28 september 2013

Moosid purki ja kõhtu!

... juhul muidugi, kui moosisoolikas olemas on. Meil ei ole. Õnneks on Olustvere hoidistemessil igasugust muud kraami ka purki pistetud. Kuigi jah, seal kipub olema üks viga (see on ka ainus, mida korraldajatele ette heita) ja mina sellele head lahendust leida ei oska. Hoidised on seal siis suures telgis, seinte ääres laudadel, perenaised lahkesti juures nõu ja jõuga abiks.


Aga ikka on kuidagi kitsas ja kisub tunglemiseks kohati. Tegelikult on paljudel laudadel lisaks maitsemeelte hellitamisele ka piisavalt silmailu, ent see ei pääse kohe kuidagi mõjule. Võimatu on midagi näha, näha võib vaid siis, kui trügiks otse laua ette. Mina ei suutnud. Osaliselt toimib küll päripäeva liikumine, kuid ka siis peaks rind ees peale lendama, sest keegi trügib kuskilt vahele. Mõte on siis tegelikult selles, et peaks kõik läbi maitsema ja oma lemmikud valima ja päeva lõpuks selguvad erinevate kategooriate parimad.

 Lõppeks õnnestus mul vaid ühest lauast klõps teha, ilmselt tänu sellele, et neil oli selja taga kõrge riiul.

Välja toodud masinapargi osas ma samuti sõna ei hakka võtma. Ütleme nii, et läikisid ja põrisesid küll :)

Siit alloleva pildi pealt on küll raske aru saada, aga laste suureks hitiks oli siis seal tagapool näha olev taarakastide ladumine, kus laduja ehitab torni, ise samal ajal sellel seistes. Julgestus ja ohutusnõuded kenasti täidetud.

Ja kuigi batuut ja traktorikärus sõit ning ponid ja hobused olid ka parajad tõmbenumbrid, siis leidis taas kord kinnitust, et lastele on rõõmuks õige vähe vaja - piisab kui kokku vedada kümneid põhuruloone ja lastele vaba voli anda.
Pool tundi hiljem tuleb vaid nende põhukerade hulgast enda jagu tuvastada :)

25 september 2013

MacGyver ja lasteaiaõpetajad


Kui mina noor olin, tegutses teleekraanil alailma imemees MacGyver (või ka Mägi Aivar), kelle imed seisnesid selles, et ta suutis mitte millestki teha midagi.
Viimastel aastatel olen ma pidanud korduvalt imestama multitalentidest lasteaiaõpetajate üle, kes samamoodi piiratud vahenditega imesid korda saadavad. Või kui mitte just imesid, siis vähemasti imeilusaid asju oskavad meisterdada. Muidugi ühes lastega :)

24 september 2013

Kolletub



"Kurereha" Heljo Mänd

Vihje peitub pealkirjas, ja nagu juuresolevalt pildilt näha, ei räägi ma ei raamatu kaanevärvist ega pealkirjast.

Kahte esimest osa neist memuaaridest ma suisa nautisin, kuigi ka neist ei kajanud ju vastu helget rõõmu. Mänd räägib vähe endast, pigemini teistest kaasaegsetest, mis muidugi on ka huvitav. Aga need mälestustenopped, üksikute eranditega, on võrdlemisi kurvapoolsed. Ta leiab üles neist eludest ja lugudest sageli traagilisema poole, või punub ta sihilikult intriigi?

Ja ikkagi, varem see ei seganud. See ei muutunud päris "kollaseks". Ent nüüd seda III osa lugedes, assotseerusid mitmed lugudest mulle tänapäevase kollase ajakirjandusega. Jäägitu ausus? Ehk tõesti, kuid mõeldes, et paljud neist, kellest juttu on ei saa end enam kaitsta või oma vastulauset esitada, siis mõjub see ülekohtusena. See kummaline vastuolulisus, mis neist raamatutest läbi kumab... Ühelt poolt mõjub autor väga alandliku, koguni allasurutuna; ta on elanud küll võimuka abikaasa, küll esmapilgul kuulsamate/edukamate lasteluuletajate ja -kirjanike varjus, teda oleks just nagu pidevalt tõrjutud (või on ta seda hoopis alateadlikult ise teinud). Nüüd on siis kätte jõudnud aeg torge torke järel tagasi teha. Ma ei taha absoluutselt nii mõelda, aga seda lugedes ma nii tundsin.

Aga oli ka väga häid lugusid. Ikka ja alati millegipärast teiste inimestega seoses, lood, kus tegelasteks Jüri Luik või Tormi Kevvai näiteks. Jah, elavatest inimestest rääkides jagub tal tohutult headust, siis ta ei torka. Näiteks lugu Doris Karevast.

Ma ei tea, selle raamatuga jõudis minu jaoks mingi piir just nagu ette. Ma ei taha rohkem halba ja rasket enesele ligi lasta. Kui ta ka kirjutab praegu IV osa, siis ma soovin vaid tihedamat sõela neile lugudele.

23 september 2013

Leitud naiste piibel


"Võrgutades deemonit" Erica Jong

Mõnikord, kui ma kahtlustan, et midagi võiks mulle liialt mõju avaldada, pigem väldin selle lugemist. Tõenäoliselt läks Jongiga mul seepärast nii kaua. Pärast põgusat kokkupuudet ühe kohustusliku kirjanduse nimekirja kaudu aastaid tagasi, olen targu eemale hoidnud.

Nüüd on aga aeg teine. Ja mina olen teine. Võib juba Jongile läheneda küll. Pettumust ei tule, mul oli õige eelaimdus tema suhtes.
Kui üldse millegi üle kaevelda, siis tõlge mõjub äärmiselt kohmaka ja nurgelisena, seetõttu jääb ehk nii mõnigi pärl tähelepanuta. Kahju.

"Kirjutamise praktiseerimine on nagu vabaduse praktiseerimine - oled alati teel, mitte iialgi päral."

"Et luua midagi, mida pole varem olemas olnud, peab saavutama seisundi, kus unistus ja reaalsus on võrdselt kättesaadavad ja kus aega ei eksisteeri."

"Nõuannet küsime siis, kui juba teame vastust, kuid ei taha sellest kuuldagi."

"Keegi ei taha lugeda täiuslikest inimestest. Täiuslikkus on igav. Ja ebausutav."

"... igas raamatus on veel teinegi raamat, mis üritab teoks saada. Iga raamat on ettevalmistus järgmiseks."

"Kirjanikuna olen see, kes teeb märkmeid haiglavoodi veerel või matusemajas. Tunnen ühtaegu nii häbi kui ka elevust. Elu toimub kõiges selles segaduses ja viletsuses, ning mina olen see, kes üritab suruda seda kasti, raamatusse."

"Ärge suhelge romaanikirjanikega, kui te ei suuda kannatada seda, et nad mõrvavad päriselu ilukirjanduse kasuks."





21 september 2013

"Saar" Victoria Hislop


Raamat, mida ma kaua ootasin, ilmselt liiga kaua. Või olid ootused liiga kõrged. Ikkagi Kreeta ja Spinalonga ja... Aga lõpuks oli see kokku vaid üks otsatu mämmutamine, teate küll, kui lugejale endale ei jäeta mingit mõtlemisruumi ja -võimalust. Ma kahtlustan, et see on selle sarja eripära, sest ma olen kogemata paari vist varemgi lugenud... kas mitte "Teisipäeva naised" ja midagi Maeve Binchylt...

Teema muidu iseenesest põnev - Spinalonga nimelt siis saar, kuhu teatud perioodi jooksul (1903-1957) läkitati leeprahaiged, kes siis seal võrdlemisi suletud omaette kogukonna moodustasid. Nii et huvitav, aga sellel kujul mitte eriti haarav. Kahju.

20 september 2013

Mida teevad lugejad?

Vahepeal ka märk maha statistikast.

Ilmselt on Lelle raamatukogu 2012.a. edetabelis "Eleanori" 5. koht mul märkamata jäänud.

Are raamatukogu TOP 20-sse on trüginud nii "Eleanor" kui ka "Kui mäng on lõppenud".







17 september 2013

Kommid ja mälu

Kui kommi süüa, kas sellest jääb tugevamalt meelde maitse, lõhn või visuaalne mulje?
Sõltub ehk kommist, võiks arvata. Või inimesest.

Tabasin end täna poolautomaatselt pärast ühe maiuse avamist selle ümbert võetud läikpaberit silumas. Ilma tagamõtteta, oma tegevusele tähelepanu pööramata. Ilmselt ei ole ma enam ammu leidnud end ühegi kommi ümbrispaberit triikimas. Hiljem oleksin tõusnud ja paberi prügikasti heitnud. Jällegi, erilise tagamõtteta.

Kuna mu tegevus pälvis imestust hoopis ühe väiksema tegelase poolt, tabasin end mõttelt, et järgmine põlvkond küllap suhtubki kommipaberitesse teisiti. Neist paljud ei tule selle pealegi, et koguda. Kommipabereid. Milleks? Ma tunnistan, et ei tunne hetkel kedagi, kes koguks kommipabereid. Ei noort ega vana. Kuskil kindlasti on veel keegi, ent ta kuulub kahtlemata vähemusse. Mida on palju, seda ei osata enam hinnata. Meie oma poodides on sortiment meeletu, lisaks piirid lahti, mis mitmekordistab valikut üüratult. Põnevus - seda npolegi enam.

Ma ei suuda enam ühegi tollal kogutud paberi sisu meenutada, kui, siis mõne tänaselgi päeval tuttava kompveki ehk. Maitsetest pole mul halli aimugi. Aga ma mäletan lõhna! Magusat ja mõrkjamat. Tugevamat ja nõrgemat. Ma tõstsin pidevalt kergelt krabisevaid pabereid ja teadsin enne paberi ninale lähemale toomist, mis lõhn mind ees ootab. Ja ma mäletan seda tunnet kui käega paberikuhjale peale suruda - mõnus sahin ja vetrumine. Ime, et need paberid suurest vaatamisest-katsumisest ära ei kulunud.

Aga äkki kulusidki, sest alles mul neid enam igatahes ei ole:)
KUI oleks, võiks mul olla näituseks selline poekotike.

"Siri. Strindbergi varjus" Lena Einhorn

Elu Strindbergi varjus oli üsna sarnane elule millise suurmehe varjus tahes. Sarnaseid lugusid võiksid kirjutada, ja on ka kirjutanud, Strindbergi ühe teise kaasmaalase  naised. Alles hiljaaegu oli ETV-s võrratu dok.film ju Liv Ullmannist, eeskätt seoses Bergmaniga.
 
Erinevalt Bergmanist, kes oli lihtsalt keeruline isiksus, ilmselgelt ka äärmiselt egotsentriline, olid lood Strindbergiga märksa keerulisemad. Paranoiliselt armukade ja jälitusmaania all kannatav, lisaks emotsionaalsel skaalal järsult kõikuvana oli ta kõike muud kui lihtne kaaslane. Ja samas Sigrid von Essen ehk Siri, kes aadlidaamina on alla surunud oma unistuse teatrilavale jõudmisest. Plahvatusohtlik materjal saab kokku, ütleme siis nii.
 
Raamat on ilukirjanduslik biograafia, tuginedes dokumentaalsetele materjalidele ja keskendudes Siri elust ajale koos Strindbergiga. Või siis ka ajale, mil ta püüdis sellest mehest vabaneda. Siin loos on vaid imekergelt puudutatud suhteid taanlannast sõbratariga, millel peaks küll rohkem varjundeid olema, ent see ei ole lihtsalt antud raamatu teema.
 

16 september 2013

"Anu. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal" L. Dettmann


See Anu, see nagu polnudki päris Anu:) Või ma ei teagi kohe, mis sel häda oli. Suur lugu on paberile pandud ja sellele on eelnenud ilmselt mahukas uurimustöögi; autori pühendatud aega ja energiat hindan igati. Baltisakslaste eluolu on mind alati paelunud, raamatus peamise tähelepanu all olnud 1930-ndad ajastuna mu suur lemmik, aga ikkagi...

Midagi jääb puudu. On see inimlikkus? Võimalik. Või on lihtsalt midagi selles loos nihkes ja ei mängi kokku. Ka see on võimalik. Christoph ja Anu on omamoodi võõrkehad, igatahes mitte lihast ja luust inimesed, mis omakorda teeb loo imalalt pateetiliseks. Ometi on siin palju tõsielulist, koguni paljud tekstis esinevad nimed reaalselt eksisteerinud (siinkohal on tõlkija joonealustest märkmetest palju abi!), sündmused tegelikkuses aset leidnud. Ja siis ikkagi need peategelased! Kes aina õhkavad ja ebamaiste olenditena kuumas suveõhus kahtlaselt virvendavad. Või häirivad teatavad kordusterodud mind. Siin võinuks pliiatsiga linnukesi vedada kui mitmel korral mainiti Anu päevitunud sääri või tuules laperdavat suvekleiti või õhukese kleidi all kumerduvad rinda. Ehk oleks kasuks tulnud teksti julgem maha kustutamine... Samas, keda liigne seebisus ei häiri, see võiks raamatut isegi täiel rinnal nautida.


13 september 2013

"Layla" Jari Tervo


Moodne aeg on jälle kord kümnesse tabanud. Ilmselt tuleb Tervo nüüd põhjalikumalt ette võtta, sest maakeeli on temalt paar asja ka varem juba ilmunud.

Aga "Layla". Kurdid, türklased, immigratsioon ja tõotatud maa. Kõlab igavalt ja leierdatult? Just nimelt, aga mitte siis, kui Tervo sellest kirjutab. Tekst on hoogne, mahlakas. Lugu ise minimudel sellest, mis meie ümber toimub, tegelikkuses mõõtmatult suuremalt. Me veel siit, oma mätta otsast, tõenäoliselt alati ei hooma kogu seda mängu.

Lühidalt öeldes on autor kokku võtnud kogu selle seeneniidistikuna hargneva inimkaubanduse skeemitamise. Ta teeb seda nappide lausete ja tabavate kujunditega, liigsete emotsioonideta. Vaimukalt ja lõbusalt - seda küll. Vaen türklaste ja kurdide vahel, usuteema, põgenikutee valimine. Teekond Kreekasse ("... "On kahte sorti kruiisid, kuivad ja märjad. Teile sattus nüüd märg," ütles kapten..."), seejärel Saksamaale ning viimaks Soome.  Iga lüli sel teekonnal tähendab uut inimkaubitsejat, moel või teisel edasipääsu eest tasumist. Mõnikord ka põgenemisi, sest kurdi mehed ja kurdi klann nalja ei mõista. Pean ma üldse lisama, et teele asuvad Layla järel nemadki. No nagu tõeline road movie, umbes samas võtmes nagu "Saja-aastane, kes hüppas aknast...". Paralleelselt kulgevad Helsingis veel teisedki lood.

Milline see oodatud, kardetud, ihaldatud ja müstiline Finlandiya siis on?

Finlandiyas on igal mehel korteris oma hammam.
Soome keel kõlab nagu mingi araabia loits.
Volkan ütles, et ta tunneb soome naisi: siider, shoks, porno.
Volkan, samuti sisserännanu on üldse tark:
"Aga soome naine tahab ainult närima. Ei räägi. Ei musi. Ei kalli. Karjub, et ära käpi, tema tahab kiiresti siider juua. Ma soovin naisele valesti õnne. Ma ütlen palju õnne, rõõmusündmus perekonnas. Aga kõht kasvab vaid liiga palju siidrist."

Ma usun, et tõlkija on hea tööga hakkama saanud, sest kõik see sarkasm ja teravus ühes täpsete ja lühikeste lausetega, mis kuuldavasti peakski Tervole omased olema, on kenasti olemas. Tõlkijaks Jan Kaus.

12 september 2013

"Ja mägedelt kajas vastu" Khaled Hosseini


Hosseini - hea nagu ikka. Kellele meeldisid eelnevad raamatud, meeldib ka see. Mulle vist siiski see viimane pisut enam.
Stiil on muutumatu, teemadering sama, tegevuspaikadele lisandunud Tinose saar ja Pariis, muidugi ka need vanad tuttavad kohad.
Erinevate liinide ja tegelaste vahet kulgemine oli kui sujuv ja elegantne kokkutants, mis hoidis lugejat kogu aja parajalt pingul ja enese kütkes.
Ilmselt on paari kuu pärast kõigi kolme raamatu tegelased ja sündmused mälusoppides ühtseks kompotiks muutunud, aga mis sellest.

11 september 2013

"Ootamatu võimalus" J. K. Rowling / Vallavolikogu liikme ootamatu surma järel vabanenud koha nimel käib tihe rebimine.


Mis juhtub siis, kui pealtnäha täies elujõus meesterahvas jala pealt langeb. Ja kui vabaneb ka veel magus koht kohalikus vallavolikogus, siis kütab see kahtlemata kirgi.

Et siis Rowling. Minu jaoks esimest korda muuseas. Pole paha, võiks öelda selle peale.
Raamatu lugemine on sattunud väga õigesse aega nagu näha. Siin küll siis korralised KOV valimised tuure kogumas, raamatus veidi erakorralisemad. Inimesed ja mõtted jäävad samaks nii Maarjamaal kui vanal heal Inglismaal, nii ühel kui teisel juhul.

Kuskilt ajakirjandusest kumas raamatu ilmumisel läbi krimimaiguline sõna. No ilmselgelt oli see ekslik või siis tugevalt liialdatud. Mis mulle muidugi sobiski paremini, ei mingit krimiromaani, vaid tõeline romaan, pisukese poliitilise lisanüansiga, mis ei seganud. Tegelasi oli, tõsi küll, palju. Arvatavasti ei sobi see raamat mitme nädala peale öökapiraamatuks, sest siis kaoks järg käest. Paari päevaga läbi võttes püsisin kenasti ree peal.

Ja see, et tegelasi palju, on antud juhul puhas kompliment, sest need kõik on võrdlemisi korralikult välja joonistatud ka. Ei ühtegi etteheidet. Iga tegelane on omaette tervik, kelle puhul iseloomust, välimusest, olulistest normist kõrvalekalletest ja minevikust on selge ja täpne pilt loodud. Seda kõike lugedes on mul kuri kahtlus, et autor kasutab spetsiaalseid abivahendeid (mis muidugi ei ole keelatud). Ma ei viitsi jälgi ajada, kas sellest ka kusagil intervjuudes juttu on olnud... ausalt öeldes, on see tädi mu jaoks ikka väga tume maa. Jah, ma pole koti sees elanud ja seostan teda Potteriga, aga no kuna ei ole neist ühtegi lugenud, siis ei ole end ka tema isikuga suurt vaevanud. Nii et ma ei tea ta töömeetodeid tegelikult.

Tegelikult on ta ju hea jutustaja. Sest lisaks korralikult tegelastegaleriile, kellega on tõsine töö tehtud, on ta ka loo kenasti paika pannud, iga järgnev samm põhjalikult läbi mõeldud ja valitud paras tempo selle lugejale serveerimiseks. Kusjuures tempo oli tõepoolest hea, sest lugemiseks pausi teha oli keeruline ja tuli ikka pikalt sobivat kohta otsida. Ikka kippus miski lugejat lõa otsas hoidma ja sundis edasi lugema.

See pilt, mis lugedes silme ette end keris, meenutas väga neid brittide mammuttelesarju. Küllap on need minev kaup nii nende kodumaal kui kaugemal, ilmselt teeb sama hea mineku ka see raamat. Ma kaldun eeldama, et ka palju raamatus olnust on äärmiselt realistlik ja pea igas külakogukonnas seal olemas.

Jah, tuleb ka mu tavapärane kirjanurk ära:) Haroldid ja Howardid ning Jackid ja Jake´id olid kohati mõnuga segamini aetud. Ja kellegi juurde hakkas üks tädike minema kohe täitsa hommikul, vististi oli koguni kellaaeg mainitud, aga mõni lõik hiljem oli majaperemees liigutatud, et too võttis  vaevaks nii hilisel õhtutunnil ekstra tema juurde tulla. Ühe maja sissesõidutee ei saa nii pikk olla, et selle läbimiseks tubli päevateekond kulub.

Aga see selleks, räägime hoopis tõlkijast. Mulle tõsiselt meeldis, see oli nii minulik kui veel olla andis. Ma jumaldan tekste, kus kasutatakse näiteks sõnu luukama, läitma, pire, kohvikeetel jne,jne. Kahjuks on mul seda rõõmu aina harvem ja harvem kaasaaegse kirjanduse puhul. Või loen ma valesid asju, ka see on võimalus.
Tekkis kohe huvi, et kas mõni inglist paremini valdav inimene (Mäemamma, uu!) loeb seda originaalkeeles ja kas see inglise keeles on ka nii vaimustav? Tõlkinud siis Riina Jesmin, ütleme selle ka ikka siinkohal ära.

Jäin veel mõtlema etteheidete üle nagu oleks tegemist keskmisest tublisti negatiivsemat tooni raamatuga. Tjah... ega siin palju helgeid noote olnud, AGA kui me võtaksime mistahes kogukonna enese ümbert ja kui me teaksime nende kõigi kohta kõike ning teeksime sellest ühe suure ja tervikliku pinnalaotuse, siis mis värve me sealt leiaksime? Sest esimese hooga me ju ei tea, mis toimub ühe või teise kodu seinte vahel, milline on ühe või teise asutuse sisekliima või millised on suhted ühes klassis õppivate kriitilises vanuses noorte vahel.

09 september 2013

M.o.t.t.

Tahtsin enda jaoks kaardistada blog.tr.ee keskkonna ühe lugejagrupi, naljaviluks. Küll äärmiselt pinnapealne, ent ka lihtsaim ja valutuim viis oli selleks murda välja oma tavapärasest rutiinist.

Kui ma oleksin eelmise postituse pealkirjaks pannud korrektse (ja ilmselgelt tavapärase!) "Hetk enne homset" K. Sepp, oleks see kogunud suure tõenäosusega praegustest klikkidest vaevalt pooled ning selle saidi esilehelt esimese tunni järel vilinaga kadunud. Nooh, ma valisin siis teise tee, eks. Juhuse tahtel oli kõnealuses raamatus nii mõnigi õhkõrn vihje sellele temaatikale olemas ka:) Kuigi uba, otse loomulikult, ei peitunud sugugi selles.

Mu kahtlused leidsidki kinnitust :)

06 september 2013

Nabarõngad ja kivikesed ripsmetel ja hammastel

Jah, tegelikult on selle postituse nimi "Hetk enne homset" Kaja Sepp

Lihtsalt ma olen jätkuvalt veendunud, et ega asjaosalised inimesed ei saa endiselt oma naeruväärsusest aru, sellest ka eksitav postituse pealkiri :P.

Aga see selleks, räägime raamatust. Mitte et ma sellest enam väga palju mäletaksin, möödas on õige mitu nädalat juba. Ja juba ma valetan, ma mäletan ikka veel päris paljut, mis on otseloomulikult hea märk. Skeptilisena ma selle raamatu näppu haarasin, aga puhtalt Kaja enda isiku pärast tahtsin siiski lugeda. Ja pettuma ei pidanud. Tõsi, tunnistan, esimesed kümmekond lehekülge ei saanud minema, kaalusin suisa pooleli jätmist. Siis aga hakkas lugemine ilmet võtma, viimaks lugesin koguni unetundide arvelt (seda juhtub harva - uni on püha!).

Autori poolt oli tehtud kõik, ma rõhutan KÕIK! See oli ladus ja lobe lugemine, arvestamata esimesi lehekülgi eks:) Siin oli piisavalt tegelasi, erinevaid, värvikaid, reaalseid. Te vast juba teate, et ma ei ole ulme- ega fantaasiakirjanduse fanaatik, sellised ehedad kirjeldused istuvad paremini. Jah, siin oli etteaimatavaid süžeekäike, kuid see ei seganud karvavõrdki. Ütleme nii, et see oli nagu Õnne 13, mida suurem osa meist vahib, kuigi seal ei juhtu nagu midagi, või vähemasti ei juhtu seal midagi eriliselt ootamatut.

Ühelt poolt olid loosse seatud tegelased tüüpilised. Ikka juhtub leiduma mõni, kes sündinud pealtnäha hõbelusikas suus, mõni ohvrirollis, mõni hall hiireke jne. Ja teisalt siiski, ei olnud nad kõik üdini must-valged. Kes esmapilgul mõjus hoolimatu pohhuistina, sel olid selleks omad põhjused, kes mõjus kerglase üheööliblikana, sel ilmnesid viimaks sootuks teised voorused, ja samas vaimus edasi. Kes tahtis, leidis siit mõttekoha.

Mulle meeldis, et loo aluseks oli võetud reaalne Eesti eluolu. Küll kusagil suvalises Kapa-Kohilas, sest jah, ka seal elavad inimesed, neil on mõtted ja tunded ja oma unistusedki koguni. Ja mõelda vaid, ka seal võib midagi toimuda, midagi juhtuda, midagi hargneda.  Mulle meeldis ka sisse toodud meediaga suhtlemise teema, läbi Superstaari saate siis. Tundub küll esmapilgul vana ja tuttav teema, piisavalt leierdatud, ent aeg on näidanud, et ikka on inimesi, kes on just nagu kuu pealt kukkunud ja saavad oma valusad vitsad varem või hiljem kätte. Äkki kellelgi jääb siit midagi meelde ja kulub tulevikus marjaks ära?

Ka noorte inimeste armastus, soovunelmate ja tegelikkuse karm kokkupõrge, vastuolulisus, oli mõnusalt olemas. Järgmine positiivne tahk - orienteerumine. Pole iial teinud, lähiajal pole ka lootust asja kallale asuda, aga mulle kui lugejale siiski midagi uut ja huvitavat. Sõnaga - hariv.

Veidikene vinguviiulit mängin ma siiski ka:)
Esmalt, kurdan ma selle üle, et raamatu lõpus oli ära toodud, mis sai tegelastest edasi. Jah, see on omakasupüüdlik kurtmine - ütlen selle siis välja, ma oleksin tahtnud sellele raamatule järge ja seega oleks võinud see kokkuvõte sealt lõpust olemata olla, oleks jäänud mulle mu lootus :).

Teiseks, mis mul harja punaseks ajas, oli muidugi kõik see köögipool. Kirjastus peaks oskama arvestada, et seesuguse võistluse võidutöö läheb lõpuks massidesse (oo, see kõlab suurejooneliselt, aga te ju saate aru küll, mida ma silmas pean) või siis vähemasti kooli vabatahtlik-kohustusliku kirjanduse nimekirjadesse. Mis omakorda tähendab, et see tekst võiks olla laitmatu. Siin oli hooletusvigu, mis võinuks olemata olla (tühikuklahv ei täitnud iga kord just oma õiget otstarvet, "ennnäe" ja "virrvarr" olid kirjutatud nagu nad olid, kõike ma õnneks enam ei mäleta). Vanamoodne nagu ma olen, ei suutnud ka harjuda "ulpima" ja puumaterjaliga", kuigi viimased ilmselt täiesti lubatud variandid, mis sellest, et mina tahtnuks ikka näha "hulpima" ja "puitmaterjal". Ilmselt võtavad noored need variandid kergemini omaks. Oh jummel küll, pisiasjad tegelikult, lihtsalt lugemise ajal jäid silma:)

Lisaks oli mul paaris kohas mingi dissonants... praegu mõtlen juba, et ehk lugesin liiga unise peaga. Võib-olla oli lihtsalt tegemist kaheti mõistetavate kohtadega tekstis. Kusagil olid nagu talude nimed nihkes ja kusagil oli üks poistest (Janno?) nimetatud kolmandaks lapseks (ja jäi ka mulje, et selles peres oligi olnud kolm last, üks neist küll varalahkunud) ja samas ilmus mingil hetkel välja ka üsna põngerjaeas poisike. Aga nagu öeldud, siin võis ka minu hooletus mängus olla. Ja lõppeks pole see ka kõige tähtsam, lihtsalt jäi silma kiirel esimesel lugemisel.

Ma mõtlesin antud autori puhul sama, mis Mart Kadastiku puhulgi - kui emmalt-kummalt tuleks järgmine raamat, siis ma suure tõenäosusega ei teekski eeltööd, et millest või mis, vaid usaldaks üsna pimesi ja tahaks kibekähku juba lugeda uut üllitist:)

Mõnus!

05 september 2013

Meenutus Samosest

Siia blogisse on juunikuus tekkinud mõned pildivalikud Samose saarest, tekstiga, tõsi küll, on lood oluliselt kehvemad. Ehk kunagi parandan ka selle vea.

Seevastu aga võib septembrikuu Eesti Naisest leida minu põgusa ülevaate sellest armsast saarest ;)

 
 
 
Saarest, mida lisaks rohketele mälestustele ja piltidele jäävad meenutama ilus käsitöö...
 ... parimad mereannid, eriti aga frititud kalmaar ja grillitud kaheksajalad...

 



... kuivatatud viigimarjad ja oliiviõli.
 
Ja rääkides oliividest, siis ei saa muidugi üle ega ümber erinevatest Olivelia potsikutest-totsikutest, milles sisalduv kraam oluliselt parem mitmetest üldtuntud poe- ja salongisarjadest.
 

02 september 2013

"Kõik on täiesti perses" Pasa ja Atpo


 

Raamatu pealkiri räägib enda eest ja ega suurt lisada olegi.

Mõne asjaga võiks nõustuda, mõnega mitte. Tüübid lähevad lõpuks muidugi oma loosungitega ise ka vastuollu, kuid ilmselt on seegi taotluslik.

Sõnaga, just nii haige raamat nagu pealkirjast järeldada võibki.

Kiletatud CD-karpidega olen absoluutselt nõus.  Ma tõsiselt ootan aega, mil selle ebamugavalt avatava kile asemele midagi sõbralikumat välja mõeldakse.


Noo, ja allolevaga olen samuti päri.