31 oktoober 2013

Kui ma Abjas käisin...


Abja poole on mõnus sõita, sest tee ääres võib näha nii mõndagi endisaegsete taluhäärberite hiilgusest. Või vähemasti on need suured ja kenad majapidamised, mis mulle mõtteisse toovad kunagise Mulgimaa au ja uhkuse. On maju, mis asuvad ümbritsevatest põllumaadest veidi kõrgemal kohal, just kui troonides ümbruse üle; neid ümbritsevad nii mõnigi kord väärika vanusega puud, talude endi suuruski annab aimu teistest aegadest ja oludest; see kõik reedab saladust ja tekitab kujutluspilte.

Miks ma sinna üldse läksin? Linnarahvas äkki ei teagi, et 26. oktoobril oli üks tore üle-eestiline ühisaktsioon "24 tundi Eestimaa Rahvamajas", mis puhul siis eelpool nimetet majade uksed kenasti avatuna hoiti ning ühte ja teist põnevat huvilistele pakuti. Abjas, nagu ilmselt mitmel pool mujalgi, astuvad rahvamajadega ühte jalga ka raamatukogud ja ei saa siis needki rahvamajadest kehvemad olla ja uksi kiivalt kinni hoida. Et siis ikka raamatukokku läksin :)

Kui mina Apja jõudsin, oli aktiivsematel osalejatel juba võhm veidi väljas, aga nad turgutasid end kiiresti üles ja päev jätkus endise hooga. Raamatukogu on seal muide väga mõnus ja hubane - või aitas sellele üldmuljele kaasa, et väljas korraldas St Jude juba oma väikest eelmängu?

Igatahes väikseid maaraamatukogusid mina armastan ja nendes mina võiksin suisa elada! Hoolimata rängast kultuuriprogrammist, mis juba mitmeid tunde seniks kestnud oli, olid kõik vaprad raamatusõbrad kohale tulnud. Ja need, kes ei jõudnud kohale, neile anname samuti andeks (näiteks Pöögles viigiti mehe dressipükse ja keerati rulle pähe õhtuseks peoks).



 Nagu ikka on Eestimaa väike ja Viljandimaa veelgi väiksem ning see ühiste tuttavate seeneniidistik hargnebki hirmuäratava kiirusega. Aga oli ka teistsuguseid meeldejäävaid tutvumisi, näiteks selgus, et Abjas on lausa kohapeal Taani-ekspert olemas, kes sai hoopis vastupidiseid elamusi jagada.




 Ja muidugi on mul eriti hea meel kingitud lillede üle! Värvivalikuga on samuti absoluutselt kümnesse tabatud.



Aitäh kutsumast ja aitäh tulemast ning muidugi uute lugemisteni!

30 oktoober 2013

"Varesetüdruk: Victoria Bergmani nõrkus" Erik Axl Sund


Ma ei teagi, kas "Varesetüdruk" liigitub krimka või põnevusromaani alla? Võib-olla sobib mõlemasse kategooriasse. Minu antipaatia kriminullide suhtes ei ole kindlasti saladus, aga vaat see raamat mulle täitsa meeldis. Laibad ja kogu see muu tüüpiline jama on küll olemas, ent selle kõrvalt hargnevad palju huvitavamad lood ja tegelased, lisaks mis kõige tähtsam, lugu on psühholoogiliselt nauditav.

Ilmselgelt on siin mõningaid sarnasusi Larssoni triloogiaga, kuid ma ei tea... "Varesetüdruk" mõjub kuidagi huvitavamana. Ja kui ma mäletatavasti Larssoni teise raamatu küll raamatukogust koju vedasin, aga lõpuni lugeda ei suutnud, liiga üheülbaliseks kiskus ära, siis Varesetüdruku puhul on mu lootused märksa suuremad. Tõsi, vara on hõisata, enne tuleb ikka teine raamat ette võtta :)

Pseudonüümi Erik Axl Sund taga on siis kaks meest, kelle loomeprotsess, tsiteerides Eesti Päevalehte, näeb välja järgmine:

"„Romaani looma hakates joome me tavaliselt õlut ja laseme mõtetel lihtsalt vabalt, takistusteta rännata. Seejärel anname loole struktuuri ja hakkame seda detailidega täitma. Kumbki kirjutab kordamööda ühe peatüki ja siis vahetame neid omavahel. Tõmbame maha ja kirjutame juurde. Jerker kirjutab sinise ja Håkan punase kirjaga.” Sellisel loomeprotsessil on nende sõnul palju plusse ja ainsaks miinuseks see, et honorari peab omavahel jagama. "

Peab tunnistama, et meesisendite kohta on nende naistegelaste mõttemaailma ja siseheitluste kujutamine üllatavalt tõetruu ja hea. Ma ei tea, kuidas see neil õnnestunud on... paljalt õlle pealt küll vist mitte.

29 oktoober 2013

Vastupidi

Ükskord ometi saab ümber lükatud Jakobi väide, et kõik need jampsid ilmad tulevad nimelt Eestist - seekordne purgaa on ikka otsejoones Taanist hoopis meile tulnud :P Kui meil siin mõni kasvuhoone alles kõnnib naabriaias ringi ja otsib kohta, kus ta saab, ning mõni mänd on samuti loodusjõududele alla vandunud, siis Taanis on juba kõik möödas ja rahulik.

Eilse skype´i ühenduse oleks muidugi võinud lindistada küll. Või vähemasti selle osa, mil veel oli elekter ja netiühendus üldse olemas oli. Katused igatahes lendasid, tammed ja väärika eaga õunapuud langesid nagu loogu ning isegi osa telliskiviseinast lahkus lenneldes. Piimaauto juht asus oma tavapärasele ringile kaasa võetud saega.

Ja muidugi edastati rahvale tungiv soovitus mitte kohe kindlustusfirmade telefoniliine umbe ajada, et helistagu esmalt ikka need, kel onnid pea kohalt sootuks lennanud, teised, väiksemate kahjustuste käes kannatajad varugu lahkesti kannatust ja aega ning helistagu kunagi hiljem.

"Saatuse mäng" Kajsa Ingemarsson



Ma ei viitsi üles otsida, aga mul on karvane tunne, et selle raamatu lugemise lõpuks on mul samad tunded nagu pärast Sidrunite lugemist - lugejale ei jäeta absoluutselt vaba ruumi mõtlemiseks. Ja see on nii neetult ärritav!

Samas need, kellele meeldivad raamatud, kus tegelaste iga samm on kenasti hõbekandikul ette serveeritud, kõik on katkematus kronoloogilises järjestuses ja igat vähetähtsat detailigi kirjeldatakse juuksekarva täpsusega, siis nende jaoks on see ideaalne raamat, ausõna. Mind see viimaks siiski väsitas...Kaanepilt on vähemasti ilus :)

P.S. See raamat oli nüüd ehe tõestus "Minu Stockholmis" õhku visatud mõttele kuidas rootslased kõiki ja kõike alatasa kahtlustavad.


28 oktoober 2013

"Minu Mustamäe" Armin Kõomägi



"Minu Mustamäe" on järjekordne näide raamatust, mille ma haarasin tänu Kirjandusministeeriumile. Pagan küll, peab see saade siis ainult üks kord kuus olema?! Pidevalt on ilusal ja pühal nädalavahetusel eetris mingid rosamunded ja unelmatelaevad ja mida kõike veel, aga paneks siis kuhugi ühe paaritunnise Kirjandusministeeriumi - ei, seda juba ei juhtu! Rahvas on pime, ma ütlen.

Novellid... nende lugemisega on üks igavene jama - need leiavad oma otsa alati kuidagi kole ruttu, ilmselt seetõttu ma novellikogude järele haruharva haarangi. Just siis, kui saad hoo üles, on kõik lõppenud ja läbi. Tänapäeval on ju romaanidki juba novellimõõtudesse kukkunud, seega tundub novellide lugemine kohe ääretult kohatu tegevusena.

Aga pole viga. Mitte kunagi Mustamäel elanuna oli ilmselgelt mu lemmikuks novell "Minu Mustamäe", seal oli kõik kuidagi... väga paigas, kõike parajalt, nauditav. Klassika.
Samas on Kõomäe tekstidel pidevalt mingi mõnus kiiks juures, mis mulle ausalt öeldes tohutult meeldib. Mu enda mõte läheb alailma samamoodi ekslema ja jõuab kuhugi jõhkralt haigetele tasanditele, ent kirja ma neid lombakaid mõtteid ei pane, kuigi ehk võiks. Näiteks "Mälukas", "Kaunitar ja koletis", "Kaunis päev", "Lumi" ja muidugi "Katastroof". Viimati nimetatu oli nii mõnusalt sürr, et kui tuli Tunne Kelami ja, no otseloomulikult Marianne Mikko koht, siis olin ma sunnitud juba valjusti omaette naerma. No mõelge ise nüüd viivuks vähendatud mõõtmetes Marianne Mikko peale, kellele ontlik tulevane isa hoolitsevalt villase soki toob ja ta sinna sisse kenasti tudule paneb. Ei ajanud naerma? Mis seal´s ikka, küllap on teil endal siis midagi tõsisemat viga.

Lemmikutest võiksin veel nimetada novelli "Viha". Ma ei imestaks kui see oleks praktiliselt üks ühele elust enesest maha viksitud, võib-olla koguni autori enda pealt. Ma tunnen nimelt meest, kes on mitmete näitajate poolest autoriga üsna samast puust (ta käib ka siin blogis aeg-ajalt, nii et tervitame!) ja nii mõnigi mõttekäik tuli väga tuttav ette.


Mõne puhul jäi isiklikult minu jaoks loo uba natuke selgusetuks, näiteks "Must auk" või "Ämblik". Aga äkki ei peagi alati mingit erilist pointi leidma? Ja pealegi, vaatame lõppsaldot - tundub, et sümpaatseid lugusid oli siin rohkem kui neid teisi. Ütleme nii, et senise kogemuse põhjal võin ma lugeda nii Kõomäe kui ka Laanemi novelle, aga rohkem nagu ei julgekski võtta. Parandage mind, kui ma eksisin!

25 oktoober 2013

"Slummidiplomaadid" M. Elbasaar


On tuttavad mummud, eks ole? Värv ainult teine. Esimese noodi raamatu lugemiseks annavad igatahes need mummukesed kenasti kätte.

Pean alustama sellest, et lugemine tekitas minus vastakaid tundeid ja ma kõigun ausalt öeldes kahe äärmuse vahel, suutmata esiotsa üldse midagi otsustada. Aga alustame halvast, pärast saab siis ainult head kirjutada:)

Kõige enam häiris lugemisel lausete ülesehitus - mõne lõigu puhul olid lühikesed lihtlaused üksteise otsa lükitud ning tekkinud tervik meenutas selle preili kirjutamisi, kes meil vaikselt kooliks valmistub. Mõnes kohas läks õnneks jutt siiski ladusamaks ning minus tärkas lootus. Muide, ega need väetid lausekesed nüüd nii hullud ka ei olnud, et kohe päris katki oleks lugemise jätnud. Ega ikka jätnud küll, pigem lausa hooga lasin. Ja võib-olla oli minu rahulolematuse põhjuseks hoopis vale lugemisjärjekord nagu nii mõnelgi varasemal korral, sest enne kõnealust raamatut ja "Minu Stockholmi" veetsin ma mingitel seletamatutel asjaoludel nädalaid Jongi ja Lodge´i seltskonnas, kellest eriti viimane kohatist aktiivset mõttetegevust eeldab. Ja siis järsku seesugune üleminek, lõi jalust küll.

Teine pisuke puudujääk, kuigi see nüüd küll väga oluline ei ole arvatavasti - siin raamatus puudub korralik narratiiv. Lugu algab küll Alla ja Hella koosistumisega ning viimased peatükid moodustavad ka omamoodi terviku, kui naiste kolmas sõbranna nendega Brüsselis liitub, ent kõik vahepealne on võrdlemisi lõdvalt seotud. Lugejana tekib segadus, et kas siin saab nüüd olema mingi järgnevus lool või jäävadki need peatükid eraldiseisvateks seikadeks.

Aitab nüüd sellest! Räägime heast. Tõsine nostalgialaks vanemale põlvkonnale, noorematele siis omamoodi  ülevaade lähiajaloo olmeprobleemidest. Ei tasu ekslikult arvata, et ainult reaametniku hallikasvärvilisest argipäevast juttu on. Kus sa sellega, pihta hakatakse ikka kaugemalt ning sellest mummulisest tahavaatepeeglist paistavad nõukaaegne kooli-, sugu-, seltsi- ja malevaelu ning alles tasa ja targu jõutakse "säravale" ametipostile mõnes mainekas asutuses.
Põhimõtteliselt koosnebki raamat värvikatest ja tõsiselt koomilistest vahejuhtumitest, sekka mõnusaid karaktereid.

Erilised boonuspunktid lähevad aga tegelastele, kellest nii mõnigi ikka lihast ja luust inimene olnud/on, antud nimedele. No olgu, mõni inimene on kaante vahele kohe ikka oma õige nimega ka sattunud, aga märksa põnevamad on need inimesed elu näitelavalt, kellele autor(?) ise nime andnud. Need o l i d naljakad. Ja ma kahtlustan, et pooled jäid mul, ilmselgelt antud valdkonnas asjatundmatul, lahti dešifreerimata.

Brüsseli peatükid olid vast kõige igavamad, sest ükskõik, kes sel teemal ka kirjutanud, on nad ometigi briljantselt osavad olnud seda igikestvat tuimust edasi andma. Isegi see mõni keskmisest veidi vallatum läbuorgia ei suuda mind oma arvamust muutma panna:)

Ma usun, et üks igati tragikoomiline raamat, mis pimedatele sügisõhtutele rõõmsamat tooni annab.  

24 oktoober 2013

Tagasi Eestisse, intro, ehk millest alustada?

Ilmselt on siinsete püsilugejate hulgas rohkem neid, kes ammu teadlikud tõsiasjast, et "Minu Taani" on oma olemuselt kahe inimese koostöö - loo peategelane ja raamatu kirjutaja on kaks erinevat isikut. Seega ärge laske end segada selle blogi uuest rubriigist "tagasi Eestisse". Selle sildi all hakkab lähiajal ilmuma väikseid tähelepanekuid ja kommentaare Eestisse naasmise kohta, ja loomulikult ei jutusta need siis mingitest minu tulekutest-minekutest, sest mina olen õigupoolest kahe jalaga Eestis enamus aega olnudki.

Massiliselt on Eestist lahkutud ja küllap minnakse veelgi lähiajal. Mõnikord tulevad lahkujad aga ka tagasi. Isegi pärast nii paljusid aastaid. Millest sellisel juhul alustada? Kas esmalt lõpetada igasugune majandustegevus asukohariigis? Või otsida Eestis uus kodu? Või pakkida asjad?

Või teha kõike korraga?

Ilmselt seda viimast. Mis omakorda tähendab, et uuteks sõpradeks saavad lähiajal erinevad seadused, logistikafirmad ja kinnisvaraportaalid. Ükskõik kui tugev ei oleks ka eelnev planeerimistöö, ka niipidi tulles võib suure tõenäosusega bürokraatia hammasrataste vahel saada tublisti räsitud.

NB! Kehtib endiselt üleskutse kõigile tühja kaubiku juhtidele, kes liikumas  Põhja-Saksamaa/Lõuna-Taani piirkonnast Eesti poole. Hea lisateenistuse võimalus ;)

23 oktoober 2013

"Minu Stockholm" Rita Ahonen


Ma sain ligi 3 tundi tagasi kätte ühe väga-väga kaua oodatud Minu-sarja raamatu. Jällegi, ma kartsin eelnevalt :) Sageli ju raamat paljuigatsetud paigast valmistab viimaks pettumuse; kas ei astu mõtted ühte jalga kirjutajaga või on luubi all teemad, mis pole kuigi sügamelähedased või tundub, et ei saanudki nagu suurt midagi uut teada. Selle raamatu puhul olid kõik need hirmud alusetud, absoluutselt!

Jah, napid kaks ja pool tundi ja ma olen viimase punktini jõudnud. Nendel lehekülgedel on koos õige ehe Stockholm, lihast ja luust rootslased ning küllaga teadmisigi. Boonusena ENSV-st lahkumise detaile ning lähemast minevikust päris nullist kooli loomist.

Tõeliseks kompvekiks aga palju sarnasust Taani ja taanlastega. Ühe hingetõmbega vuristades meenuvad: kohvipausid ja riisipuder ja kartulisalat ja et keegi sulle uksi ei ava ja mantlit selga ei aita ja... Hämmastavalt palju sarnasusi.

Mulle meeldis ka raamatu soe üldmulje, räägitakse ju rootslastest sageli just vastupidist - et nad on külmad ja kõrgid, end teistest paremaks pidavad. Tõsi, see viimane mõte käis ka vist põgusalt korraks läbi maailma nabaks olemise mõttes, kuid ei jäänud õnneks kõlama. Oh, heldus, kuidas ma tahaks praegu Gamla Stanis jalutama... Aga jah, väga positiivne lugu. Mu ainus suur ja rasvane küsimärk lugedes oli abikaasa "kadumine", kes läks õige pea Saksaamale tööle, kuid pärast seda raamatu lehekülgedelt järsult haihtus. Et ma küll võin aimata või oletada põhjuseid, kuid lugejana oli liini äralõigatus kuidagi ootamatu.

Põigates korraks nüüd Rootsist Eestisse... Taas pidin tõdema, et see raamat on saanud kummaliselt sapist nõretavat vastukaja, kusjuures mul oli seda lugedes küll hea tunne ja ma olen ausalt öeldes siiralt üllatunud seesuguse vastuvõtu üle. On siin nüüd tegemist sellega, et paljud eestlastest peavad Stockholmi nö omaks - olles seal ise käinud (ilmselt korduvalt), tundes rohkem või vähem mõnda rootslast, tahame me ehk uskuda, et teame sellest kõike, oleme ise niivõrd kõvad eksperdid ja mõelda vaid, lugupeetud autor ei tõmmanudki erilise trikina kübarast valget jänest välja, kukume teda siis materdama!

Või, mida ma samuti kahtlustan, on konks peidetud raamatu algusesse. Ilmselt tahaksime seda aega mitte mäletada. Me ei taha meenutada, et kunagi sai Marati dresside üle uhkust tunda, et väljamaa poodide pikad (ja kaupa täis!) letid ajasid meie südamed rütmist välja; selle raamatu algus paigutub aga just sellesse aega. Minu arvates on igati tänuväärne, et kirjutaja on püüdnud nii täpselt meenutada ja edasi anda seda 25 aasta tagust aega, mil tõesti nii mõnigi võõramaa komme, nähtus või asi kui selline oli eestlaste jaoks nagu ilmaime, tekitades umbusku ja segadust ning kusagilt ei olnud võtta neid "õigeid" käitumisjuhiseid. Muidugi me oleme tänasel päeval võrratult palju targemad, rohkem käinud ja näinud, aga 80ndate lõpus seda meist vaevalt keegi oli. Täna näikse nii mõnigi autorit halvustavat seetõttu, et vahi ullikest, kirjutas ankeetidesse isanime, ohhetas barbie´sid täis lette nähes, hämmeldus kõigist neist liha- ja vorstisortidest.
Aga siis oligi nii.

Aitäh autorile!

22 oktoober 2013

Kevadekuulutajad raamaturiiulil, vol 2

David Foenkinos "Delikaatsus"


On läinud aega, mil ma viimati midagi Punase raamatu sarjast lugesin. Ilmselt oligi selleks "Lazari naised", mida ma ka heldelt kiidusõnadega kostitasin.
"Delikaatsus" on iseenesestmõistagi sootuks teisest ooperist. Kui lugu kolme sõnaga kokku võtta, võiks see olla täiesti lihtlabane naistekas. Aga ei ole teps mitte.

Siin on olemas prantslanna, sügav lein ja muidugi tärkavad tunded. Kuid kogu tervik on hõrk ja šikk, pakub ohtralt mänguilu... ja vastu ootusi ka huumorit. See on just selline raamat, mis paneb selga sirgeks ajama ja väikest kelmikat pilku endast paremale heitma. Tegemist on tänapäevase raamatuga, ent ometi on see äärmiselt... kombekas... või nagu pealkirigi ütleb - delikaatne. Isegi kõige ebasümpaatsemad stseenid on lugejani toodud justkui hõbekandikul ja veetlevas pakendis, laskumata labasusteni või kasutamata tooreid väljendeid.
Tõenäoliselt võitlen ma nüüd mõnda aega kiusatusega vaadata ka film ära, kuid kahtlen, kas ma endale seesugust pettumust lubada saan. Liiga hea raamat.

Ja ma usun, et siit leiavad ka tsitaadisõbrad oma paksudesse kladedesse ühte ja teist huvitavat. Ma olin kahjuks lugemisega liialt hõivatud, et midagi üles märkida.

2011.a. resümee

Kokkuvõtete tegemise aeg on märkamatult kätte jõudnud ning üleüldse võib selle segasevõitu ja omal moel kummalise aasta peagi lukku panna. Ja nagu ma märkan, on seda lukkupanekut oluliselt lihtsam teha, kui libistada pilguga kiirelt üle blogi - tekib õigustatud küsimus, kuidas siis varem sai kokkuvõtteid teha:) Mälu on nähtavasti üsna selektiivne ja heitlik oma tujukuses.
Näiteks ei mäletanud ma enam, et aasta alguses nii usinasti norra kirjandusega olen tutvust teinud - oli see eelaimdus sügisestest sündmustest?
Näiteks olin ka unustanud, et siia eksib igasugust rahvast - ka neid, kes haaravad virtuaalsesse õhku visatud sõna ja selle igaveseks ajaks, piltlikult öeldes, kivisse raiuvad. Et peaks nagu oma sõnu hoolikamalt kaaluma, või mis.
Unustanud olen ma ka oma kriitilise meele... tagasivaade ehmatas ennastki, kuigi-kuigi, ma usun endiselt, et olen leebe kui suvine tuuleiil.
Mõnusaks meenutuseks, taas üllatavaks, olid üksikud lumised pildid. Võib ju kiruda lumekoristust ja külma, ent ilusaid pilte annab see oluliselt enam kui praegune hall kaamos.
Suvised eredad hetked on mul endiselt meeles.
Ja sügisest ärme parem räägi...
Kõige valusam meenutus on muidugi see nn viisaastakuplaan:))) Oleks teadnud, et elu napp paar nädalat hiljem selliseid uperpalle tegema hakkab, ei oleks muidugi veksleid välja käima hakanud. Häbiväärses seisus on see antud hetkel paraku. "Väikeste" mööndustega võiks ju üksikute punktide täitmist arvesse võtta...No majas, kus ei leidu sukavardaid ega heegelnõelu, on suur asi juba ebardliku päkapiku valmistaminegi (kui mu mälu mind ei peta, oli mu listis õnnis lubadus sokki vms kududa, ehk koguni mingi ristpistes padja taoline nutsakas valmis treida). Või siis olin kõva lubaja hüppenööri ostmises-kasutamises. Hetkeseisuga hüppenööri küll ei ole, kuid see-eest on hula-rõngas, mis headel päevadel suisa kasutamist leidnud on:) Asi seegi, kas pole? Ja muidugi oli seal nimekirjas asju, mida ei saakski robinal ja ühekorraga täita, küllap neist nii mõnigi vaikselt ja aegamööda täitub.
Aga nagu ka varasemate lõppenud aastate puhul, ei saa seekordki mööda peamisest - otsakorral olev aasta on toonud mu ellu mitmedki vahvad inimesed ühes veelgi vahvamate õppetundidega. Tarkust, kuigi ikka veel kasinalt, on see 2011 toonud siiski omajagu.

Ent blogi kiiresti läbi kerides tuli üllatusena, et siin ei ole kajastatud neid kõige tähtsamaid emotsioone, ju ikka neid kirjutamisega seonduvaid. Usutavasti on nood eredamad läbielamised jäänud mällu blogitagi. Kusjuures ongi:)

Kuumal rõdul lamamistoolis tehtud parandused.



Esialgne ahastus kaanekujunduse pärast (ajab praegu naermagi!)

Hilisemad, kahtlemata üllatavad, arvamusavaldused. Mida on põhjust lõppkokkuvõttes komplimendina võtta.

Aga ennekõike näriv tühjus vahepealse tubli neljakuulise pausi tõttu. Viimane saab vast pisutki leevendust tänu lõpututele haigustele - pole halba ilma heata.
Jne, jne.

Mõeldes eelnevale, teisalt ka kindlasti tulevale, ununevad vastu akent tantsivad vihmapiisad.

Ajapuuduse all kannatajatele

Ükski asi ei ole nii pikk kui jumalateenistused ja halvad teatrietendused. Kui sulle teinekord tundub, et elu lendab liiga kiiresti, mine kirikusse või teatrisse. Siis jääb aeg seisma, siis paistab sulle, et kell käib valesti, siis peavad paika Strindbergi sõnad "Rajuilmas": Elu on lühike, aga see võib olla pikk, kui ta veel kestab.
Ingmar Bergman "Laterna magica"

20 oktoober 2013

Varbola lugejad

Loevad, ikka loevad.
Varbola raamatukogus septembris:

1.Lindgren, A      Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist.
2. Ott, M             Katriin! 
3. "                     Kevin
4. Watson, W      Preili Pettigrew võrratu päev
5.Volke, G          Vikerkaarehaldjas Viiu
6. Bachmann, T   Psühholoogia alused
7. Rotko, J          Julm on meri, jumala supp
8.Day, S              Peegeldus
9. Dennis, K        Minu Las Vegas
10. Lender, M     Ma nüüd lähen

14 oktoober 2013

Taani päev Roostal

Nagu ma vist ühes varasemas postituses juba maininud olen, siis tollest ilusast suvepäevast Roostal seitsmevennapäeval  ja kahest Taani külalisest pidi valmima ka väike filmike. Film on valmis juba õige ammu ja kõigi toredate inimeste lemmikkanalis mitu korda vist eetriski käinud.
Kes ise ei käinud ja kõike oma silmaga ei näinud, need võivad vimeo abiga selle vea koheselt parandada.

http://vimeo.com/74488195