused tallinlaste suhtes, kui ma nüüd eelneva väitega teile liiga tegin ja teis veel hoolivus säilinud on!

22 märts 2013

Murakarabad ja oliivisalud



Tessa Kirose "Murakarabadest oliivisaludeni" on ilus ja armas raamat. Tõsi, kümnesse tabamus on see retseptisõpradele, mina lootsin siit rohkem vahetekste. Need tekstid olid head, ent neid oli paganama vähe...
Nüüd ma saan aru küll, miks raamatukoguhoidja mind nii kummalise näoga vaatas, see oli tõepoolest esimene kord, mil ma just nimelt kokaraamatu laenutasin:)
Muide, selle raamatu tiraaž on lootusetult läbi müüdud, isegi järelturg on tühi. Nii et ega suurt muud võimalust olegi selleni jõuda.

"Ma armastan talvise Ateena apelsinipuid, mis ääristavad puiesteid. Ja inimesi, kes avavad oma ukse ja südame. Ma armastan Kreeka turgusid, kus on imeliste, punaste, just õide puhkenud pistaatsiaokstega korve, viigimarja kuhilaid ja metsikuid mägivilju, mis lebavad kõrvuti tuimade aluspesumägedega.  Kõikjal tungib ninna värske pune lõhna ning inimesed tegelevad oma asjadega, olles harmoonias omaenese sisemise minaga. Öeldakse, et Kreeka on nagu magnet: kui oled kord juba Kreeka pinnale astunud, siis on raske end sellest vabaks raputada. Müüt räägib, et su jalad jäävad kinni mee sisse, mis seda maad rikkalikult katab. See on ainus koht maailmas, kus inimesed on mulle alati soovinud head nädalat, kuud, päeva, suve, talve, elu, tööd... ja sünnipäevaks vananemist valgete juustega."

 
 
 
"Ma jään alati igatsema neid lõunasööke, mis algavad millalgi keskpäeva ja kella viie vahepeal ja lõpevad alles siis, kui omanik otsustab, et nüüd oleks aeg lauad rannast tagasi tee äärde vedada. Siis vedeleme liival ja lõpetame oma jääkokteile - klaasid jätame pärast taverni lävepakule."
 
Natuke veel oodata....

20 märts 2013

"Noorusmälestused. Esimene välisreis" Fr. Tuglas


Hiljuti loetud Sofka rännakutele on teravaks kontrastiks Tuglase käimised. Sofka ise küll vist mu mäletamist mööda alles 1907.a. sündis, kuid tolles raamatus oli piisavalt ka tema ema käikudest ja elu nautimisest juttu.
Tuglas nautis ka elu. Teistmoodi küll, seda jah. Päritolu ja olme oli sootuks muu. Ka Tuglase esimene välisreis ei ole aadlidaamide omaga võrreldav. Aasta siis oli 1909. Tema oli rännuksil peamiselt jalgsi ja rongiga, sekka ka laevaga ülesõite, aga seda kõik ikka kõige odavamate piletitega ja viletsamates tingimustes. Aga kui ei olnud kajutit, kui palju ilusat tähistaevast ja meremüha võis nautida (tühja kõhuga oli see nauding ilmselt teatavate reservatsioonidega). Või ka vaateid, sest kas laeval austreid luristades ja kaaviari pugides võinuks Tuglas Kopenhaagenit nii ilusti kirjeldada:

"Juba Kopenhaageni üldvaadegi talle lähenedes: otsekui rohekast merest enesest tõusvad majablokid, pleekunud punakat ja suitsunud sinakat värvi, ning nende kohal üksikud torniteravikud. Ja mida lähemal, seda rohkem seletas silm seda vanaduse paatinat, roheliseks ja ruskeks oksüdeerunud katuseid ning hallitustoonilisi müüre, kõik mingis põuaudu vinetuses. Kuid ühtlasi, kuigi kõiki küll vana, siis ometi kuidagi elav, mitte süngelt raugastunud. Need niiske kliima hallituslaigud paistsid pigemini iludusmärkidena elava elu pinnal, selle sisu puudutamata. Jah, lõpuks, elupulss tundus siin koguni noorekamana Rootsi ikkagi pisut kõrgi ning lahjaverelise südamelöögi kõrval."

"Tõesti, kui tsaari-Venemaal näis inimene koosnevat ihust, hingest ja passist, siis Taanis ihust, hingest ning jalgrattast."

Taanist läks tema teekond edasi ning pärast lühikesi ja pea olematuid peatusi (aga siiski rongiõnnetus tunnelis!) igatsetud sihtpunkt Pariis. Pariisiga seoses puutus iga Eestimaalt saabuja koheselt kokku Rudolf Tassaga. Temaga seoses ja tollest boheemluse pesast rääkides:

"Siis auras keedupada raudahjul pidevalt, ja mida rohkem külalisi läbi käis, seda rohkem lisas peremees patta vett juurde. Aga õhtul takseeris ta leeme ainsaks rammuallikaks olnud loomakonti ja arvas, et selle toiteväärtus veel homsegi päeva vastu peab. Andku jumal külalisi, küll temal toidupoolist jätkub!"

Pariisi elu huvipakkuvaks osaks oli kahtlemata elu La Ruche´is (e.k. Mesipuu). Tõeline kunstnike pesa, seal nad siis olid just nii nagu nad üle ilma saabusid - enamasti kaks kätt taskus, pea pilvedes ja ideedest tulvil. Mesipuu kohta võivad huvilised interneedusest veel ohtralt materjali otsida ja piltegi leida.

Tuglas läks Pariisist edasi Itaaliassegi, jõudis Napolissegi välja, ent seal andis tooni juba pidev rahatuna kulgemine ja hulkurina öö veetmine tänavail (no ikka see Laikmaa oma pideva homsega, mil raha saabub).

Jah, olid ajad, olid majad...

18 märts 2013

Kaks vastakaid tundeid tekitanud raamatut...

..., millega nagu ei oskagi miskit peale hakata.

 "Legend Helmi Puur" H. Kiik

Võinuks olla suurepärane lugemine, kuid läks nagu ikka. Mitte et mul midagi Heino Kiigest lugemise vastu oleks, sugugi mitte, kuid sellisel juhul pidanuks raamatule veidi teise pealkirja andma. Praegune mõjub suisa eksitavalt. Statistikat tegema ei hakka, kuid kuri kahtlus on, et siin raamatus on oluliselt enam autorist endast ja tema tegemistest juttu. Esimeste käsikirjade valmimine, edukas võistlustöö, õpingud Moskvas jms ning selle taustal vaid üksikud lausekatked abikaasast.

Teine teema on kordused, mida on lademetes. Nagu ma aru saan, on siin kasutatud ohtralt juba varem ilmunud tekste ja need siis muutmata kujul üksteise otsa lükitud. Iseenesest pole ju paha, kuid pisukene kõpitsemine oleks kahtlemata kasuks tulnud.
Pettumus selles osas, mis Puuri puudutab.


"Eestlanna Pariisis" A. Vahing
Selles, miks see raamat vastakaid tundeid tekitas, võib põhjuseid mitmeid olla. Lugu on ju hea ja võimalusterohke. Vahing kasutab nappe vahendeid ning tema lähenemisnurk tegelastele mulle meeldib. Mis lugemise keeruliseks tegi, oli pigem siis loo ülesehitus - äärmiselt hakitud ja hüplik. Ma nüüd ei tea, samanimelise filmi vaataja vaidleks mulle ehk vastu ja väidaks, et kõik need segipaisatud pusletükid moodustasid kena terviku lõpuks. Ütleme siis nii, et mulle oleks meeldinud kui raamat oleks moodustanud omaette terviku, nii et ma võiksin seda lugeda sõltumata filmi vaatamisest või mitte vaatamisest. Ja et ma võiksin seda lugeda nii enne kui ka pärast filmi ära vaatamist.

Nii et oli seda, mis mulle selle lugemiseks väga nauditavaks tegi, kui oli ka liiga palju segast ja arusaamatut. Raamat on niigi väga õhuke ning sellestki suur osa kulus, et mõista mis toimub:)

P.S. Mis tühikuklahviga juhtunud oli?

15 märts 2013

"Punane printsess" S. Zinovieff



Mu kätte on jõudnud võrratu raamat, igas mõttes. Tegemist ei ole muidugi mingi äsja ilmunud asjaga, seega õigetel huvilistel on see kindlasti ammu läbi loetud. Ent minu jaoks viimaste kuude parim raamat!
Zinovieffi stiil passis juba "Maja Paradiisi tänaval" puhul kenasti. Jutt voolab paraja tempoga, liigsete kordusteta ning mis kõige tähtsam, ta oskab asja põnevaks ajada. Hoolimata sellest, et tegemist ei ole mingi krimka ega põnevikuga. Aga jah, kus kasvõi korraks Kreekat mainitakse, seal olen mina platsis nagu viis kopikat, et äkki seletab see asja :) Kuigi selles raamatu Kreekast praktiliselt midagi ei ole :( Mis omakorda tekitab küsimuse, et Zinovieffilt peaks üks raamat olema veel eesti keelde tõlkimata...? Kus Kreekat oi-oi kui palju.

"Punane printsess" on žanrilt siis misasi - elulugu ehk? Aga kordades põnevam. Ajalooraamat, ent jällegi oluliselt haaravam. Siia on sisse põimitud vürstitar Sofka enda märkmeid ja katkeid päevikutest, mille ta on andnud mõne aasta eest oma pojatütrele (järgmisele Sofkale:) Sofkasid ja Sofiasid on siin raamatus üldse üksjagu, püsige tempos! Aga autori poolt ei ole tegemist pelgalt kuiva biograafiaga, vaid otseloomulikult on ta lisada ohtraid endapoolseid mälestusi, lisaks püüab ta astuda vanaema jälgedes ning "kolab" veidike ringi nii Peterburis, Krimmis, Pariisis kui ka Inglismaal.

Aga eks see vanaema oligi üks kange ja tegus naine, sellistest ongi ju lust lugeda. Vihjeks olgu öeldud, et mehepoolne suguvõsa raius (ja raiub tänini), et Katariina Suure geenid on täies ilus edasi kandunud - elu tahab elamist, võiks selle lühidalt kokku võtta. Vastuoluline ei olnud ta üksnes oma eraeluliste seikade poolest, vaid ka tänu sellele, et vürstitar keeras ühel hetkel oma palge kommunismi poole. Noh sõnaga, rida omapäraseid naisi.

Muide,Volkonskite juures peatumise tõttu oli Sofka emal põhjust Tallinnatki väisata. Nii et nii mõnelgi korral on mainitud ka Eestit ja Tallinnat.
Kompvekiks raamatus on kahtlemata need vanad fotod. Võrratud. Ja tsitaate ning ütlemisi, sest neid armastas Sofka juba ise üles märkida ja talletada.

Pagulaselu Inglismaal: "Kodus oli nei lalati olnud piisavalt puid, et kõrged ahjud pidevakt köeksid, ja majad olid soojad isegi külmadel talvekuudel. Siin pidid nad ostma villase aluspesu ja kössitama ümber tuleaseme või armetu gaasipliidi. Maitsetu Inglise toit oli tähelepanuväärne ainult selle poolest, mis sealt puudus, nimelt kodu tuttav maitse. Anna Ahmatova on kirjutanud: "Võõraste inimeste leib lõhnab kibedasti." Pagendus jätab suhu kibeda maitse ja teiste toit tuletab seda pidevalt meelde."

Väike meditsiinirubriik ka siia - Sofka esiklaps andis endast märku mitmekuise vägeva iiveldusega ning... "arsti tülika (majanduslik olukord ei olnud noortel pagulastel just kiiduväärt) soovituse kohaselt pidi tulevane ema sümptomitega võitlemiseks jooma igal hommikul klaasi šampanjat ja Levil õnnestus kuidagi hankida kastitäis kvardiseid pudeleid. Ei kõla kadestusväärselt: vindine ja läikiva südamega, kõhn ja rase. Ja vaene."

Kairile mõeldes: sul oli ka raamatus noobel leemur (äkki oli Pierre? pagan, ega ma ju mäleta kõike:), kelle vaat et teisiku või suguvenna ma raamatust leidsin. Nimelt kuulus Sofka ülesannete hulka Laurence Olivier´ juures tööle asudes hoolitseda leemur Tony eest, kes majas vabalt ringi uitas ja kokteililonkse sai.


Siin üks stiilinäide raamatus tehtud parandustöödest:



Valikuvabadusest

Küll mulle meeldib, kui blogosfääris leidub postitusi, mis ärgitavad kaasa mõtlema ja kasvõi vastu vaidlema.
Üks päev alles siin Ritsik kirjutas, täna siis Indigoaalane. Ikka haridusest, kutse- ja kõrgharidusest ning vabadusest valida ja ringi vaadata. Kuigi see on teema, mis hetkel mind otseselt ei puuduta, siis kuidagi hakkavad need arutelud silma. Eriti aga riivab silma mustvalge lähenemine, ikka kaldutakse jäigalt ühe või teise variandi poolt olema.

Mina leian, et hetkel on kutseharidus (ikka veel!) häbiväärselt alahinnatud ja mahamaterdatud. Kuigi-kuigi, võrreldes suhtumisega aastat kümmekond tagasi, on olulist arengut märgata. Ja on hetki, mil mulle näib, et siin on tegemist ka põlvkondade eripäraga. Need noored, keda just antud ajahetkel see valikuteema puudutab, suuremalt jaolt nagu ei olegi nii jäiga suhtumisega. Lõpuklassis on nii ühe kui ka teise tee valijaid ja üksteist seetõttu ei põlata. Aastaid tagas oli olukord sootuks teine.

Miks peaks ilmtingimata kõik noored gümnaasiumis käima? Jah, nad õpiks teatud asju, omandaks teadmisi, ent ikka ja jälle leidub neid, kelle puhul tekitab see küsitavusi. On näha, et õpilane ise ei naudi seda (olgu, ma mõistan, koolis käimist ei peagi nautima ning paljud seda ilmselgelt ei teegi:))), hambad ristis veab ta end läbi õppeainetest ja infost, millest leebelt väljendudes tal tulevikus suurt tolku nii ehk naa ei ole, millest ta midagi ei jaga ega hakkagi jagama. Lõppeks on ta pinnuks silmas nii õpetajatele kui ka klassikaaslastele (sest alati on klassis neid, kel on huvi, kes uurivad-loevad lisaks, kes tahavad kaasa mõelda ja rääkida). Miks mitte ei võiks sellised noored juba varakult mõelda kutsehariduse peale? Üldaineid õpivad nad ju sealgi, lisaks saaks aga nii mõnegi kasuliku oskuse. Praktilise oskuse. Et võiks küsida, mille poolest on halvem  noor inimene, kes õpibki näiteks kokaks, ent hiljem õpib ja töötab muul erialal kui noor inimene, kes õpib üle haibitud erialal ülikoolis ning lõpuks töötab ikkagi sekretär-juhiabina või kellena tahes?

On arvatud, et see valik oleks nagu ülimalt lõplik - aga ei ole ju. Seesamunegi kutsekooli lõpetaja võib hiljem midagi muud veel õppida, võib eriala vahetada, kasvõi kõrgkooli minna, jumal temaga.
Ja see eriala valik... ma ei julgeks väita, et paljudel gümnaasiumilõpetajatelgi see nii üks üheselt selge on. Ikka on neid, kes teevad oma valiku juhindudes tont teab millest, nii mõnigi kord kõrvalistest ja primaarsetest põhjustest lähtudes. Kas ei ole nendegi (ehk siis kõrgharidusega) noorte hulgas ümberõppijaid? Või neid, kes maanduvad ikkagi mingil muule ametipostile, mil otseselt nende omandatud haridusega erilist seost ei ole?

Edasi tekitab minus hämmeldust, et  kui nii massiliselt põlastatakse kutsekoole, siis kes peaks lõppude lõpuks need tööd ära tegema? Või peaks nendegi ametite tarbeks ikka ilmtingimata gümnaasiumis pinki nühkima, isegi kui see tuleb suure pingutuse ja eriliste tulemusteta. Millest Eestis hetkel sageli puudus on, see on tõelised oskustöölised! Neid on, aga võiks märksa enam olla! Siinkohal peab veidi rääkima näiteks kasvõi taanlastest. Taanis on palju väikeettevõtjaid ja - ärisid, selliseid nn ühemehefirmasid. Enamasti on tegemist siis mehe või naisega, kes ongi aastakümneid sama ametit pidanud, loomulikult on järjepidevus antud juhul vooruseks, sest ainult nii ju sünnivadki oma ala asjatundjad, kelle teeneid ja oskusi hinnatakse, kelle juurde tullakse lähemalt ja kaugemalt, kellele vahest paremat hindagi makstakse. Järjepidevus on siin märksõnaks, samuti kardinaalselt teine suhtumine kutseharidusse ja -oskustesse. Eestis on mõnikord just sellest puudus... On meil siin lademetes neid kõrgharituid, diplomid taskus - tulemuseks see, et kõigile ei jagu oma erialast tööd nagunii, tuleb vaadata teisi ameteid, kuid mida nad siis kokkuvõttes üldse oskavad? Ka surnud ring. Taanis aga juhtub väga sageli, et mingi ameti selgeks õppinud noor alustab kellegi käe all oma tööinimese elu, ajaga tulevad kogemused ja vilumus, ühel hetkel tekib oma klientuur toodetele/teenusele, siis alustatakse tasapisi ettevõtjana ning sealt edasi sõltub juba konkreetsest inimesest, kas ta eelistabki tasa ja targu "oma rida" ajada ja jääbki selliseks ühemehefirmaks või otsustab äri laiendada ja lisatööjõudu palgata. Ettevõrjana alustamine eeldab muidugi pisukest lisaabi teatud asutuste poolt või veidi juurde õppimist.

Eestis armastatakse siis vastupidist varianti - esmalt õpin ärijuhtimist (3 või 5 või mitu aastat), siis tahaksin kohe pärast kooli lõpetamist saada suurde ettevõttesse tähtsale ametipostile. Või kui väga häda käes, siis teeks lihtsalt mingi firma, leiutaks mingi valdkonna, keerutaks sutsu raha ringi... no jumala pärast, et ise midagi tegema ei peaks, ei saakski ju teha, sest ega oskagi ju...:)
Mul on tunne, et kui sa ei ole just keskmisest oluliselt kõrgemate vaimsete võimetega (sest on ju neidki ning nende puhul oleks tõesti mõistlikum tugev gümnaasium ja hilisem kõrgharidus tugevas ülikoolis), siis garanteeriks märksa suurema edu ja turvalisema tuleviku just nimelt eelnevalt kirjeldatud variant (kus alustataks rohujuuretasandist).

Sellele, et haritud inimesega on meeldiv ja kena vestelda, et temaga on, millest rääkida, ma vastu ei vaidle. Kuid siinkohal on ehk asjatu loota, et kool ja diplom teevad inimesest ilmtingimata haritud tegelase. Kellegi näol, kes küll õppinud kokaks, kuid kellel huvi ja uudishimu mõne muu valdkonna vastu ja ta seda oma vabast ajast ja tahtest ka süvitsi uurib, võib palju põnevama vestluskaaslase leida. Liig ühekülgne on suhtumine, et ehitaja/kokk/ autoremondilukksepp/kondiiter jne ning tingimata on tegemist inimesega, kes on madalalaubaline ja saast. Ka nende, mõned aastad tagasi massiliselt kõrgkoolidest tulnud juura, majanduse jt "poppide" alade lõpetanute hugas on sisutühje inimesi, kellel sügavamad huvid puuduvad ja kellega nagu ei olegi suurt peale hakata.

Siin käis kuskilt läbi ka see maailmas ringi kiikamise teema... No iseenesest on minu teada see võimalus juba ammust aega ka kutsekoolide õppuritel. Mingid vahetusprogrammid jms. Samuti ei keela keegi ka pärast selle kooli lõpetamist võtta nö vaba aastat ja minna seiklema, mõtteid koguma, maailma vaatama. Sageli eeldaks, et neil ongi see lihtsam, sest (võin siinkohal eksida!) tundub, et kutsekool ei ole nii suuri kulutusi (see omakorda laenukoormat) kukile tekitanud. Miks mulle koidab kuskilt, et kutsekates on ühikas ja toitlustus üsna soodne )või mõnel juhul koguni tasuta...? Olgu, selles viimases nüüd ma eriti kindel ei ole. Kõrgkoolis õppivatel noortel tuleb vist sagedamini pöörduda õppelaenu variandi poole.

 Õnneks olen ma siiski piisavalt lootusrikas:)  Tublisid inimesi on tulnud nii kutsekoolidest kui ka kõrgkoolidest ja aeg on näidanud, et eduka, stabiilse ja kõrgepalgalise elu peale võivad jõuda nii ühed kui ka teised. Sõltub ennekõike ikka inimesest endast.

Njah, pean tunnistama, et pooldan kahel käel põhikoolide ja gümnaasiumide eraldamist, oleneb lihtsalt kui hästi see suudetakse korraldada. Kutse- ja kõrghariduse puhul aga pooldan valikuvabadust ja kainet mõistust valiku tegemisel, sest ausalt öeldes kõik ei sobigi kõigile.

Säh, sul krookust...

Krookused ees ja krookused taga. Uksest ja aknast tuleb lõunapoolsemate piirkondade krookusejuttu. Et veidikenegi võrdsust maailmas oleks, siis sähke meie krookuseid!
 

Einoh, tegelikult on mul muidugi hea meel, et teil krookused juba õitsevad ja puha. Kellel hiljem õitseb, sellel... hiljem õitsebki.

14 märts 2013

Garderoobi-tädike

Ennevanasti oli märts kiida teenindajat kuu, võib-olla on tänaselgi päeval. Kohati muidugi tundub, et see kampaania (või kuidas seda nimetama peakski?) on mingi kitsama ringi rabelemine, kuigi ega ma pole süvenenud kui paljud ettevõtted asjas osalevad. Kõrvalt vaadates lihtsalt tundub nagu oleks ühed ja samad ja igal aastal topivad ka ühed ja samad oma asutustes neid plakateid ja plagusid ja ankeedikesi jms nähtavale kohale.
Nad võivad ju hästi teenindada, aga võlts maik on sel kõigel ikka man, kas pole?

Ma kiidan hoopis ühe sellise asutuse teenindajat, milline usutavasti asjas otseselt ei osalegi. Ja teenindajat, kes vaevalt sloganile "märts on hea teeninduse kuu" üldse mõelnudki on. See on meie tervisekeskuse garderoobi-tädi, aga võib-olla on ta hoopis registratuuri-tädi ja 2in1 töötaja. Samas, kas keegi üldse selles majas enam registratuuri kasutab? Ma ise pole sealtkaudu arstiaegu pannud või infot otsinud küll juba jupimat aega.

Igatahes see vanem proua, kellest esmapilgul ootaks, et saad kolinal sõimata (no ta ei ole just kõige õrnema hääle ja ingellikuma olemisega), suudab igakord anda aplausi väärt etenduse. Vähemasti kehtib see juhul, kui seal majas liikuda lastega ringi.

Punkt 1. Ta suhtleb enamuse ajast üldse lapse, mitte sinuga. Kiidab last, et too ema või isa on kenasti arsti juurde toonud, sest nood teatavasti ju hirmsasti kardavad üksi tulla. Ikka tuleb neil kätt hoida ja ja nendega kaasa tulla.

Punkt 2. Üleriideid vastu võttes arutleb ta lapsega, et ei tea, kas peaks andma kaks eraldi numbrit, sest emade käekotid teatavasti... no need on pungil kõike ja seal kipuvad numbrid ära kaduma ja oleks ikka kindlam lapsele eraldi number anda.

Punkt 3. Kui ta näeb last hoidmas sõrme otsas seda vatipadjakest, mis pärast vereproovi võtmist antakse, siis paneb ta käed puusa (see tuleb tal eriliselt hästi välja muide!) ja kuulutab valjuhäälselt (tal neid detsibelle ikka jagub): "Nii! Mis nüüd järgmiseks? Ega ema/isa ei ole midagi unustanud? Kindlasti on, järelikult peab talle meelde tuletama, et preemiat on vaja. Nüüd tuleb siit majast välja astudes tingimata poodi minna."

Need on tema levinumad leivanumbrid, eks tal ole teisi ka, aga ega kõik ei ole nende aastate jooksul meelde jäänud ju. Nii et tõeline raudvara meil siin tervisekeskuses.  Sellist maiuspala ju ei oskaks oodatagi, sest üldlevinud arusaama kohaselt on superteenindus ainult udupeenetes erakliinikutes  (näiteks Elite erakliiniku omast olen ma korduvalt jutustanud, on seda veebiavarustes teisedki teinud).

13 märts 2013

Kõige taga on ussid

 
 
Minu hetkel lemmikuim silt linnas. Olengi imestanud, et neid na vähe linnapildis on. Meile kuluks ka üks selline ära :) 
Siiski peab tunnistama, et kohalik ussiprobleem on minust küll kuidagi kaarega mööda läinud - kas meil tõepoolest on neid nii palju? Või armastavad nad just seda konkreetset krunti? Või elab kõnealusel krundil keegi, kes neid koduloomana peab, aga siis ei möllaks nad vist vabalt aias jällegi...
 
Jääb siis loota, et nad mägedest siiapoole üles ei koli ja pigem sinna ranna ja suvitajate poole hoiavad. Milline hurmav vaatepilt, kui naised rannast kiljudes laiali jookseksid:)


Vähem seksi, rohkem sitta, ehk "Ära jäta mind rahule" Peeter Sauter

Ma ei ole vist hea mitu aastat Sauterilt midagi lugenud, sest... tont seda teab. Millalgi kooliajal vist viimati ja siis veel kunagi hiljem "Beibi bluu" ja küllap seal midagi mu jaoks korduma hakkas. Tegelikult ma praegu mõtlen, et tal on ka mõned rännakud raamatuks raiutud, et peaks neid ka tudeerima ehk.


Sauter on muidugi Sauter ja seda ka nüüd selles viimases raamatus. Kui see on viimane, mine tea, vahepeal tuleb tal neid õige tihti. Mis siis muutunud ei ole? Endine on see, et Peeter-poiss armastab nina nokkida ja tulemi üle filosofeerida ning selle konsistentsi analüüsida. Ka seedimisega näikse kõik endiselt korras olevat - funktsioneerib eeskujulikult. Seekord tundus, et pask erutaski autorit rohkem kui tatikollid. No et kas ihust väljudes kukub plumpsuga potti või mitte ja kas siis pritsib perse märjaks või mitte ja üldse pasarantide küürimine vetsupotist ja muu seesugune kraam. Okset oli ka, aga enamasti teiste oma. Igasugu ummistusi muidugi, oli ju tegemist ikkagi vana majaga, juhtub.

Aga see selleks. Mis peamine, lugu oli olemas ja täitsa kenake, vahepeal ehk sutsu venis, aga otseselt lugemist ei seganud. No jah love story siis nagu pealkirja täiendki ütleb. Minu kui lugeja jaoks oli põhiline uba aga vist pigem suhe pojaga, kuigi see pidevalt rohkem nagu kõrvalliinis tiksus. Ja kuigi pisarakiskuja-raamatuid viimasel ajal eriti ei kohta, siis siin oli seegi hetk olemas. Kuidagi väga ehe ja rusikaga näkku situatsioon oli. Olgu, see ehe on siinkohal ehk vale sõna, sest ilmselt see raamat suures osas ju ongi tõsieluline. Ent ega tõsielulisus ole veel kunagi garantiiks olnud, et edasiantuna kõik sama mõjus oleks. Seega on siinkohal pigem ikka autor vahendajana olnud võimekas.

Okei, kurvematelt teemadelt lõbusamate juurde - raamatule andsid mõnusat vunki juurde  illustratsioonid, täielikult kümnesse. No kes ei heldiks, kui teksti vahelt vaatavad vastu nunnud Sinijärv või Pehk või velotakso-Erko! Kes muide olid ühtlasi ka raamatus tegelastena sees, nii et topelt rõõm.

NB! Seekordne hoiatus läheb lastekaitsetöötajatele ja ranget kodukorda pooldavatele lapsevanematele - kui te harrastaksite püstiasendis lugemist, siis leiaksite end õige epa lapiti põrandalt.

12 märts 2013

"Lohejooksja" ja "Tuhat hiilgavat päikest" Khaled Hosseini




Ma siis olen viimane eestlane, kes Khaled Hosseini maakeeli saadavaid raamatuid luges, põhjus vastu punnimiseks ikka seesama vana.

Õigupoolest võin ma nõustuda, et need on head, huvitavad ja kahtlemata ka harivad. Aga jällegi, ei peaks neid lugema järjest, sest mõjus nagu mäng samade detailidega, mida vastavalt vajadusele on ümber tõstetud.

Tõsi, Hosseini loob kenasti terviku, hea jutuvestja on ta kahtlemata. Afganistan o n põneva kultuuritaustaga ja meie jaoks muidugi eksootiline maa, sellest lugemisvarast tuleb tausta ka üksjagu välja, mis igatahes kannab endas lisaväärtust.

"Lohejooksja" keskne lugu, südametunnistuse hävingut ilmekalt edasi andev vahejuhtum, on tegelikult elust enesest lugu. Ma usun, et taolise vaatepildi tunnistajaks on olnud suurem hulk inimesi kui me teada tahaksime. Amiri ja Hassani sõpruselugu on siin midagi sellist, mis võiks selle raamatu panna kooli kohustusliku kirjanduse nimekirja. Aga ehk see juba ongi nii, ei tea.
Omamoodi valusnukker, paraku ka aktuaalne tänasel päeval ja eestlaste poolt vaadatuna, on aga põgenike elu, siinkohal siis USA-s. Kuidas varasem elujärg, haridus, töökogemused - kõik see nullitakse, keritakse tagasi algusesse. Ainult et elu on piisavalt lühike, et üks inimene mitu korda end üles harida ja töötada ei jaksa nagunii...

"Tuhat hiilgavat päikest" käsitleb rohkem poliitilist olukorda Afganistanis ja peaosalisteks erinevalt esimesest raamatust on naised. Masendav. Selle sõnaga võiks iseloomustada nii Talibani diktatuuri all kulgevat elu kui ka naiste olukorda.

Nõrganärvilistele hoiatus, kui teie seas on veel neid, kes emba-kumba lugema asuvad, siis tegemist on üpris vigaste tekstidega. Korrektuuri lugemisega on nähtavasti kehvad lood olnud, kiirus, mis muud...

02 märts 2013

"Meri ja kuked" Marko Matvere

Raamatut on päris kõvasti haibitud ja mõnikord võib sellisel puhul saavutada hoopis vastupidise efekti - ei juleta raamatut kätte võtta. Üldiselt vist "Meri ja kuked" selle viimase üle kurta ei saa, ent siski, ei tea kunagi ju, kui paljud seetõttu üritust blokivad. Ma ka esiti kavatsesin pidurit panna.

Tegelikkuses on tegemist väga muheda üllitisega ning selle lugemist ei tasuks sugugi peljata. Juba Uku Randmaa "Minu maailmamere" puhul imestasin, kuidas merendusterminid ei seganud võhikul lugemist ja kuigi nii põgus ja ülevaatlik, oli siiski väga nauditav kirjatükk. Antud raamat on aga oluliselt  põhjalikum, nii pildimaterjali kui ka seikluste poolest. Tõsi, see on ka loomulik, kuna Nordeal oli rahvast rohkem, siis käisid nad sagedamini ka maal ja olid ehk nii mõnegi avantüüri puhul altimad ise asjast osa saama.
Meeldivaks üllatuseks oli aga Matvere mahlakas ja mõnus stiil, sobis nagu valatult. Mõtteainet leidus, nalja sai, uusi teadmisi niisamuti. Au ja kiitus ka kujundusele - just see fotode ja illustratsioonide sümbioos, ühes lisatud nappide kommentaaridega oli omaette väärtus.

Ette heita nagu suurt ei olegi... Ühest suust olen kuulnud, et oleks nood madrused võinud täisnimedega ära märkida, et muidu loed aina Katrinitest ja Martidest ja Meelistest ja kellest kõik veel, aga... Samas kui mõelda, siis ega selles osas vist ühte ja head varianti ei oskakski välja pakkuda. Täisnimedega kirjutades oleks raamatul kollane mekk man olnud ning võib-olla ei soovinud seda ka asjaosalised ise. Aga päris ilma madruseid eesnime pidi mainimata ju ka läbi poleks saanud, sest nii mõnigi seik, salakauba smugeldamine ja mõne toimingu korraldamise uudsus ja võlu olid seotud sellega, et pardal madrused vahetusid. Nii et ma leian, et las olla nii, nagu on - kes tahab, võib ju ise interneeduses luurekat teha ja kokku viia, milline eesnimi kellele kuulub. Ja kes saab ilma, siis see lugegu ilma.

Mis mulle kokkuvõtteks raamatut meenutama jäävad, need on kaks esmapilgul risti vastukäivat, ent lõppeks siiski üdini paikapidavat autori mõtet:

"Nordea merematkal ümber kera oleme kohanud sellisel määral absurdseid ja mädand riike, et julgen kinnitada - meie oma on tipp-topp!"

"Ühiselu kodumaal oma ebaloomulikuks köetud sotsiaalsuse, uute jaburate seaduste ja regulatsioonidega ning lapsemeelsete täiskasvanute hüsteeriliste pursetega meedias oli jõudnud ununeda. See sundis mõtlema kõigile ürgkogukondlikus korras elavatele rahvastele, keda kohtasime Lõunamere saartel. vähearenenudolendite kasinat elulaadi meie omaga kõrvutades võis nähtut siiski õnnelikuks, lisaks veel võluvalt vabaks ning loomulikuks lugeda. Paratamatult küsid endalt: kelle eksistentsi siis pidada tühisemaks?"

Ja muidugi üldpilt inimeseloomast kui sellisest, eks see tule seal suurtel meredel eriti hästi välja. Et inimene vajab ikka mingeid rituaale ja sümboleid... Kas või need sünnipäevade tähistamised, üles riputatud jõulusokid, pühapäevahommikused pannkoogid jms. Ühelt poolt nagu tahad ära, ä r a !, kuid teisalt tahad minnes midagi igiomast kaasa võtta, olgu siis käegakatsutaval või aimataval kujul.

Mõnus lugemine oli!

Töö kiidab tegijat

Foto: made by J.

Väga ilusaid asju tehakse ikka. Mida iganes vaja on, selle tegija kuskilt Eestimaa nurgast lõpuks ka leiab.
Kassid pole küll päriselt minu teema, aga "kassihullule" ideaalne kingitus. Ent Hedwig teeb ka palju teisi, sama ilusaid asju, millel võib silma peal hoida fb-s Hedwigi töötoas.