28 august 2013

Las Vegas või Amazonas?


Või hoopis mõlemad? Aga miks ka  mitte? Esmapilgul võiks karta, et need kaks ei passi kokku, igatahes mitte samaaegselt lugeda, siiski tulemus on sootuks vastupidine. Mõlemad on võrratud ja ainulaadsed ning ei häiri kuidagimoodi teineteist.

"Minu Las Vegas"
Nagu ikka, paigad, millest ma ei kavatse lugeda, on selles sarjas lõpuks ikkagi kõige ägedamad. On see siis seotud autori isiksusega või käekirjaga või loo endaga, tont seda teab. See siin on suuresti lapsehoidja lugu, kõhutantsust ja show-maailma telgitagustest oli märksa vähem juttu. Või näis mulle nii?
Kersti loo võiks lühidalt kokku võtta nii: mis juhtub elus siis, kui valitakse kahest võimalusest keerulisem ja esmapilgul raskem tee. Neid kordi, mil ta oli valmis oma seitse asja kokku pakkima ja lennukile istuma, oli rohkem kui üks. Ilmselt olekski see lihtsam tee olnud. Ent kas ja kuhu see viinud oleks lõpuks...?
Las Vegas ei ole minu jaoks, ma ei ole seal käinud ja ilmselt ei lähe ka kunagi. Kui, siis ehk poolvägisi mingis sunnitud olukorras. Kuid seda põnevam ja huvitavam oli sellest paigast lugeda.

Minna ei taha ma sinna endiselt, aga raamatust iga viimast kui lehekülge nautisin sellegipoolest:) Sellised vastuolud elus mulle meeldivadki.

"Minu Amazonas"
Ka seal ei ole ma käinud ja ka selle lugemisest ei oodanud kuigivõrd. Ilmselt on siinkohal tegemist autori enda ja tema humoorikate seikade ja nende seikade veelgi humoorikama esitusega, mis selle raamatu juures pealub. Ei tasu karta, et lugeja taritakse mõne bioloogi sisekaemustesse või roomajate hingeellu. Kõik see kokku on üks mahlakalt värvikas seiklus, mida lugedes tahtmatult naerda puksusin ja kuigi ma ei lootnud, et naljad, mis mulle mõjuvad, teistele samuti midagi pakuks, lugesin siiski kuueaastasele katkendeid ette. Ja naeris ka tema. Ning rõhutas enne uinumist korduvalt, et kui ma veel midagi naljakat leian, siis ta üles ajaksin ja tallegi loeksin.

27 august 2013

"Kaks linna" Harri Sirola


Tõstku käsi püsti, kes seda lugenud on? Mina ei tea kedagi, ja ometi on see maakeeli juba 2007.a. ilmunud. Ilmselt siis võrdlemisi vaikselt. Põhjendamatult kusjuures. Siinkohal võiks vastandada kõnealust üllitist Oksaneni töödega. Kuidas viimastest pasundatakse nii enne kui pärast ilmumist, kuidas need ühes autoriga virvendavad nii teleriekraanil, ajakirjade esikaantel kui igalpool internetis. Promo on väga erinev neil olnud.

Ja samas on vägev lugu ju olemas, igati kirev ja kaasahaarav niisamuti. Ning ma kujutan ette, et Sirola eeltöö ei jää põrmugi sellele monster high jumalannale all. Vastupidi, Oksanen töötab it-tehnoloogia võimaluste ajastul ning nii mõnigi päring ja otsing saab arvuti tagant lahkumata tehtud, samas kui Sirolal kõik säärased võimalused sootuks puudusid. Jeerum, küllap olid tema üle lahe visiididki kordades piiratumad (Soomes ilmus "Kaks linna" 1991.a.)

Raamatu tegevus toimub siis kahel pool lahte ja kogunisti lahel endalgi, tegelikult isegi külmal maal. Aastad siis on 1983-87, nostalgialaks missugune. Mõni väike faktiline möödapanek ehk oli, aga mitte midagi olulist.

Kellel aga eelpool öeldust siiski veel vähe, siis tasub meelde tuletada, et loo peategelastel on olemas prototüübid. Loo autor end ennast luuletajana raamatusse kirjutanud, ka tema kaasvõitleja kirjandusrindel, Anja Kauranen, on raamatus olemas, ning last but not least on eestlaste jumaldatud lembelaulikud (enne seda, kui Tätte asemele trügis) vennad Urbid, kelle seiklused on ühtlasi raamatu kandvaks teljeks. Nii et igati mitmekülgne raamat kui nii võtta.

P.S. Miks raamatu eestindamiseks nii neetult palju aastaid läks? Kuusteist aastat, see on ju lausa igavik.

26 august 2013

Mida veel koolialguse tähe all maha müüa?

Üks poekett näiteks reklaamib mingit pasteeti (või muud ollust) ja lemmikloomatoitu. Päris huvitav seos kooliaasta algusega:) Loomulikult hästi mõeldes neid seoseid ka leiab, ent jah...

21 august 2013

Püha päev

Kui ma vaatan lõustikusse või kuhu tahes mujale, siis näib, et eile oli iga teine mu sõpradest-tuttavatest RW kontserdil. Siililegi selge, et mina seal ei olnud, ja vaadates neid rahvamasse, no ei ole minu teetassike ka.

Ma müttasin hoopis tunde metsas, jah, neis kõige vägevamates - Kanaküla ja Kõpu ümbruses. Kuidagi hea tunne oli õigel päeval õiges kohas olla. Sobis päeva meeleoludega ideaalselt. Ka tulemus oli rekordiline, ämbritest jäi väheks ning vähe puudus, et käiku oleks joped ja dressikad läinud. Kukeseenejumal oli meiega. Õnneks üha tugevnev vihmasadu meid päästis.

Kogu seda seenelaadungit puhastades ja talveks korda sättides oli õige hetk Ivo Linna Kullafondi kolmikplaat välja otsida. Jah, uskuge või mitte, aga see on mul olemas, ise ostnud ja täiesti vabatahtlikult, meeletesegadushoogu ega midagi muud nii drastilist mul sel hetkel ei olnud.

Õhtul oli järg raamatu käes, nagu ikka eks. Kuidagi juhuslikult ja poolkogemata mulle see raamat näppu sattus, ent taas - õigel hetkel ja õiges kohas.
Jaak Jõerüüt "Diplomaat ja mälu".

Jõerüüt kirjutab nagu Viivi Luik või Tõnu Õnnepalu, selline kildhaaval lugemine ja tasa ja targu lähenemine. Nauditav ja mõnus. Vahel kurb ja vahel lõbus, mõnikord kritiseeriv, teinekord kiitev ja ülistav.
Raamat keskendub eelkõige JJ diplomaadiks olemisele Soomes ja veidi vähem Itaalias. Need on murrangulised ja ilmselt ajalookivisse raiutud aastad, millel ta peatub. See on noore ja alles käima õppiva Eesti Vabariigi aeg. Ja seetõttu eriti sobilik eilsesse päeva. Siin on palju allajoonimist vajavaid mõttekohti, see on raamat, mis ilmtingimata võiks olla riiulis võtta, pidevalt käepärast nagu "Varjuteater" või "Paradiis" või "Elu sumedusest".

P.S. Raamatus on ka pilt tollest Lennart Mere visiidist Rooma, mil oli ühtlasi ka minu ainus kord näha just eelpool mainitet EV presidenti, pildistamiskohtki pea sama.

16 august 2013

"Maskeraad" Lars Saabye Christensen

Christensen ei kirjuta romantilistest roosamannateemadest, ja jumal tänatud selle eest! Seekord on ikka kohe kotiga õelust, julmust, häbitust ja mida kõike veel. Täpselt ja teravalt annab autor kõik selle elu pahupoole edasi, samas pikka juttu tegemata.

Üks mõnusalt segane sasipundar kerib end neil lehekülgedel, kord lahti ja siis jälle kokku. Lõpuni keritud ei saagi, segadust tekib nagu juurdegi. Eriline maiuspala on peategelase sooga seonduv, selgus selles osas saabub kusagil raamatu viimases lõpus, vähemasti teataval määral.

15 august 2013

Kui ma olin juba seitse õunapirukat ära söönud...

... mõtlesin, et oleks ikka võinud kohvi ka kõrvale teha.

Tegelikult aga on mul lihtlabane küsimus. Miks wordpress käru paneb? Ja mis süsteemi alusel see jama aset leiab? Nimelt kui ma suvatseks uskuda oma blogrolli, siis peaksin tõdema, et Tafkav on kahe nädala eest ilmselt ümberilmareisile läinud (kuigi jah, ma tean, et reaalselt on ta vahepeal ikka postitanud nii mis mühiseb). Ja Ritsik on nähtavasti samuti oma kodu hüljanud ja minema kõndinud (kuigi ka tema ei ole seda teinud). Ja samas teiste wordpressis pesa omavate kaaskondsete postitused ilmuvad ometigi kribinal-krabinal ka mu blogrolli.

Nii ei ole ju võimalik rallit sõita?

P.S. Õunapirukad ei puutu tegelikult absoluutselt asjasse, aga mul lihtsalt viskasid üle kõik need teised, märksa igavamad pealkirjad :)

Ei ole paremaid, halvemaid aegu

Tänasel päeval jääb mõnel mehel või naisel töö tegemata, istub sotsiaalmeediavõrgustikes või hulgub niisama sihitult netialgendikel ringi. Siuname, et on alles ajad.
Ega ennemuiste asi parem olnud - vahendid olid teised, aga sama jama igal ajal ja igal pool.

"Mis Berliinis olümpiamatil toimus edasi toimus, seda uudist ei jõudnud ära oodata - ajaleht tuli kolm korda nädalas. Mäletan hästi, et olime soos lool, hein kuhjategemiseks koos, kui lõuna ajal Jaak minult küsis: kas ma ei lippaks Hallivanni psti järele ja ei tooks lehe ära, kangesti tahaks teada, kas Palusalu võitis teise kulla? Pidi valu ja huvi olema, et mulle seda nõu andis; niisama kedagi töö juurest ära ei saadetud. Käisingi Hallivannis posti vastas - edasi-tagasi seitsme kilomeetri jagu. ... Kuhjategemine jäi seniks pooleli, kui lehest olümpiauudised olid viimase reani loetud ja pildid vaadatud."

Harri Jõgisalu "Mälestused. I"

12 august 2013

Ei ole jaaniussikesed

... on hoopis, et kuidas maakeeli peakski ütlema - taldrikugolfimängijad või? Kettagolfarid? Või veelgi pikemalt ja lohisevamalt - discgolfimängijad? Juudas, mu õigekirjaoskusest ei piisa antud juhul :)

Loodetavasti minu kallid külalised, kes külalistetoast pilgu välja viskavad, südarit ei saa, kui mingeid virvatulukesi mäeveerul liikumas näevad. Igasugune sport on nähtavasti haigus (ma räägin ju, et see on saatanast!) ning õhtuhämaruses mobiilide taskulampide valgel mändide alt kettaid otsivad tüübid on õige sage nähtus.

Muide, kui kaua discgolfi hooaeg üldse kestab? Et ega nad ju lumes sumpama ei hakka? Või siiski...

Nii et, olete teretulnud - 18 korvi ja võrratu vaade järvele veel boonusena pealekauba.

08 august 2013

Miljonit veel ei ole

Arvestades mu viimaste nädalate fortuunaõnne, peaks see miljon juba ammu mu kontol olema. Tõsi, ma pole endiselt vist veel ka ühtegi lotopiletit ostnud :D Ja seniks kui ostmiseni jõuan, on tähtedeseis kindlasti kardinaalselt muutunud. Või siis on käimas äge perseiidide sadu ning mingit seisu ei ole nii ehk naa :)

Igatahes tegi Tafkav otsa lahti.

 
Sellele järgnes hansapäevade tagasiside (seega, täitke ikka igasuguseid tagasisideankeete, eks).
Ja nüüd veel ajakiri Regina, milleni ma puhtalt tänu Kairi kutsuvale kaanepildile jõudsin :)
Mis järgmiseks?

P.S. Tegelikkuses on Mae suhted rahaga umbes samad, mis Aunastel. Nii et ärge muretsege, ma ei oota miljonit :)

05 august 2013

7...

... aastat nagu naksti!

Peldikufotograaf

Ilmselgelt ei ole folk see koht, kus pilte klõpsida, aga paar tükki võis ju teha.
Kvaliteedis mina süüdi ei ole :)

 
See "häki sarvedega küünikut" tahaks muidugi lahti dešifreerimist...
 

03 august 2013

"Homme on ka päev" H. Künnapas


Igati vinks-vonks korralik raamat. Just nimelt, eeskujulikult kirjutatud. Üks mees kirjutab meil siin EV-s veel maru korralikult, aga teda ma lugeda ei suuda, ongi just nimelt liiga planeeritud ja struktureeritud kogu tekst.
Selle raamatu ma sain lõpuni loetud küll. Lihtne, ehe, aus Eesti asi. Ehk oleksin koguni kriitilisem, ent kuna viimati sai loetud seda va Provence´i-raamatut, siis... Ütleme nii, et see oli täielik saast, vägistatud eesti keelega (ilmselt läheb see kivi tõlkija või toimetaja kapsaaeda...)... kus ilusad arhailised sõnad olid läbisegi kohmakate võõrsõnadega (ei pea silmas Charlotte´i osa, kus oligi tegemist kolledžisse sisseastumiseks õpitava sõnavaraga - see on muidugi iseasi). Jeerum, kole lugedagi.
Seega selle taustal oli "Homme on ka päev" väga loetava ja sujuva tekstiga, stiililt äärmiselt ühtne. Mõned nujah id häirisid, aga see oli pisiasi, lihtsalt kõnekeel.
Muide, kaanekujundus taas kord väga ilus, aga muidugi - A. Schneider ju.

02 august 2013

Parimatelt...

Jaanika väikeste valgete käekestega tehtud pitsid - muidugi parim!
Ja vein praktiliselt otse Ungarist, no mida veel tahta?! Nagu sünnipäev oleks, ma ütlen.