30 november 2013

Ma ei saa jätta jagamata võrratut blogielamust ja kuigi ma usun, et te leidsite või leiate ise ka ehk selle üles, siis igaks juhuks ikkagi kordan siinkohal: kes tahab härmakülma hommikusse suurepärast elamust kõnekate piltide ja pildikesi loovate toidukirjelduste näol, siis Pireti Noma-kogemus on just selline.

Nautige!

Kuulge, sõbrad kirjastajad...

hirmus tore, et te siin käite ja no tore, et te siit ka üht koma teist kõlbulikku leiate. Tulge teine kordki, eks :) Te võite Mae süljepritsimistele vahvasti viidata ja puha - see pole seni keelatud olnud ja vaevalt et tulevikuski.

Aga kui te seda kulda, mida Mae torust lakkamatu voona väljub, tahate kasutada oma ägedate raamatute veelgi ägedamaks reklaamiks ja müügiks, siis samamoodi - olge lahked! Sama lahked võiksite muidugi olla ka selle eest tasu maksmisel. Küsige-küsige, küll Mae teile oma pangarekvisiidid edastab. Või vähemasti palgake ta oma asutuse ridadesse kopiraiteriks. Jumala eest, ta oleks absoluutselt kohe käpp.

Ausõna, sõbrakesed, niisama võtta pole teps mitte kena.

29 november 2013

"Rubljovka" Valeri Panjuškin

Väga hea esikaas, muide.

Ma võin muidu Kirjandusministeeriumi ja (eeldatavasti ainuisikuliselt) Mart Juure raamatumaitset täitsa söödavaks pidada, kogunisti häid ja üllatavaid leide on seda teed mööda minu öökapile jõudnud, aga vaat seesinane "Rubljovka" oli nii ja naa.

Ei tea, äkki see on hea raamat, aga ei haakunud minu tujudega. Jälle selline kaootilise ülesehituse ja segases komplektis raamat. Autori peas, ma usun, oli ikka mingi nägemus üldisest tervikust, aga mulle kui lugejale ei jõudnud see pärale - äkki ei pidanudki :) Hüppas nagu kirp siia ja sinna, püüdis siit veidi haarata ja sealt midagi lisada, aga...

Osad lood ja juhtumised olid muidugi päris head küll. Nii mõndagi sellist, mille puhul ei tea, kas nutta või naerda, no nagu see sageli vene uusrikastega ja padumiljardäridega olema kipub. Kui enam ei tea, kuhu raha toppida ja ometi toppida tahaks ja näidata tahaks, siis... mis sa ikka teed, eks ole. Ja kui mõistust ka alati ei ole paketile juurde lisatud, siis...

Samas ma mõtlen, miks ma nagu samale lainele ei saanud hästi - kohati oli neid kuulsaid venelasi ikka lademetes. Hunnik nimesid, millest osad mulle veidi midagi ütlesid, aga osad ikka ei ütlenud kah ja ilmselt tausta korralikult teadmata, läks lugedes palju kaduma mu jaoks. See oleks sama kui panna keegi väljamaalane lugema lugu meie kohalikest wannabe-staaridest. Kõike ühes kirjatükis lahti seletada nagunii ei jõuaks ja mingi osa jääks vajaka ikka. Taust oleks puudu. Küllap on siin sama lugu.

Mulle jäi ka mulje (võib olla ekslik), et need lookesed, lühikesed nagu need olid, on kirjutatud teises järjekorras. Ja siis hiljem, näiteks toimetaja abiga, just sellesse järjestusse torgatud, mis tähendab, et tekkis palju kordusi. Mõni tabav väljend või ekstreemsem näide, mis paar lehekülge edasi otsaga uuesti lugeja ette jõudis.

Noh, ma ei tea... Oli kah midagi.
Aga äkki oleks see raamat üldse mahlasem originaalis lugedes? Ma kahtlustan, et Panjuškin võib olla terava keele ja tabavate metafooride meister... Selles osas võiks mõni vene keelt hiilgavalt oskaja proovi teha.

28 november 2013

"Küüslauk ja safiirid: toidukriitiku salaelu" Ruth Reichl


Alapealkiri "toidukriitiku salaelu" ütleb selle raamatu kohta juba peaaegu kõik.

Lisaks oi-va-lis-te-le restorani- ja toidukirjeldustele (ei soovita lugeda tühja kõhuga või kuivikud leige taimetee sees leotades!), mille leidmist te seda raamatut lahti lüües ka muidugi eeldate,  peab Reichli tasemel toiduarvustaja veel teistegi muredega kokku puutuma - nimelt on oluline erinevus minnes restorani oma tavalises (kuulsa toidukriitiku)kestas või inkognito. Nii et, kuigi gurmeeroogadest räägitakse palju ja põhjalikult, sh lõhnast, välimusest, maitsest, ei halasta ta ei teeninduse ega sisekujunduse kohapealt, ent samavõrd võib lugeja tutvust teha taaskasutuspoodide, paruka- ja meigiasjandusega või üldse erinevate tervikmuljete loomisega.

Samas - see ei seganud, kõike oli piisavalt.

Hoiatan köögikunne, et siin raamatus on ka retsepte, ei palju ega vähe, vaid parajalt. Nii mõnigi neist mõjus päris ahvatlevalt. Pilte retseptidel juures ei ole, seega mulle meeldis. Puhtalt retseptid - võrratu!

Hea, kiire, huvitav lugemine.

27 november 2013

Aitäh tähelepanelikule külalisele, kes andis teada, et siin blogis miskit nende raamatulinkidega on!

Kahjuks kohe aidata ei osanud. Näib, et koer oli maetud kuhugi Rahva Raamatu kodulehe uuendamise juurde. Seoses sellega olid mõned raamatud vist õhku haihtunud või muidu kosmosesse lennanud, sest ega ma hästi neid niisama otsideski sealt enam üles leidnud.

Aga täna juba nende kodulehel asi toimib ja kadunud raamatud on kenasti virtuaalsele riiulile tagasi lonkinud. Nii et kõik peaks jälle toimima nii siin kui seal.

Lubage esitleda: meie laululava

 
Ma saan aru, et kõik sussisahistajad ja viisijupijorisejad on lähipäevadeks oma kalendrid lootusetult täis bukkinud ja harjutavad usinasti. Ilmselt tatsuvad neil jalad ka öösiti voodis lamades. 01. detsembril olge kohal pidulikul avamisel ja advendiküünla süütamisel!
 
Eestvaates näeb see iludus välja selline.
 

 Ütleks, et võrdlemisi kabeda moega. Vähemasti selle nurga alt.


See, mis kõrvalt paistab, on juba sootuks teisest ooperist. Ma ikka pidevalt olen usutlenud, et kas tõepoolest sellele mõlkis plekile midagi muud peale ei tule? No kohe mitte mingit ribakest värvi? Või muud materjali? Või mida iganes? Korrosioon? Kasvaks sammalgi sinna peale, aga mul ei ole sellessegi usku :)

Ei, nähtavasti mitte. Nüüd, kus avamiseni veel loetud päevad jäänud, olen lootuse kaotanud. Kui mina noor olin, siis olid levinud sellisest plekist vannid jm anumad. Viimasel ajal pole eriti kohanud enam neid, aga nüüd on nostalgialaks igatahes garanteeritud.

Ärge lihtsalt külje pealt vaadake seda "laulukaart", siis jääb teile kena üldmulje alles :)
Ja kahtlemata on suurim kunstnik loodus ise - kui puud lehte lähevad, siis peaks veel ilusamaks pilt muutuma.


P.S. Nuputamisülesanne pimedateks õhtuteks kamina ette: kuidas nimetada kandilist laulukaart?

24 november 2013

Kui ma Valgas käisin...

 
 
Sedakorda sai vallutatud Valga, viirusest räsituna see retk ette sai võetud, aga ellu jäin. Pean tunnistama, et ega ma oma teadliku elu jooksul ei mäleta seal käimist, kuigi kahtlustan, et hämaralt uduses lapsepõlves võis seda ette tulla küll.
 
Ka seekord oli udune - oli üks neist päevadest, mil pimenes juba enne, kui jõudis üldse valgeks minna. Nii palju näha ikka oli, et piiritähised olid kenasti alles ja oma õigel kohal. Suurimaks üllatuseks linnaga seoses oli vast... see on nii roheline! Ja parke või pargilaadseid moodustisi tundus palju olevat.  Või miks ma arvasin, et neid ei peaks seal olema :)?
Mulle näis, et isegi need  monstrumehitised olid Valgas ilusamad kui mujal :) Kutsehariduskeskus näiteks, või isegi Rimi või Selveri pood (või mõlemad, ma ei mäleta enam). Vähemasti oli neil mustrit ja/või, samas kui meil siin on värvigammana midagi halli-pleki-rooste karva. Viljandi poolt linna sisse sõites oli aga mingi huvitav (era?)maja kenal nõlval ohtliku muljega aia sees. Kas keegi tõepoolest elab sellises kohas ja sedamoodi eksponeeritult? Huvitav.
 
Ilus linn on, aru ma ei saa, miks on nii vähe reklaami tehtud nii ilusale linnale?
 
 Aga Valka sattusin ma, nagu ikka taolistel puhkudel, Valga Keskraamatukogu lahkel kutsel ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu toel. Kohvikus Säde lahkasime seda Taani elu ja olemist ning püüdsime leida nippe, mida neilt õppida. Leidsime ka - märksõnaks naised ja nende suurem kaasatus nii poliitikas kui erinevatel juhtivatel ametikohtadel (ärge nüüd kisama hakake, sest selle tulemuseni jõudis hoopis üks kohaletulnud proua:)).
 
 
Foto: Valga Keskraamatukogu
 

 
Tegelikult  ma loodan, et kohalikud elanikud ja raamatukogu kasutajad oskavad hinnata ja ka tunnustavad entusiastlikke raamatukoguinimesi, kes võtavad vaevaks kutsuda külalisi. Eks see ju väike lisatöö ja -vaev ole, kõik see asjaajamine, aga on piisavalt inimesi, kes vajavad taolist vaheldust. Eriti kiiduväärt on kõik sellised ettevõtmised maapiirkonnas ja kõrvalistes kohtades.
Märkasin Valga Keskraamatukogu kodulehel, et näiteks käesoleval aastal on neil külas käinud Kivisildnik, Imbi Palju, Kristina Kallas, Ester Laansalu, Piret Päär, Leelo Tungal ning muidugi igasügisene kirjanike tuur. Päris hästi ju? 


Foto: Valga Keskraamatukogu




 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Me jõuame oma juttudega alati välja taanlaste praktilise meeleni ja selleni kui vähe nad lõikelilli kingivad ning sama praktilised on ka need naised (mehed?), kes raamatukogudes töötavad :) Ka seekordne kink mulle oli tubli valik.


Mis omakorda pani mind asja, ehk siis martsipanist lille, lähemalt uurima. Selgus, et selliseid lilli meisterdavad magusate ja osavate näppudega tüdrukud Tartus,  nimeks Karila Lilled. Ja kuna siit pildilt ei ole päris hästi aru saada k u i ilus see on, siis minge vaadake nende kodulehele või guugeldage niisama. Igatahes kuulub neile minu tänane vaimustus.







Ma jäin mõtlema ka seda kui hea töö mul on, või hobi. Lisaks põnevatesse kohtadesse sattumisele, näen ma ka huvitavaid inimesi, äärmiselt eluterve ellusuhtumisega kusjuures. Ja kuna need sattumised on otseselt seotud raamatukogudega, siis on mul harukordne võimalus näha üle paljude aastate kunagisi kursusekaaslaseid, nii ka Valgas. Tõsi, mulle ei meenu sellelt kursuselt just väga palju tüdrukuid, kes tänaseni raamatukogus töötaksid, aga mõned siiski.

22 november 2013

Näkindus, ehk "Odessa, Vanessa" João Lopes Marques




Ma siis olin täna tubli ja nägin selle mehe korrektse nimega sutsu vaeva:) Et me ei peaks aina rääkima sellest portugallasest, kuigi nagu näha, siis saavad kõik kenasti aru küll, kellest jutt. Ja lisaks sellele, et me saime eelmisel korral teada, et ta nagu veidi Viljandis elab, tulid kuluaarides välja lausa täpsemad koordinaadid

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid ikka tema viimasest raamatust, mille ma imekombel kibekiiresti raamatukogust kätte sain. Ma pean tunnistama, et Marquesi stiilis on midagi. Ma ei tea, mis see nimelt on. Mulle midagi selles hullult meeldib, teisalt aga häirib. Ja see käekiri on väga-väga temalik ja äratuntav kõigi raamatute puhul. On see siis loo puhul jutustaja teravam välja joonistamine. Või teatav kujundite üleküllus ja tavalisest tundelisem väljenduslaad. Ei tea. Vahet pole ka. Me võime end lohutada ju, et ilmselt portugallased kirjutavadki nii:)

Lugu ise on hea, teatud mööndustega. Mees on silmnähtavalt hästi kursis tüüpiliste eesti tibinate ... khm-khm hingeeluga -  ma võtan endale suisa julguse nimetada teda beibe-eksperdiks. Ei viitsi meenutama hakata, aga ta vist oma esimestes eesti keelde tõlgitud raamatuteski neid lahanud nii- ja naapidi. Mul tekkis kohe haiglane huvi, kustkohast ta selle meeletu pagasi võtnud on. On tal endal kodus selline, elab ta aktiivset seltsielu või ammutab ta informatsiooni trajektooril cosmo-buduaar-perekool. Samas, see polegi ju tähtis:)

Lugu meeldis mulle põhimõtteliselt kuni sinnani, kus lugejale kott pähe tõmmati. Kerge põnevus ja ohu eelaimdus oli kenasti õhus kogu aeg, kuskilt maalt hakkas kõik tüürima (minu jaoks igatahes) inimkaubanduse või prostitutsiooni juurde või kuhugi sinnakanti. No ja siis võttis autor kätte ja tõi sellise pöörde loosse. Tule taevas appi, eks ole.  Ma olin kohe lausa nördinud:) Ja segaseks jäid ka viimased paar lehekülge. Ütleme siis, et kui see viimaste lehekülgede jama oleks teisiti lahendatud, siis ma oleks päris rahul olnud lugejana, aga nüüd jäi sellest lõpust mingi okas hinge. Sest! Ilma selleta oleks see olnud kena ja õpetlik lugu noortele näitsikutele või abistav õppematerjal lapsevanematele. Nüüd aga kadus see uba loost ära, õpikuna kasutada ei saa.

Mis siis ikka, muidu oli ju okei. Häid metafoore ja tabavaid tähelepanekuid sellest meie ilmaelust igatahes oli.

Näiteks:

"... Sellest hoolimata tõmbas ta vee peale, see on daamile alati kohane, ja asetas hambaniidi mõõtu aluspesu oma tagumiste põskede vahele, mis, pagana pihta, on viimasel ajal nii pringid, et lausa nuruvad, et keegi neisse julgelt hambad sisse lööks."

Või siis mu meelest päris tabav seos:

"Oli see nüüd õnnelik või õnnetu juhus, aga eelnevast peatükist jooksis läbi üks mõte: me unustasime sootuks mainida väikese sõrme krampe, mis loomulikult pole sugugi vähemolulised ja eelkõige küünekääre, Läänemere ääres vohavate lugematute nail spa´de põhilisi rivaale. Ega me paha pärast, kuid riik, mis tahab olla globaliseerunud maailmas konkurentsivõimeline, justkui õpikunäide, vajab lõigatud küüsi, areng on otseselt seotud digitaalse näpuosavusega."


Selline omapärane, kergelt vaimukas, üht osa Eesti elust kenasti kokku võttev raamatuke.

NB! Ma vaatasin eile olude sunnil mingit õudset nn dok.filmi Eesti näkkidest, TV3 oli see, kui ma nüüd ei eksi - vaat see film haakub täiuslikult selle raamatuga.

21 november 2013

"Kaardilugeja" P. Kangur


See oli nüüd tõeline õudusunenägu. Ma olen nähtavasti sedasorti elulooraamatute põhiolemuse (ja see on muidugi antud kontekstis absoluutselt väär sõnakasutus!) mingil ähmasel põhjusel jõudnud unustada. Kunagi, tõsi küll, olen midagi sarnast lugenud... äkki need Ita Everist ja Kersti Kreismannist jmt raamatukesed, kus on suureml määral vana tuttav jutt, uusi tahke eriti ei otsita/leita/avalikustata, kirjafont on võimalikult suur ja kokku väga ei tulegi miskit. Sageli olekski just nagu tegemist varasemate ajakirjanduses ilmunud lookeste kokkuvõttega.  Mõnikord pole piisavalt isegi inimlikku soojust ja portreteeritava isiku vaimlist kohalolu tunda. Müstika!

Aga vaat saab ka nii.

Mina ei tea, mina tahan ikka edasi uskuda, et sel mehel (ehk siis Robert Lepiksonil) oli huvitavaid mõtteid ja plaane. Või et teda ümbritsenud inimestel on temaga seoses rohkem mälestusi. No midagi ju oli ka selles raamatus välja toodud, aga... mõjule need põnevad killud, kui neid oli, ei pääsenud.

Ülesehitus jäi samuti segaseks, ilmselt oli koostajal siiski mingi kavand peas olemas. Ent mina nüüd tagantjärele küll ei oska öelda, kas oli see kronoloogiline või temaatiline üleshitus:) Nagu oleks kirp hüpanud siit ja sealt läbi ja üle. Ma lõin lõpuks käega ja plaksasin raamatu kinni - hea, et ei ostnud.

Kahju.

Suures hirmus tõttasin ummisjalu koguni Urramisse ja tühistasin Viljar Loori elulooraamatu broneeringu, mille järjekorras ma küll õige mitu nädalat olen juba olnud ja vist kenal 7. kohal tänase seisuga olin :)

20 november 2013

Valgas näeme!

Täna kell 16 kohtume kohvikus Säde, Valgas!
Räägime Taanist ja taanlastest!
 
 

19 november 2013

"Minu Kopenhaagen" Kati Nielsen



Foto: Petrone Print

 
Ei pea just hiromant olema, mõistmaks, et kõige karmimad kriitikud taoliste raamatute puhul on inimesed, kel endil mingi kokkupuude vastava maaga. Minu kokkupuude Taaniga ei ole küll selline naha vahele minevalt sügav, aga mõningane siiski. Ja muidugi ma kartsin lugeda:)

Aga, jumal küll, see oli hea lugemine, nautisin sada protsenti! Ikkagi Taanimaa. Ehe ja siiras ja valus ja armas. Kuigi raamatus on olemas suisa peatükk "Kopenhaagen ei ole Taani" ja loomulikult ei ole see just see Taani, millega mina olen kokku puutunud, siis väga palju äratuntavat oli siiski.

Ma ei hakka siinkohal kordama endale tuttavaks saanud fakte või tähepelanekuid, ütlen hoopis, et see raamat annab ülimalt hea ülevaate sellest, k u i d a s nimelt kujuneb ühest väikesest inimesest (hrl taanlasest, aga antud juhul eestlasest) sundimatu ja vaba suhtleja, mängleva kergusega oma arvamuse avaldaja ja inimene, kes ei ela pidevalt valesti ütlemise või käitumise hirmus. See pool taanlaste argipäevast on mulle kõige kaugem ja võõram ja seega oli minu jaoks tõeline maiuspala leida need nipid ja vihjed siit, sellest raamatust. Ilmselt saabki vaid laps seda kõige paremini tunnetada ja omandada. Vana karu ikka trikke tegema ei õpeta, eks ole.

Ka taanlaste kurikuulsat hygget on autor üritanud lahata. Mulle on see asi juba selge nagu kks-korda-kaks ja ka siin raamatus tehakse see puust ja punaselt ette, aga aeg ja kogemused näitavad, et eestlastel läheb selle õppimiseks ikkagi üksjagu aega. Kirjuta, kuidas tahad, ega esimese hooga nad sellele ikka pihta saa :) Või kui saavad, siis ega niimoodi elada ikka ei oska. Mina ka ei oska, kuigi iga päev harjutan ja õpin :)

Ilus lugu oli, ausalt. Ja Taani tahaks ka, ausalt :)

18 november 2013

"Liibanon 2011" Madis Jürgen



Nii, saage tuttavaks, siin on Mae, viimane inimene pisikese Eestimaa peal, kes seda raamatut veel ei olnud lugenud. Teist ei ole ka, kui see teid lohutab. Mul oligi vettpidav plaan, neid kummatki mitte lugeda, oli seda teemat ju meediast käinud risti ja põiki läbi ja mulle tundus, et veel kuskil raamatu vahendusel selle seitsmikuga kohtuda, et see oleks nagu liiast.

Ja siis, Monika, kurivaim, luges ja kiitis ja rääkis kõik na ilusaks, et ma kohe ei saanud end pidama. jumalast õigesti tegi ka. Ütleme nii, et Jürgen kirjutab nagu Jürgen ikka, tema asju on iga kell maru hea lugeda. Selline tunne tekib, et... on raske ja keeruline, aga on ka hea ja helge. Jürgen kirjutabki kuidagi nii, et iga lugu peabki hästi lõppema. See lugu, jah, lõppes ka hästi, õnneks ammu enne, kui Jürgen oma käpa vahele sai susata.

Aga õige tonaalsuse leidmine oli kindlasti hoolimata sellest õnneliku lõpu tõsiasjast raske. Stiililt on tegemist napi, kuid ausa looga. Enamasti on päris hästi kõik, vahel ka s.....i. Mõlemat olukorda kirjeldatakse võrdselt, nutulugusid teistele eelistamata. See teebki raamatu heaks. Muidugi, lisaks need tabavalt vaimukad kirjelduste kokkuvõtted. Ja mingid pisikesed äärmiselt isiklikud nüansid.

Mul oli põnev lugeda ka selles mõttes, et eks aega ole möödas juba omajagu. Kui päris aus olla, siis ma isegi enam ei mäletanud kuud, millal pantvangid vabastati, seega lugesin iga järgneva nädala (jah, just nädalate kaupa oli lugu jutustatud) kirjeldust kui viimast. Paraku see oodatud-loodetud "viimane" ei olnud alati teps mitte viimane.

Kui muidu võis/võib mõelda, et ah, milleks kõik see jama? Ja mis nad ronisid sinna? Oli seda kõike üldse vaja?
Lk 254 ilmnes, et see põhiline tarkus, milleks too õppetund hea oli, tuli siiski välja (loodetavasti mitte ainult Madis Jürgeni väikeses peakeses, vaid ka seitsme mehe endi kolpades):

"Mida teha, kui tõesti koju tagasi saab. Tuleb rohkem olla koos lähedastega; ei saa enam nii, et laupäev ja pühapäev lähevad mõlemad trenni tehes, vähemasti laupäeval peaks olema perega; hoopis tolerantsem, positiivsem peaks olema; ei pea õiendama, ei pea süüdistama, tühiste asjade pärast närvi minema; aega peab paremini planeerima; peab õppima ja tegema seda, mis on hingelähedane; tuleb olla õnnelik, kui kõik on hästi; tuleb mõelda, et ka see on õnn, kui saab vabalt käia ja vabalt tooli peal istuda, rääkimata sellest, kui saab olla oma kallite inimeste keskel ja teha asju, mis meeldivad; elu on ju lühike ja pole mõtet tegelda mõttetusega; ei tasu siduda ennast alatute inimestega, kes sind ära kasutavad ja alt veavad; eneseväärikust rohkem; ja lõpuks - eriti tuleb olla õnnelik, et kodu on sellises suurepärases kohas nagu Eesti!"

Põhimõtteliselt on see eelnev tarkuse kuldvara see, mille mõni saab kätte siitsamast loodusest, teine filmidest, kolmas raamatutest, neljas mingitelt kursustelt või sektidest, kes iganes kust iganes... mõni peab selleks minema Liibanoni pedaalima ja sattuma pantvangi, aga mis peamine - et see tarkus ikka tuleks!



17 november 2013

Häbiposti naelutamine


 

Kuna mul oli karust vahepeal juba totaalselt siiber, siis ma ausalt ei viitsinud anda viimast tagasisidet.
Jah, eestlaslik jonnakus ja trots võivad ju toredad olla ja ma olen endaga rahul, et selle äädikamarinaadi ära proovisin (taas kord!).

Aga tulemus oli endine. Sitke ei olnud, seda kindlasti mitte. Ma ei saa ausalt öeldes üldse sellest karulihast aru - kuidas see saab nii pehme ja õrn olla? See laguneb väga hõlpsasti kiududeks, uskumatu. Eelmise katse puhul ei olnud ka mingit mairineerimist, leotamist, laagerdumist ega haamerdamist - ja tulemus oli sama.

Seekord siis äädikamarinaad, kolm ööpäeva. Tulemuseks õõvastavalt mustjaslilla lihakogum. Need tükid vasardasin ma sellisteks mõnusateks viilakateks, mis kergelt jahust läbi ja kuumalt pannilt läbi ja siis potti hauduma. Hiljem läks juurde küüslauk, tüümian, sool-pipar ning basiilikumaitseline tomatikaste (mitte pasta), suhkur.

Ma usun, et mul oli juba üleküllastumine sellest mõmmikust, seega ma asusin sööma vale suhtumisega :) Ja siiski! Ma keeldun mõistmast seda metsloomaliha äädikalahuses hoidmist, lihtsalt keeldun. See äädika hapukas maitse on niivõrd tuntav ja lihal küljes kinni, et mul pole aimugi, kuidas sellest lahti saada. Mis on see nipp liha töötlemisel pärast äädikalahuses hoidmist? No oli hapukas. Olgu, minu viga, et ma just selle satsi puhul tahtsin tomatist kastet proovida, mis ju omakorda hapukust lisas. Muus osas oli maitse tegelikult ju hea...

Naelutage mind nüüd igavesse häbiposti ja teil on minupoolne luba edaspidi minu pihta loopida kõik teravad kommentaarid seoses karude, mõmmide, metsloomade ja Puhhidega:)

15 november 2013

"Islandile. Teekond ja päralejõudmine" Risto Laur






See raamat pani mu nüüd küll juukseid katkuma ja tiiru ümber maja jooksma. Ma isegi ei tea, kust otsast alustada, heast või halvast :) Sest mõlemat oli siin lademetes.

Selle raamatu kujundus on midagi sellist, mis mulle iseenesest ääretult meeldib (kujundanud A. Tali). Ja mis sobib suisa suurepäraselt... fotoalbumitele või tsitaadikogumikele. Taolisele muhedalt kergele ja kiirele lühitekstile aga paraku mitte. Formaat on lugemiseks ja käes hoidmiseks nii ebamugav kui üldse olla saab. Ka ei ole ma kindel, kas kõvad kaaned antud teksti puhul just mõistlikeim valik oli. Samas mulle tundub, et see kirjastaja ongi minu mällu sööbinud kõvakaaneliste, kaalult raskete ja sisult nappide raamatutega, vähemasti on mulle sellised kätte juhtunud. No ja siis tulebki raamatu hinnaks üle paarikümne tugriku eks ole. Tegelikult on see tekst ju selline, et nii mõnigi võiks tahta selle raamatu osta bussis või rongis lugemiseks või muidu kuskil ebamugavas kohas ajaveetmiseks, aga sellist rasket ja suurt kolakat ju ei taha käekotti panna? Või valiti selline formaat nende mõne pildi pärast... Need on ilusad küll, sellega olen sada protsenti nõus.

Lood on lühikesed ja siganaljakad, tegemist siis algselt näoraamatu sissekannetega, mida on ka teksti kujunduses püütud edasi anda (teate küll, postitaja väike profiilipildike jutu kõrval ja all laikimise/kommenteerimise/sheerimise lingid jms). Lisaks tuleb neis lookestes ülihästi välja kirjutaja hetkeemotsioon. Mis tegelikult on võõrsile mineja puhul kõige tugevamate värvidega ja põnevam tegur üldse ja mida on sageli äärmiselt keeruline tagantjärele, või üldse, edasi anda. Selles osas on igasugused facebookid ja blogid ja kodulehed head kohad küll.
Tõsi, nii palju oleks võinud neid "kohendada", et ma tean küll, et lõustikus kipub neid va hüüumärke ikka mõnuga tulema sõrmede alt, aga raamatusse oleks neid võinud veidi vähem sisse minna, kuidagi häirisid. Huvipärast vaatasin mõnda lõiku, kus 6-7 järjestikusel lausel olid hüüukad lõpus, ja mitte ainult - mitmel pool oli neid kaks, kolm või neli lause lõppu lisatud.

Ja lõpetuseks küsimus - kuhu jäi Island? Põhiliselt võis raamatust lugeda herr Lauri memuaare. Jaa, need olid lõbusad ja seiklusterohked, ta oli need edasi andnud vaimukalt ja filmilikult ning lisaks näinud vaeva killurebimise (jeerum, see mõjub siin praegu halvustavalt, aga jumala pärast - ei olnud nii mõeldud) ja uudsete metafooride leidmisega. Ma sain mõndagi teada spaa-elu köögipoolest, muusiku raskest elust, jõuludest, Enn Nõu romaanitriloogia tegelastest ja tont teab millest veel, aga Islandist vaid üksikud killukesed. Entsüklopeedilisi fakte ma ei oodanudki, ega need mindki eriti huvita ja neid leiab ka teistest allikatest, aga... ikkagi kuidagi väheks jäi.  Kui ma ei eksi, siis Islandit hakkas jutu sisse pudenema kusagil 66. lehel (raamatus kokku nummerdatud lk oli mingi 155+ või nii). Ja ega neil ülejäänud lehekülgedelgi väga palju islandlastest ja nende elust pajatatud, seal oli näituseks muusikaõpetaja tegemisi kapaga - taas huvitavad muidugi.
Seega tõe huvides olgu siitpoolt lisatud, et see siin oli Risto Lauri teekond sinna. Päralejõudmine jäi kesiseks ja selle vea võiks järgmisel korral parandada :P

Ütleme nii, et kõik oli kena, aga sisu ja vorm olid karjuvas vastuolus :)
Hetkeseis on selline: kes läheb riiulilt raamatut haarama teadmisega, et sellise outfitiga raamat viitab fotoraamatule + pealkirigi laseks nad aimuda kaugest ja põnevast saareriigist, see saab täiega tünga. Ja need, kes selliseid kirjeldusi ja laadnat olme- ja reisikirjandust armastavad, need ilmselt ei astu ei poes ega raamatukogus selle riiuli juurde või kui nad seda mingis meeltesegadushoos teevadki, ei julge nad kätt sirutada :) Jama, on ju? Ma lihtsalt loodan, et järgmine raamat (sic!) tuleb lugejasõbralikumas formaadis.

P.S. Boonuspunktid lähevad sellele "invajutule"! Täpselt minu mõtted. Ma usun, et meie siin, Eestis, jõuame alles aastakümnete pärast sinnani, no aga me vähemalt püüame.

14 november 2013

"Andaluusia sõber" Alexander Söderberg


Jälle rootslased, jälle põnevik (või krimka, ma ei tea), jälle triloogia (mis tähendab järgmiste osade ootamist). Aga, neid kahte triloogiat saab küll läbisegi lugeda, proovitud :) Nad on ikka täiesti erinevast puust tehtud, kohati suisa vastandid.

Sarnased on tempo ja erinevatest tegelastest lähtuv jutustamine. Samuti see, et tegelasi on palju ja nende omavahelised suhted ja kokkupuutepunktid aetakse totaalselt lõpuks sassi, vähemasti minu jaoks.

Erinevused. Victoria Bergmanni triloogia raamatutes näikse dialoog esikohal olevat. Brinkmanni raamatus on jutustavat osa rohkem - kirjeldamine, kulgemine, analüüs, neid arutluskäike serveeritakse õningal määral ka lugejale. See ilmselt tegi ka ühelt raamatult teisele ülemineku kergemaks. Ka psühholoogial on siin väiksem roll, reaalne tegevus ja sündmused esiplaanil pigem.

Lugu pannakse aga siingi kulgema ühe keskse naisterahva ümber (see on rootsi meestel nüüd mingi norm või? Meesautorid tahavad kangesti ühe rohkem või vähem õblukese naesterahva panna veriste sündmuste keerisesse - millenniumi triloogias ja Victoria Bergmanni omas sama seis). Kõnealuse raamatu tädi on siis jah, väljastpoolt politseisüsteemi, nö tavaline tädike tänavalt, või siis antud juhul küll haiglast.

Aga selle raamatu korrakaitsjate roll on ka hoopis isesugune, stiilis kes kellele käru paneb.  Väga tõetruu oma üldplaanilt, aga välja mängitud muidugi lihtsakoelisemalt. See mäng on tegelikult ju siiski märksa peenem. Ja siis veel see "haigete" politseinike teema, mida kirjanduses võrdlemisi vähe kasutatud.

Jääb siis loota, et vahe järgmiste osadega liiga pikaks ei lähe või kui lähebki, siis on autor osanud kuidagi sujuvaid meenutusi sisse viia, et lugeja jälle järjepeale aidata.

 

13 november 2013

"Tantramees" Vello Vikerkaar


KoKoKo ehk kokku kogutud kolumnid. Ma olen naisi saunas kuulnud rääkimas, et on ikka rahaahned need meie ajalehed-ajakirjad ja nende seljataga seisvad kirjastused, igavesed röövlid sellised! Milleks neil veel tarvis juba ilmunud lugusid raamatukaante vahele toppida ja veel kord rahvale ette sööta, teadagi.

Samas tuleb tõdeda, et mina olen seesuguste üllitiste ideaalne sihtrühm. Kõigis meediaväljaannetes, mida ma tarbin veebis, jäävad mul nimelt igasugused arvamuslood mingil seletamatul kombel lugemata, nii et raamatu kujul nad alles jõuavadki minuni. Vastasel korral oleks jäänud minu jaoks avastamata näiteks kas või Justin Petrone ("Misjonäripoos"), Susan Luitsalu ("Küsimused kõikidele vastustele"), Abdul Turay ("Väike valge riik") ja siis veel see mees, kelle nime ma ausõna ei viitsi üle kontrollima hakata, aga niisama huupi kirjutades teeksin ma vähemalt neli viga tema nimedes (neid ongi palju). Aga te teate ju küll, keda ma mõtlen. Mul on tohutult hea meel, et selles maskuliinses ja pigem väljamaises seltskonnas on minu vaieldamatuks lemmikuks endiselt Susan. Need eelpool nimetatud mehed muidugi oskavad ka kirjutada, päris hästi, aga jah...

Vello (see on vist pseudonüüm, jah?) on sellele mehele varjunimeks absoluutselt täiuslik nimi, sest just Vellona ta nendes lugudes muide mõjubki. Selliseid vellosid on meil siin iga nurga peal - nad on konservatiivsed, laisad, mugavad, sauna- ja õllelembesed.  Ilmselt on see tal muidugi lihtsalt kirjanduslik võte, sest tehes end tradistiooniliseks velloks, tunnevad kõik meeslugejad end tema lugudes ära ja naised heldivad ning saavad lohutust, et nende kodune vello-eksemplar ei olegi mingi harukordne loodusnähtus, vaid täiesti harju keskmine asjandus.

Milles muidugi herr Vikerkaar eriti hea on, ja ma tean, et kordan ennast, olen seda juba tema eelmise raamatu puhul maininud, on oma naise kõrgele ja austusväärsele pjedestaalile tõstmine. Nende lugude Liina (vist samuti kirjanduslikuks otstarbeks antud nimi?) on just selline eesti naine, kes suudaks häda korral kogu maailma päästa, seda muidugi ühes oma nannipunnist mehe ja seitsme lapsega. Kolumnide põhiline ja magusaim aines tulebki nähtavasti abikaasalt. Tasapisi, ent järjekindlalt hakkab materjali pakkuma ka pere esiklaps, no ma siiralt loodan, et sellest väikemehest tuleb sama eluterve ja asjalik tegelane nagu on tema ema :)

P.S. Autorile muidugi minu kaastunne - ei ole kerge elada, kui sind pidevalt võrreldakse ja kõrvutatakse Justiniga, no ei ole.


12 november 2013

"Südamelõõm" Erik Axl Sund

Varesetüdruku järg või Victoria Bergmani triloogia teine raamat või nimetage seda, kuidas iganes soovite. Sisukokkuvõtteid ma nagunii siin blogis ei harrasta ja lugemisemotsioonidest rääkides, siis... Läks veelgi segasemaks mu meelest. Selles mõttes kavalalt kirjutatud, et lugeja ei saa teha ei autoritele ega toimetajale etteheiteid, sest noh, lugejal endalgi järg käest läinud ju :)

Põhimõtteliselt võiks mõrvareid olla nende lugude juures kokku tükki viis. Aga võib-olla ka ainult üks. Ootame kolmanda raamatu ka eesti keeles ära ja vaatama siis edasi.

Lolli peaga sai ka "Andaluusia sõber" võetud, kuigi ma kahtlustan, et kahte triloogiat läbisegi lugeda ei ole teps mitte hea mõte, hetkel kasutan venitamistaktikat selles osas.

11 november 2013

"Kupee nr 6" Rosa Liksom


See on midagi väga erilist ja ilusat, just ilukirjanduslikult võttes. On maid ja rahvaid, kellele selle raamatu lugemine võib olla eksootiline, uudne, informatiivne, koguni harivgi ehk. Eestlastele küllap mitte, natuke nostalgiat, seda jah, aga see ei ole aeg ega inimesed, mida me meeleheitlikult igatseksime, eks.

On kupee nr 6, on mees ja tüdruk, on teekont Moskvast Mongooliasse. Tüdruk jääb lõpuni kaugeks, nukraks, igatsevaks, loo kohal hõljuvaks. Otsekõnet tema puhul autor ei kasuta ja tüdruku enda "lugu" keribki end lahti kildhaaval, kaootiliselt, minimaalste vihjete kaudu. Eks ta seepärast selline eemalviibiv tundubki.

Mees selles rongis ja kupees, saab raamatu lõpupoole küll endale nime, kuid temagi "lugu" kerib end lahti pikkamööda, ometi jutukamalt ja värvikamalt. Mees on just selline nagu üks klišeelik venelane olla võiks - haiseb viina ja sibula järele, pidevalt kas kiimas või sügelevate rusikatega, aga naisi jumaldab ikka kogu täiega.

Eriti hämmastab, et autor on tegelikult suutnud suurepäraselt jutustusele leida rütmi ja ülesehituse, mis sobitub hästi ka rongi enese kulgemise rütmiga. Pildid kupees toimuvast ja aknast paistvast maailmast vahelduvad täpselt mõõdetud tempoga ning muidugi see erinevatest linnadest lahkumine. Lahkumispildid on toodud ühe pika joruna enamasti, näiteks:

„Maha jääb Irkutsk, vaikne jääst kammitsetud kevadine linn, ülikooli raamatukogu kollased kahhelplaadid, roosa sibulakupliga kirik, pargid ja haljasalad, lärmakad ja aurused avalikud saunad, väsinud maa, roostes tulvaveega kaetud park, klassikaline muusika väikeses valjuhääldis pargi väravaposti küljes, lume pehmed hanged õueaedades, maha jääb Irkutsk ja vastutulev elektrirong õõtsatab kõrvalrööpmeil, majad ja veelkord väikesed kindlalt seisvad majad, valged aknaraamid, maalitud lilledega aknaluugid, pitsiliseks nikerdatud räästad, üksik üheksateistkümnekorruseline paneelmaja keset põlde, kevadine päike, suitsevad korstnad, puuriidal seisev mees … BAMi magistraal, mille soo on endasse imenud, lume raskuse all kokku vajunud maja."

Ja samavõrd, kui autor on suurepärane nende kirjelduste minimaalses ja samas kõikehõlmavas kokkuvõtmises, on ta võrratu ka aknast paistva taeva, õhu, pilvede ja päikesevalguse kirjeldamises.
Siis veel kõik need väiksemad pildid nõukogude liidu inimestest, poodidest, toidukohtadest ( pea igalpool on uksel silt viitega avariile, inventuurile jms ja ometi on pood või retsoran või baar pilgeni rahvast täis), kaubast ja toitudest, millest iganes.

Siin ei juhtu midagi erilist, aga mõnus on lugeda siiski.

10 november 2013

Karupada

Ma tänan muidugi muretsemast ja kaasaelamast! Nagu ma aru saan, siis astus järgmisel päeval koguni turul abikaasale ligi murelikke linnakodanikke ja oli neidki, kes vaevusid meilitsi muret tundma meie pere hea tervise pärast :)

Jah, olge rahulikud, reede õhtul ei pidanud me Hesburgerisse minema sööma ega ole ma ka kaks päeva elamisest karuhaisu pidanud välja peksma. Süüa me saime. Punkt.



Aga ilmselt on sellest punktist vähe teile. Välja näeb see pada nagu iga teine pada, selles osas te vist nõustute minuga. Ja kuna kogu selle jama peale oli kere juba hele, siis ma ei hakanud pildistamisega rohkem vaeva ka nägema - leppige nii.

Esiteks, mis ma ütlen - kolm tundi oli selle mõmmiku jaoks ilmselgelt liiga palju. Liha oli ikka juba suussulavalt pehme ja täiesti kiududeks, seega ma usun, et kaks oleks maksimum pidanud olema. Enamus aega oli ahjus pöördõhuga ja kraade 180 ringis.

Teiseks, lõhnahuvilistele. Ei olnud mingit spetsiifilist lõhna, ei elamises ega toidul. Lõhnas lihtsalt hästi ja tummiselt.

Kolmandaks, maitse. Oli küll teine. Sea- või loomaliha jutuga oleks kohe kerge olnud petja kukele saata. Mu esimene mõte oli - maks. Ma sõin liha, mis maitses nagu maks, hoolimata kõigist lisanditest ja tugevast provence´i maitseainesegust. Esimesel korral ei jaganud mu arvamust keegi, paar tundi hiljem, jahtunult, kuulutas ka lapsesuu, et tegemist on maksaga (mida ta mingil põhjusel ei armasta). Sõna "karu" imekombel ei olnud temas vastumeelsust tekitanud, mis on tõeliselt üllatav.

Mis edasi saab?
Ma ei tea, ausalt. See reedel äädikamarinaadi pandud liha on endiselt selles lahuses. Värvus on: kole. Midagi mustjaslilla kanti ja mitte kuigi sümpaatne. Ma siiski sellest midagi vist kokku keeran, aga küllap homme.

P.S. Ma olen nüüd julge nagu karu. Karvkate pole veel kasvama hakanud.

P.P.S. Vahepeal saate ka mõned loetud raamatute postitused, sest need karujutud käivad mul juba endalegi pinda.

08 november 2013

Karu on ahjus, ehk reportaaž karu teekonnast jätkub


Ääremärkusena olgu öeldud, et ma tõepoolest ei tea, kust võtsin julguse sellele (ja ka eelmisele) postitusele labeliks "maitsev" panna... Sest siin praegu kirjutades on lõplik tõde veel selgumata.

Niisiis. Blogimine on selles suhtes vastik, et kõik äsja antud lubadused irvitavad mõnuga näkku. Pean silmas seda, et seda va karu oli ikka nõks liiga palju ja kuna eestlaslik jonn ei lubanud jätta äädikamarinaadi katsetamata, siis läks pool lihast siiski äädikalahusesse. Mis hea pärast, aru ma ei saa. No aga las ma siis proovin eks ole ja las ta seal seisab - kui kaua, ei teagi. Mõnel pool on juttu ühest ööpäevast, teisal koguni 3-4 päevast. Küllap see aeg sõltub mõne tunni pärast ahjust välja astuvast karust endast :)

Aga siis tänane karu läks sõna otseses mõttes patta. Pärast pikki siseheitlusi ootasid mu karukest ees järgmised kaaslased:

- juurikatest porgand ja kaalikas, seened olid mingi retseptis samuti välja pakutud (äkki selleks, et karu end kodusemalt tunneks?)
- jahu
- või
- soolale-piprale lisaks mingi hüva maitseainesegu, antud juhul provence´i oma
- oliiviõli
- küüslauk
- loorber
- lõpuks lasin ma ta ujuma puljongi sisse

Noh, tõe huvides olgu öeldud, et küüslaugu lisasin ma siia hiljem, sest selle ma unustasin õigel hetkel, aga mul on veel aega. Muidu läks siis kõik aga tavapärasel moel nagu padade puhul ikka. Liha suuremateks tükkideks, siis jahu ja maitseained kokku segada ja selles segus lihatükid paneerida. Panni ajasin kurjaks oliiviõli ja või rammusa duoga. Kogu kupatus ahjupotti ja karule seltsilised kaasa ja puljong peale ja...

Ma küll vaatasin karuga korraks tõtt, et kas ta ka veini tahab potti, sest tegelikult käib see kõigi õigete padade sisse, aga siis lasin end mõjutada interneedusest, kus mingil kummalisel põhjusel pole kuskil juttu karu ja veini kooslusest (õllest küll!) ja nii see karu selline karskemapoolne saigi.

 
 
 

Välja näeb nagu igasugune normaalne pada enne ahjuminekut...

Karu, kes ei saanud aru

Loodetavasti olete te ammu aru saanud, et see ei ole toidublogi. Aga täna teen ma erandi. Sest eks ole kõige suurem rõõm ikka kahjurõõm ja õhtusöögiks maitseb paremini teine eestlane ning just seda ma teile pakkuda kavatsengi.

Liha säriseb ahjus või podiseb potis küll pea iga päev, aga vaat ulukitega mina sõprust pole suutnud sobitada. Lihtsam oleks metsloomaliha kohe aknast välja lennutada, oleks meie küla penidel rõõmugi. Ent ma siiski katsetan edasi ja seekord panen end avalikku häbiposti, et võiksite oma elupäevade lõpuni mu üle ilkuda. Või siis anda häid näpunäiteid edaspidiseks.

Et siis karu. Nagu ma aru olen saanud, siis on karuliha valmistamise juures kõige raskem osa (targemad väidavad nii) karu kööki saamine. Mina sellega ei nõustu muidugi. Edasine on minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt hullem. Meie karu tuli küll taltsalt ja vastu puiklemata.

Erinevate ulukilihade marineerimisega on siin majas seni totaalselt ämbrisse astutud. Seega, täna ei kavatse ma ühtegi tükikest äädikamarinaadi uputada.

Aga muidu: kellel on hüva nõu anda, tehku seda kohe või vaikigu igavesti! /aega on nii kaua, kuni liha sulab/


 P.S. Kas te olete proovinud karuliha guugeldada? Sõber Google tahab kangesti kanaliha selle asemele pakkuda :)

"Eruuv: tule, lobiseme juutidest!" Harry Shein

See on nüüd midagi sellist, mida lihtsalt peab lugema! Isegi juhul, kui mõnest lõigust elegantse kaarega üle hüpata (lugege ja te näete ise, millest üle hüpata, aga võib-olla olete teie hoopis eriti tublid), siis kõik muu pakub topelt naudingut.

Pealkiri annab tegelikult raamatu meeleolud hästi edasi. Eruuv on siis kõige üldisemalt öeldes ruum, võtke seda otseselt või kaudselt. Ruumist, nii sotsiaalsest kui avalikust, on mitmestki küljest siin juttu. Põnevat juttu, kusjuures. Harry Shein oli ju arhitekt, kes ruumist rääkimiseks täiesti õige inimene.

Aga lobisemine juutidest - ka see on olemas. Vaimukalt, õrnalt tögades, samas hästi selgitades. Võrratu. Okas on küll hinges, et kuulsamaid juute nimetades ei nimetanud autor minu suurt lemmikut Erica Jongi, aga no mis seal´s ikka.

Köökide nobenäpud, attention! ka retsepte, ühes muhedate õpetuste ja nippidega on siin küllaga. Tõsi, mul jääb enamus järele proovimata, sest nojah, sibul. Ilmselgelt on sibul juudi köögi kunn. Ja samas autori jäägitu antipaatia küüslaugu osas... no ma ei tea, teeks kohtade vahetuse?

Juutidest kirjutades ja rääkides on muidugi raske vältida tagakiusatust ja kõike seda mineviku taaka. Seda oli siin, kuid lugeja õnneks mitte liiga tugevates värvides. Kõige enam ehk oligi eelviimasel lehel ja mul on hea meel, et see raamatut omamoodi tutvustav lõik oli raamatu lõppu paigutatud, sest muidu ma ei oleks ehk raamatut kätte võtta söandanudki.

Muide, te ärge mõelge midagi, et Sheini projekteeritud hooned, et mis või kus need veel on. Minu kodust linnulennult võttes peaks üks säherdune koledus (ilu on vaataja silmades, ma tean) olema napi kilomeetri kaugusel. Ma ootan päeva, mil mõni buldooser või kopp sellest õudusest alustuseks rammusa tüki haukaks. Edasi läheks juba lepase reega. Räägin siis KEKi hoonest, mis suuremalt jaolt tühjana viimasel ajal seisnud - no ma räägin ju, et keegi ei taha sellises kuubikus töötada ega olla:)

07 november 2013

Restoran-pizzeria Rucola

Alustasime seekord taas õhtusöögist ning ei tahaks hakata pikka juttu selle
aastasest reserveeringust siin kirjutama, aga ei saa kuidagi. Ütleme nii,
et see ikka oli täiesti omadega mudas ja kui ma siiani olin sellest
nädalast väga vaimustunud ja ootasin aasta aega, et taas see nädal tuleks,
siis olen tänase seisuga selles nii pettunud, et esialgu plaan - aastal 2014
minupoolne külastus jääb ära. Never say never, aga kui ka lähen, siis mitte
sellise vaimustusega nagu varasematel aastatel. Sest see broneeringu
süsteem võttis ikka igasuguse elevuse nulli lähedale!

Aga, et kõik oleks aus ja liigseid sõnu restorani ning menüü tutvustamiseks
ei peaks pruukima, siis tutvustavad laused võetud otse Tallinna Restoranide
Nädal 2013 lehelt.

Rucola on Itaalia restoran, mis pakub Sulle korralikku Itaalia kööki. Pizza
valmib tõelises puuküttega pizzaahjus, pastad ja muud itaaliapärased road
saali avatud köögis. Ootame külalisi kõikjalt, seitsmel päeval nädalas ja
kindlasti perekondi koos lastega, sest teie jaoks on meil eraldi välja
mõeldud lahe lastemenüü ning peale selle on meil ka mõnus lastenurk.
Restorani kõrval asub Rucola Veinipood, kus pakume valitud kvaliteetseid
Itaalia veine, värsket pastat, juuste ja sinke, erinevad desserte ning laia
valikut pagaritooteid.




















Kolmekäiguline õhtusöök sai alustuse:

CARPACCIO con SCAGLIE di PARMIGIANO
Marineeritud veisefilee Parmesani, oliiviõli, pähklite ja rukolaga





















Silmadega vaadates väga isuäratav! Aga veisefilee oli marineeritud nii tuimaks ja
vesiseks, et ei saanudki esimese hooga aru, mida sõime. Kas liha või vett
:) Roa päästis rukola - see tegi toidu üsna maitsvaks, aga liha jäi ikka vesiseks! Rukola ja seedermännisemmned lõppkokkuvõttes päästsid.

Võib öelda, et varasemalt olen külastanud seda restorani kolmel korral ja see
restoran on tuntud oma heade roogade ja normaalsete koguste poolest.

Jäime sõbrannadega ootama pearooga.


FILETTI di ANATRA ALL’ARANCIA
Glasuuritud pardifilee hanemaksavahu ja punase veini kastmega





















Mina ja üks sõbrannadest tellisime medium küpse pardifilee ja teine
sõbranna medium keskmise küpsusastmega lihatüki. Minu medium oli väga
hea. Mahlane. Ideaalselt küps lihatükk. Part oli hõrk, lausa sulas suus.
Kuigi sõbranna sõi sama lihatükki medium keskmise küpsusastmega ja liha oli
ikka üsna punakas, mitte nii punane, et oleks taldrikult minema lennanud,
aga siiski, nii kummaline, kui see ka pole, kiitis oma pardifilee tükki
samade sõnadega. Tõeliselt hea. Lisandit me ei tellinud juurde. Oli küll
võimalus lisaraha eest (lisamärkus: varasemalt polnud sellist varianti
restoraninädala raames kohanud, et kartuli eest tuleks juurde maksta! Uudne
kogemus.)
Hanemaksavaht oli ilus õhuline pilvekene, maitses nagu hanemaks
ikka, kergelt kibejas, aga saias vägagi söödav. Punase veini kastet oli
külladaselt, selle eest kiitus! Kaste oli väga hea. Jäime väga rahule.
Pearoog ja eelroog panid mõtlema, kas tegu sama restoraniga? Aga me polnud
veel saanud magustoitu!

Pavlova kook




















Ojaaaa, halleluuja, ütleks selle peale. Süda oli kergelt paha seda rooga
lõpetades, aga NII hea. Võtaks kohe praegu seda teksti siin kirjutades kaks
ampsu suhu ja kirjutaks edasi. Ei olnud kuiv, pealt krõbe, pisut nätske
täidisest ( nagu peabki eksole!) ja ainukene, mis kõlas oli see, et
maasikaid oleks võinud rohkem olla. Kuigi ega see väga ei häirinudki.
Ideaalne väike suussulav ja kaloritest patune magustoit õhtusöögi
lõpetamiseks.

3 roast 2 olid väga õnnestunud. Esimest rooga enam ei telliks, aga teisi
kindlasti.

06 november 2013

Cha Dao, ehk Tallinn Restaurant Week 2013

Tallinn teeb seda jälle ja ka meie teeme seda jälle - Tallinna restoranide nädala külalispostitused Jaanikalt!

36 restorani
15 000 kohta reserveerimiseks
lõunasöök 10 eurot
õhtusöök 20 eurot

Otsa teeb lahti Cha Dao

Hiina teemaja ja restoran Cha Dao pakub oma klientidele Hiina erinevatest
provintsidest pärit maitsvaid roogasid. Köögis loob maitseelamusi peakokk
Zhiqiang Jiang ja restorani saalis pakub visuaalseid elamusi meie elegantne
interjöör. Restorani lõõgastav õhkkond, hõrgud road ja enam kui 30
eksklusiivset teesorti Hiinast – see ongi Cha Dao.


Olin ainsana sellest seltskonnast antud restoranis käinud. Olen täielik
teefänn ja sealne valik on suursugune! Ja milline serveerimine. Naudin iga
kord! Seekord me aga teed ei joonud. Väga mõnus restoran oma imelise
muusikavaliku ja toidu ja interjööriga. Romantikutele kohustuslik!

Läks lobaks ära.
Aeg lõunasöögiks.

Kahekäguline lõuna algas:

Wantoni supp
Pardileem kanaklimpidega parimate Hiina köögi traditsioonide järgi




 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

Pildil tundub selline plassi välimuse ja imelike triipudega supp. Supi
värvus kahjuks pildilt ei paista kuldne nagu ta oli, just seetõttu, et
laevalgus peegeldus supile ja laevalgustus oli triibuline. Leem oli
jumalik, parim supp, mida siiani seal restoranis olen söönud. Supp näeb
hale oma leeme ja heledate klimpidega välja, aga maitse oli imeliselt
plahvatav suus ja väga toitev ja äratas maitsemeeled kenasti ellu.
Ülimaitsev pealegi!


Yin-yang salat
Seller, porgand, ingver ja lootos – toores ja praetud.
Yin ja yang energia kontrast maitsvas ja tervislikus salatis.
 

 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tõepoolest yin ja yang. Toores maitses hästi ja praetud veelgi paremini.
Ingver andis hea järelmaitse praetud köögiviljadele ning sobis
sinna imehästi. Selleri maitse on minu jaoks naguke häiriv ja väga ma teda
ei armasta enda tehtud toitudes ning seegi kord oli seda seal salatis minu
jaoks pisut ülearu. Kokkuvõtvalt võiks kasutada sõbranna sõnu, kes kiitis
antud rooga umbes selliste sõnadega, et ta ei arvanud, et taimetoit võib
nii maitsev olla ja et talle see nii võiks meedida!

Paremini ei oskakski seda lõunasööki kokku võtta.

P.S. Kas teadsite, et teenindajate kleidid on valminud Piret Ilves Moemajas?

05 november 2013

"Kaarnad" T. Bannerhed ja "Abielumeeste lood" M. Birmajer





Ärge otsige nende kahe raamatu omavahelist seost - seda ei ole, need on lihtsalt juhuse tahtel siia ühte seltskonda sattunud. Ja et ma neid mõlemat korralikult lõpuni ei suutnud lugeda, sellelgi on erinevad seletused.
 
Bannerhedi "Kaarnad" on ilmselgelt suurepärane raamat, tahaks uskuda, et ka paras pähkel tõlkijale, kelleks siis Tiina Mullamaa. Ühe teise Mullamaa, ehk siis Ilmari, koostatud rootsi keele õpikuga olen ma praktiliselt üles kasvanudki.
Mis see "Kaarnad" siis on? Lõpuni lugemata muidugi suht võimatu ütelda :) Aga mõtleme siis korraks nii, et mis juhtuks, kui ristata "Tõde ja õigus" näiteks Kaalu-Jüssi-Turovski trioga, saadud kooslus istutada Rootsimaa mulda, sellisesse vägevasse maamulda, mitte mingisse toitainetevaesesse linnamulda, siis veel eemaldada igasugune huumor, vaat siis saabki kokku selle raamatu põhituuma. Ah jaa, see eelpool nimetet trio muidugi ei ole päris õige, ideaalse tulemuse saaks, kui nende nimede asemele suudaks panna sama kaalukategooria mehed ornitoloogide hulgast. Sest just nimelt lindudest on selles raamatus palju, väga palju juttu. Võta linnuaabits ligi ja hakka lugema!
 
Ju ma ei olnud linnulainel parajasti.
 
Teine probleem võis olla eelnevalt loetud "Varesetüdruk", sest tänu sellele oli mul "Kaarnaid" lugedes kogu aeg tunne, et järgmises või äärmisel juhul hiljemalt ülejärgmises lõigus läheb mingi action lahti ja keegi hakkab kellegi elu kallale kippuma, või siis leitakse põõsast vähemasti üks hädine laipki. Tuhkagi! 
 
 
 
 
 
Kurjam, jälle novellid sattusid kätte...

Birmajer elu nii surmtõsiselt ei võta kui Kaarna-raamatu isa-poega, vaid temal on enamasti ikka ehedad lõunamaised murumängud käimas, üks lõputu tants ja tagaajamine, sekka mõni muu teema ka.

Suuremalt jaolt tegemist lõbusate ja naerutavate lugudega ning nii mõnigi novell kadus ludinal käest. Samas, mõni teine venis ja venis ja kuidagi ei saanud õiget järge kätte, enamiku sain ikka loetud. Saa sa nüüd aru, kas olidki nii seinast seina need või, ja ka see on võimalik, on põhjus erinevates tõlkijates? Nagu ma aru saan, on need lood maakeelde ümber pannud kolm tõlkijat.

Mingeid naljakaid trükivigu oli ka, üks oli kohe eriti kümnesse, aga kurb küll, mulle ei meenu, mis täpselt. Ikka peaks kõik kohe üles kirjutama...
 

04 november 2013

Sügisene Pärnu

Ma avastasin enese jaoks sügisese Pärnu, tõsiselt. Tretid sinna on harilikult küll selline must be suvel ja veidi rohkem vastunäidustatud sügisel-talvel. Sama mustrit võikski igal aastal korrata, ent ilusatel suvedel juhtub ju teadagi mis. Pärnu on peidus ja teda uudistada suisa võimatu. Tänavad ja teeääred on umbes masinatest ja kui ka neid poleks, siis ega inimestega lood paremad ole.

Nüüd, aga palun - linn on absoluutselt nende üksikute külaliste ja loomulikult kohalike päralt. Ja minu päralt. Kõik ilus paistab järsku välja. Poekesed ja kohvikud ühes omanäoliste siltidega, nii mõnigi põnev majafassaad ja kaunis välisuks - see kõik oleks kui üleöö kuskilt välja ilmunud. Vaated, avarus, õhk - olemas!

Pilte muidugi ei ole, sest mul tuli eile Pärnus nii palju häid mõtteid ja siis pole mul küll ei tahtmist ega ka aega tehnikat näppida. Minge vaadake parem ise kõik kohad üle!

Kui vaid neid hirmsaid monstrume nii usinasti ei ehitataks sinna Port Arturite kanti...