31 detsember 2013

28 detsember 2013

Haldjate päritolu nüüd teada

 
 Mõnikord olen ma kuu pealt kukkunud. Kuutütardele on see muidugi lubatud, aga siiski piinlik, kui kaks-korda-kahte kokku ei saa kuidagi.
Et Odd Molly riietab paljud haldjad üle ilma, sellest ma olin teadlik.
Et meil siin ebamaiseid olendeid ringi liigub, kuigi väga vargsi!, ka seda olen märganud.

Tekkis õigustatud küsimus - kes hoolitseb meie kohalike haldjate rõivistu eest?
Müstiline võti on leitud - Lee Reinula.



Otseloomulikult ei kuule ma seda nime esimest korda. Lee Reinula-Sterni hoogsate ja graatsiliste visandite vaimus olen ma üles kasvanud, neid Raja talu peretütrega nina vastu ajakirja uurinud ning järgi joonistada püüdnud (ebaõnnestunud katse minu poolt!). Oli selleks ajakirjaks Siluett, Noorus või Nõukogude Naine - mina ei tea. Igatahes see nimi jäi kõvakettale alles - müstiline ja kauge.

Läks veel aastaid, ja mitte vähe. Ja siis meelitas ema mu endaga kaasa kuhugi, mis see siis oligi, Lee Reinula moestuudio? Asus igatahes ühes Tartu tn telliskivimajas. Aasta siis oli... Ei mäletagi.
Oh, aga mul on ju siidisall:)


Küll on hea, et asitõendid ikka olemas on - sallinurgal on selgelt ´98, et sedasi siis. Siidisalli tegime selle nn kursuse lõpuks. Pigistasime tuubidest kontuure ja värvisime ja kogusime kokku jalatsikarpidest neid niiskusekogujaid pakikesi:)

Ma ei mäleta, kui tihti ja kui palju kordi me seal koos käisime. See kõik, mis seal külge mulle hakkas, oli tollal tume maa, ega see tänagi selgem ole.

Teisalt... need pisiasjad, need on ju minuga jäänud, ja neid ei oleks ilma Lee Reinula "koolita". Näiteks tean ma, millised jäsemed mul paar cm üle või alla normi on, mistõttu tean, kuhu visuaalselt juurde lisada ja kust maha võtta. Või millised toonid mulle sobivad. Või mida ja millises olukorras kanda. Või mis millega kokku sobib. Või kust jookseb hea maitse piir. Või millistest mustritest hoiduda. Või... Ei, kui nii mõelda, siis see nimekiri on lõputu ning kuigi hetkel võivad need tunduda elementaarsete aabitsatõdedena, siis ma näen ju iga päev, mis toimub tänavatel - sealse rahva hulgas on palju õudusi. Me kõik vajame pisukest suunamist, ma tean.

Nii et, muidugi on mul tagantjärele hea meel selle kõige üle. Ja mitte ainult, tegelikult näikse see kõik olema suisa hädavajalik, et keegi jälle natukenegi seda tarkust jagaks või koolitaks või räägiks või...
Ja muidugi see, et naised teaksid, ei ole olemas valet kehakaalu või -kuju, vaid vale lõige, muster, maeterjal, värv. Mõelda vaid, kui lihtne, eks ;)

Kuid nagu näha, siis tegeleb eelpool nimetet Lee Reinula üha rohkem ja rohkem puhta ja eheda iluga, mis ka mõistetav (miks sellest nii vähe kuulda on?). Ma ei tea, kes peaks enda õlule tänaste noorte harimise võtma... See, mis selle naise käte alt tuleb, on igatahes üle mõistuse ilus, õrn, naiselik ja emotsionaalne ja kui ma kunagi peaks lotoga võitma, siis ma lähen igatahes tema ukse taha kraapima. Sest kus on pits ja pärlid ja tikandid ja samet - seal olen ka mina. Ma ei tea, miks seda kõike nii vähe eksponeeritakse - rahvas on pime!

P.S. Sellel blogil on ainult üks viga - seal on liiga vähe postitusi :) See-eest aga ohtralt puhast kulda.


Ka purunenud rehviga päkapikud võivad kingitusi tuua /Tõstamaa vanasõna


26 detsember 2013

"Montréali deemonid"


No nii, täitsin lubaduse lugeda ikka viimaks see raamat, sest jah, see oli nüüd taas üks neist, mida ma ei julgenud kätte võtta. Jah, tunnistan, et mul on pidevalt jänes püksis.
Ma hoiatan, et kirjutan selle jutu siia ajal, mil raamat on veel lõpetamata. Ent loodan, et suuri tundemuutusi enam ette ei tule.

Esimene mõte.
Et see on ju igati loetav ja ladus ja et miks siis ometi...? Selline meestekas, täiesti okei.
Teine mõte.
Selline see moodsa inimese, või olgem täpsed ikka, moodsa mehe elu ongi. Tema jalad ei puutu enam tõelist maad, järelikult ei ole tal ka seda õiget kontakti tõelise eluga. Ta on paisatud tehislikku kookonisse, mis peaks olema turvaline ja hea, aga kus ta varem või hiljem trehvab oma deemonitega. Ja sellest alles kõik õudused algavad. Moodne mees teenib raha enamasti tööga, milles on kadunud igasugune inimlikkus. Moodne mees veedab suure osa ajast eluvõõras keskkonnas. Moodne mees on üksi. Üksi, sõltumata sellest kui paljude sõpradega ta tööl või pärast tööd hängib või kui palju naisi rajalt maha võtab. Tema üksindus on tema enda sees, ta on selle vang.
Kolmas mõte.
Jah, see üksindus. Mis tuletab meelde, et juba esimestest lehekülgedest meenutas see raamat mulle... esimesel hetkel Kadastikku, aga siis ma korrigeerisin end. Kadastiku raamatute mees on natuke vanem ja teistsugustes kompleksides, tema seksuaalsus on sootuks teine. Meenus hoopis Houellebecq. Tema raamatute mehed on ka üdini üksildased, mutrikesed ühes teises, suuremas masinavärgis, oma sisemiste pingetega ei oska nad teisiti toime tulla, kui end seksuaalselt tühjaks laadida. Kusjuures seegi on üks tühi rabelemine ja kargamine.

Algus oli ladusam, mingi hetk läks venima. Aga ma võitlen lõpuni.

Ent ma mõtlen, miks see raamat on vähe kõlapinda leidnud... Minu jaoks oli number üks hirm esikaas. See oleks nagu võikalt verine ja suitsiidne raamat. No nüüd, lugedes, võib muidugi mõelda, et kujundaja on siiski muud mõelnud.
Teiseks hirmutavaks teguriks on tutvustuses üles loetletud eeskujud/mõjutajad/võrreldavad autorid (antud juhul siis Coelho, Murakami, Kerouac, Miller). See on ilmselt üks kõige kindlamaid libedale teele minekuid. Seda tehes on ju kaks varianti:
a) kui need autorid mulle juba varem ei meeldinud, siis ei võta ma seda raamatut surmaähvardusel ka kätte;
b) kui need autorid mulle meeldivad, siis võin mürki võtta, et kõnealune raamat on vaid odav jäljendus ja valmistab mulle pettumuse. Ning siililegi selge, et ma parem ennetan säärast pettumust.
Kolmandaks, ja see on nüüd küll kahtlane oletus, aga siiski võimalik, et usuleigete eestlaste jaoks mõjub tutvustuses Jumala mainimine pigem pelutavalt.

Ilmselt võib siiski kõik eelnevad kolm punkti ära unustada, sest tõeline uba on üldse kuskil mujal... Ma hakkasin nimelt mõtlema, et mul on üldse mingi oma kana kitkuda kirjastuse reisiromaani-sarjaga. Vist. Südame-raamatud olen küll võrdlemisi kiiresti pärast ilmumist läbi lugenud, aga kõik teised... need on kuidagi jäänud unarusse. Ei ole ma lugenud "Seitset maailma", "Kes kardab Aafrikat?", "Võõramaalast" ega Wiedemanni.

Küsimus on selles, et miks?

Kes vastust teab, saab lihapirukaid :)

25 detsember 2013

Taani jõulud


Või siiski pigem Eesti jõulud Taani kastmes.
Ega ma ei teagi, mis see taani jõululaud nii täpselt võttes on, sest eks ta meil alati ikka natuke selline segapuder olnud on. Teisalt on mõni asi aga juba nii palju kordi jõulumenüüs olnud, et enam ei peagi seda taanilikuks :)

Seekord olid  Taani mõjutustega näiteks...

ahjupart


Et esmalt mine ja püüa üks part kinni, seejärel keera pea otsast... Olgu-olgu, see part on ikka poest kohale lennanud, ma ise püüdmas ei käinud. Ja täpset retsepti ei ole samuti siit mõtet loota, sest ma ei kasuta neid isegi. Nimelt olen ma endiselt seisukohal, et igasugune mõõteriistade ja -anumate kasutamine pärsib täielikult kokkamist. Silma, tunde ja tuju järgi.

Part sai enne ahju vupsamist enesele kõhtu õunaveerandikud (südamik ära, aga koor jäi peale) ja apelsinisektorid, sutsuke mett veel sinna vahele. Ja veel enne seda muidugi meresoolaga sisse hõõrutud, piprasegu ja ürdisegu. Läikima viksisin võiga.

Siin on see koht nüüd, kus
peaks olema küpse pardi pilt.
Pilti aga ei ole.
Enam pole millestki teha ka:)
Viimasedki jäägid läksid täna supiks.
Suppi ka enam ei ole.
Alles on vaid niru väljanägemisega luukere.
Prügikastis.

Täidis läheb hiljem kenasti lauale lisandiks. Ja kui perenaisel ahi vaba on, siis levinud lisandiks on horisontaalselt poolitatud õun, millel südamik välja uuristatud, õunapoolikud siis ahju loopida ja hiljem punasõstraželeed törtsuke sinna lohukesse panna. Pardile vääriline kaaslane ongi sündinud, ei mingit hiina imet.


Edasi tuleb muidugi punane kapsas. Selleta enam elu ette ei kujutakski. See on kümme, ei, sada korda parem kui hapukapsad. Sobib võrratult hästi kõigi ahjulihadega, olgu nad mis tahes linnu või looma lihast ning on ilmselgelt kõhusõbralikum ka. Ja parajalt hapu ja parajalt magus - ideaalne.

Meil on siin poodides vist ka mingeid analooge riiulitel, aga see pole see pole see...
Samas võib selle edukalt ise kokku keerata. Punane kapsas läheb ribadeks nagu ikka, maitsed timmid soola-pipra, punaveini ja veiniäädikaga, kindlasti suhkruga ja rasvainega. Taluvõi on hea, aga ahjupardi juurde kärab veelgi paremini pardi enda rasv, mida tekib ju lademetes!
Siin pildil ei ole värv kõige parem jäänud, aga tegelikult on see taldrikul ikka puhas rõõm.

 
 
 
Ja nüüd minu järgmine suur lemmik - karamellised kartulid, või otse taani keelest tõlgituna pruunid kartulid. Ideaalis võiks neid teha pariisi kartulitest või muidu pisikestest eksemplaridest. Mul oli kodus hetkel valik kesine, lisaks oli totaalselt vale kartulisort. Aga mis meil välimusest, kui maitse on suisa oivaline :)
 
Kartulid käivad vilunud koorija käe alt läbi, seejärel tavaline keetmine, kindlasti tuleb need enne veel maha jahutada.
Ja siis... anda pannile valu, suhkur sulama, kuni on mõnusalt pruun. Mida pruunim, seda parem. Kui kõik sulanud, siis killuke võid ka sekka, et seltsis segasem oleks ja siis kartulid sinna päevitama.
 
 
 
 

 Ris alamande on meil juba klassika. Lihtne, mugav ja maitsev. Maakeeli siis riisipuding, aga see kõlab ju äärmiselt mannetult :) Igatahes aluseks on üks eelneval päeval korralikult ja mõnuga hautatud riisipuder, ikka algusest peale piimaga, õrnalt suhkurt ja vaniljet samuti lisada.
 
Järgmisel päeval võib siis asuda mandlite kallale. Korraks peale kuum vesi, mis lööb kestad mõnusalt lahti, pärast lupsa kasvõi ühe käega koori maha. Seejärel puhastatud mandlid just nii peeneks nagu hing ihkab. Kui kapinurgas ka üks ekstrakingitus ootamas, siis ära unusta üht mandlipoissi terveks jätta;)
Vahukoor keeruta vahtu ning lisa õrnalt segades eelmise päeva riisipudrule, mandlid ikka ka juurde, eks. Nii et viimaks ongi koos üks lumivalge ja õhuline riisiunelm.

 

Aga see on alles pool magusroast.
Edasi tuleb kirsikaste, millega sul on mustmiljon võimalust. Kui sa poes südamest ringi tuustid, siis sa võid leida koguni meie kaubandusvõrgust valmiskastme, tetrapakendis, toodud Taanist:) Samuti võid sa võtta suvalise kirsikompoti (hilisemate pretensioonide vältimiseks soovitavalt ikka ilma kivideta!) ja sellest kastme valmistada. Samas miks ka mitte sügavülmiku põhjast koukida välja üks kotike külmutatud kirsse.
Magusa ja hapuga timmid maitsed paika. Mõni armastab jõuluseid mekke ja võib vürtsidega mängida, mina paraku mitte.


Mina mängisin selle juuresoleva pudeliga. Oleks mänginud ka Vana Tallinnaga, aga selle olid rotid kapist ära viinud. Enne, kui pudelist sortsad potti, ole kena ja maitse ikka ise ka, mõõdukalt.

Kui liiga palju maitsed, võib juhtuda nii...


Ja kui pudel juba väga kergeks muutub, siis juhtub nii....
Tegelikult on need pildid muidugi lihtsalt kaasaegsete telefonide süü, millega on raske ühe käega pildistada:)
Aga edasi, tekkinud olluse muudad tihkemaks tärklisega nagu ikka. Mina jõudsin seekord sellise eksperimendini, et kui haput muuga lisada ei ole, siis aitab ka balsamico, ja kuidas veel. Tekib lausa üks uus huvitav maitsenüanss, mis mulle täitsa meeldima hakkas. Nii et, ei ole olemas võimatuid olukordi, eks :)

HÄID JÄTKUVAID PÜHI!!!

24 detsember 2013

"Mullast oled sa võetud"


Et siis maajuttude kogumik, kus astub üles terve plejaad jutuvestjaid: Maimu Berg, Toomas Verrev, Peeter Sauter, Triinu Meres, Armin Kõomägi, Maarja Kangro, Urmas Vadi, Tiina Laanem, Piret Bristol, Jan Kaus, Kati Saara Vatmann, Jüri Pino, Kätlin Kaldmaa, Krister Kivi, Juku-Kalle Raid, Fagira D. Morti, Ervin Õunapuu.

Lähteülesanne on olnud esmapilgul lihtne, pärast lugemist tundub aga... et vist siiski intrigeeriv. Piirnaguteta žanri osas, määratletud aga geograafiliselt. Tunnistan ausalt, et valdava osa kohta neist nimedest ma ei tea, kus nad nimelt elavad, seda põnevam on lugeda nendepoolseid nägemusi maaelust kui sellisest, olgu see siis tegelikkusele vastav või pisut sürreaalne. Jah, oli ka seda viimast, nii positiivses kui vähem positiivses võtmes. Mõni naine ja mees kirjutas suht samasse auku, nii nagu on kirjutanud juba mitu aastakümmet, mõni teine jälle üllatas kergelt. Kõiki ei suutnudki lugeda paraku.

Kokkuvõtlikult jäi mulje järgmine. Paari erandiga muidugi. Maal on võrdlemisi kole. Juuakse palju ja kõike. Pannakse kõiki ja kõike. Kes seal on, need seal tegelikult olla ei taha. Kes ei ole seal, need ei taha ka sinna minna. Maal on peamiselt pori ja lumi. Väga harva midagi muud. Maal lähevad linnainimesed üldjuhul segaseks. Mõnikord nähtavalt, teinekord keerab neil lihtsalt kuplialune ära. Ka maainimesed ise võivad lolliks minna. Enamasti lähevadki. Punkt.

Ma siin neid ei hakka üles loetlema, mida lõpuni ei suutnud lugeda. Saagu siia need, mis kolm päeva hiljem veel meeles on. Nimme ei kiika ma raamatusse meenutamiseks :) Berg - puhas nostalgia, kolhoosiaegne erootika. Vadi - väikese vindiga, aga tohutult sümpaatne. Verrev -  mida unistused sul, mees! Meres - üks vähestest helgemate värvidega, naljakas ja julgen väita, et koguni eluline. Kaldmaa - kriipiv, aga hea, jäi painama, oleks tahtnud karjuda. Kõomägi - utoopilisrealistlik, ilmselt lähituleviku teema.

Te ei pea minuga nüüd vaidlema hakkama ja mulle statistikat koostama selle kohta, kui mitmes jutukeses ikka oli lund või joomist või nalja. Karta on, et osad tuhmimad lood lihtsalt ongi ununenud ja need, mis ajusoppidesse ringlema jäänud, annavad rohkem tooni. Aga selline tunne jäi sisse.

Ja kuna ma olen pärast lugemist seisukohal, et põhiosa autoreist siiski ei oma eriti tihedat kokkupuudet maaeluga ja ajas siin mingit umbluud, siis võiks ikka selle linnajuttude raamatu ka ära. Noh, nagu koostajal algselt plaanis vist oligi.


P.S. Kujundus on märksa helgem kui raamatu enda sisu.

22 detsember 2013

Makk

Saaremaa. Aurusaun. On soe, on mõnus, on aurune.
Sisenevad kaks noort meest, vanust maksimum 25, ilmselt vähem, aga mine sa tea. Mõlemad lihaselised. Ühel süles ujumismähkmes imiklaps. Teisel last ei ole, aga on palju tätoveeringuid.
Istuvad, puhkavad, lobisevad. Lobisevad ühest ja teisest - see polegi oluline.
Siis ütleb üks, et pole sel aastal veel tanguvorsti teinud (kahtlen siiani, kas ta ikka ütles "teinud", äkki pigem "saanud" või "söönud"?).
Teine nõustus, lisas veel, et jube isu on küll juba.
Esimene arvas, et viimane aeg on see viga parandada. Noh, jõulud juba ukse ees.
Teine õhkas, et hilja peale jäänud seekord küll.
Esimene ohkas veel midagi seepeale.
Ma jäin ka unistama. Tanguvorstidest, mis ise tehtud.


Foto: veebist, nii et ärge kohkuge kuupäevast :)


Ma olen verivorsti teinud nullist alates küll, mitte üksi muidugi, ema kõrval. Soolikaid ma ise ei puhastanud, aga verega plätserdamine ja hilisem vorstide toppimine lehtri ja puupulgaga on täitsa eilne päev. Seejärel keetmine ja sukavardaga torkimine, see viimane muidugi eriline lemmik. Ilma vereta ehk lihtsalt tanguvorsti või valge vorsti tegemist ma ei mäleta ausalt öeldes.

Oi, kuidas tahaks. Kurja küll, saare mehed ikka teavad, mis hea on.
Ma pidin täna poe omadega leppima, suitsumaitselistega, aga isegi need viisid keele alla.

"Köögijumala naine" Amy Tan


Tõeliselt võrratu lugemiselamus, nagu nii sageli selles sarjas. Kuna siin on too much China, siis ma küll mõtlesin seda mitte ette võtta, aga istus teine uute raamatute riiulil nii õnnetult ja ilmselt mu süda aimas enne puhkust halba, et Lotila ei ole oma ülesannete kõrgusel ja nii see punane iludus kaasa tuligi.

Lugu ise on olemas ja võimas, tugeva laenguga. Kulges kahes erinevas ajas ja peaasjalikult kahe naisega seoses. Algus, see tänapäevasem osa, oli ka kaasahaarav, ent siis lennutati lugeja pool sajandit ajas tagasi, Hiinasse, kus hakkasid omakorda suured lood lahti kerima. Raske ja valus lugemine, ent kuidagi samaaegselt ka lootust ja usku sisendav.

Mingil põhjusel mõjus siinne karakterite välja joonistumine mulle eriliselt sümpaatsena. Tegelased olid nii hästi kirjeldatud, et silme ees vaheldusid pildid omasoodu.

Omaette teemaks on siin mu meelest mälu. Mälu kui ainulaadne ja omanäoline instrument.  Ikka see, kuidas kaks inimeste võivad samu sündmusi mäletada või mitte mäletada, ja kuidas veel mäletada.
Või üldse mineviku mõjud. Nagu öeldud, raamat algab võrdlemisi kaasajaliselt, laseb aimuda peategelase natuuri eripäradest, võime nimetada neid ka kiiksudeks. Ja alles ajas tagasi minnes, avastades tema minevikku, näeme, mis ja millega on teda sedasi mõjutanud, niimoodi käituma, uskuma, mõtlema pannud.

Ilmselt on ka tõlkija teinud suure ja hea töö, sest hiinlastele omane kõnepruuk, mida Winnie USA-s elades ikka veel tarvitas, on kenasti tõlke üle elanud ja endiselt alles.

21 detsember 2013

"Lolluse entsüklopeedia" Sami Lotila


Oli see vast üks raamat! Puhas saast! Ja mina veel ajastasin selle lugemist puhkuseks.
Ütlen ausalt - jätsin pooleli, ei suutnud enam edasi vägistada.

Käsitletud teemad olid ju ausad ja head, ei vaidle vastu. Põgusalt mainides näiteks meie leplikkus kaabaklike poliitikute ja muidu pätistunud riigiisade suhtes, alistumine madalatele palkadele, lokkav vaesus, ujumisriietega saunas käimine jne. Ja kuigi suur osa neist ilmunud juba mõne aasta eest, siis see ei häirinud ebsoluutselt - oma aktuaalsust ei olnud need küll kaotanud. Mõni tähelepanek eestlastest ja meie orjameelsusest oli igati kümnesse.

See oli nüüd positiivne pool sellest raamatust.

Miks siis saast? Ma ennetan neid, kes kahtlustavad nüüd minu madalat kriitikataluvust või eneseiroonia puudumist. Ei, sellega probleeme ei ole. Teatavasti ka J. Petrone ja siis see keerulise nimega Portugali kirjamees ei hellita eestlasi just ülearu, aga nendepoolne kriitika on kuidagi põhjendatud ja asjalik. Lotila aga näikse lihtsalt lahmivat. Kisab ja kaagutab, üritades vaimukas olla, aga sisu nagu ei tekkinud sellele kuskilt otsast. Ja muidugi pidev kordamine, jeerum küll! Pärast poolt raamatut tundus, et tal oligi vaid käputäis valukohti ja neid ta siis söötis suht samas kastmes kogu aeg lugejale ette.
Okei, need lood on vist oma olemuselt ajakirjanduses ilmunud arvamuslood ja nende ilmumise vahel võis olla ka üksjagu aega, aga siis oleks võinud raamatusse sobitamisel mingi valiku teha või mis iganes. Praegu jäi tunne, et loed neli lugu ja need räägivad kõik ühest ja samast asjast, ühe ja sama nurga alt, et äkki puupeast lugejale ei jõua asja sügav sisu muidu pärale:)

No ja minu lemmikteema - seda raamatut on võimatu lõpuni lugeda inimesel, kes natu-natukenegi eesti keelest lugu peab. Ilmselt on lood originaalis kirjutatud soome keeles, seejärel tõlgitud. Väidetavalt ilmusid ajalehtedes küll lühendatud versioonid, raamatusse läksid aga täismahus - et kas siis raamatu tarbeks tõlgiti siva, nii umbestäpselt nädalaga kõik see kraam uuesti? Ja ärge tulge mulle ütlema, et seda teksti on tõlkija ise uuesti üle lugenud :) Ja hoidku jumal selle eest, et seda raamatut üldse toimetatud oleks:) Otse soome keelest on üle transporditud hulgaliselt täpitähti sinna, kus neid teps mitte olema peaks. Nimisõnade mitmusest annavad aimu pidevad "t"-d jne. Hetkel on see tekst seal nii "ilus", et ausalt öeldes oleks võinud siis juba soome keelde jätta, oleks umbes sama palju aru saanud kui nüüd. 

Igatahes väsitav lugemine.

20 detsember 2013

 
 
Ilmselt meenutame me seda burksikioskit, kuigi see võib ka mõni varasem või hilisem variant olla... kes seda nii täpselt mäletabki...
 

19 detsember 2013

Saare kutset kuuldes

/tagasi vanasse rütmi, kus blogiposte enam viis päeva ette ei kirjutata :)/
 
Traditsioonid ei kao kuhugi - enne jõule on igatahes paras aeg lõõgastuseks. Teadmine, et kõik olulised kingitused on välja mõeldud, ära tellitud, ära pakitud, omal kohal.... ja siis puhkus. Nii et ma endiselt ei mõista neid, kes viitsivad viimasel minutil poodides kapata või hädaoste teha. Järjekorrad, higistamine, kiirus, närvilisus... baahh! Mulle aitab postkontoris sabatamisest ja nagu kalal kuival õhu ahmimisest.
 
Traditsiooniliselt on peatuspaigaks Grand Rose, teate küll, meie eas enam uusi kohti ju ei hakka uljalt järele proovima :) See on selline kindla peale minek. Tõsi, eks ta veidi kuluma juba hakka, sest on ju avamisest ka jupp aega möödas. Väikseid uuendusi ja täiendusi on muidugi tehtud pidevalt. Eelmisel aastal ihust ja hingest ehitatud kadaka-, kase- ja õuesaunad olid kenasti valmis ning kadakasaun ilmselgelt kõigi suur lemmik tänaseks.
 

Päkapikud olid Kuressaares ja GR-s ka seekord liikvel, kuigi nad ei olnud nii hoolsad kui varasemalt, sest viimasel hommikul magasid nad vist sisse või olid muidu laisad.

 
Ma usun, et GO Spad võiks üle mitme aasta täitsa kaaluda järgmisel korral, aga ma põtkin ikka vastu veekeskuse osas, kus vähemalt ennevanasti olid meestele-naistele eraldi saunad ja kuidagi kõle ja lage oli seal üldse. Samas toad, teenindus, hoolitsused ja köök olid võrratud. Aeg annab arutust.
 
Kuressaare on endine. Aga kus me käinud ei olnud, see oli Kuressaare Linnateater. Tõsi, detsembris on tõeliseks hitiks lasteetendused, aga tore ja armas oli seegi. "Killu ja Mürakas" tüdrukust, kes esiotsa kartis kolle ja kollist, kellel oli esimene töö-öö ja ühes sellega kontroll-kollitamine tulemas.
 
Teatrimaja on saarlastel nii kena et teeb suisa kadedaks. Alloleval pildil peaks olema siis nende...hm... nö jalutamissaal? Võrratu, kas pole? Ja ega muud ruumid kehvemad olnud, lihtsalt neid ei püüdnud ma pildi peale. Väljas on teatrimaja... jah, sellest ma aru muide ei saagi. Kuidas on võimalik, et Kuressaare peatänava ääres on praktiliselt iga maja iludus. Need on enamasti poolteise- või kahekordsed, väärika väljanägemise ja tagasihoidlike kaunistustega, mõjudes ajaloohõngulistena (kuigi mul pole aimugi, kas see ka tegelikult nii on). Ainult paar koledamat karpi nende vahel (nt see Töötukassa maja ja, eestlasliku kahjurõõmu õhutamiseks, on neilgi oma roostemonstrum olemas, kus Rahva Raamat tõelist heaoluoaasi pakub).
 
 
Nii et, teatrimaja on neil samasugune nagu teised kaunitarid samal tänaval.
Ja edasi läks mu mõte teadagi millele - nimelt kinole. Seda kinoteemat loobitakse siin meie linnas söögi alla ja söögi peale. Nojah, mina olen teadupärast ekstreemselt vale inimene kino kohapealt sõna võtma, aga olgu, ma võin leppida, et on inimesi, kelle jaoks see on oluline. Teisalt ei usu ma eladeski, et meil siin tohutud inimhordid kinoustest sisse trügima hakkaks, kui meil ka oleks suur ja uus ja kena ja tore kinomaja. Nii nagu paljud inimesed on harjunud osturetki korraldama Tartusse või Pärnusse või Tallinnasse, nii tean mina rohkem kui ühte inimest, kes ka kinno lähevad meelsasti teise linna, ühildades seda sõitu millegi muuga näiteks.
Seega piisaks ka tagasihoidlikumast variandist. Kuressaares, nagu ma aru saan, näidatakse kino teatriga samas majas - on nii? Mul jäi paraku see testimata, sest seniks, kui "Kertu" hakkas, olin ma juba krimpsus nagu kevadine õunaviss. Viljandis on tegelikult ka alternatiiv olemas, koguni kaks kohta. Üks neist igati üles vuntsitud ja hea asukohaga majas, millest võiks ju piisata.
Pagan, ma ei tahtnud kinost siiski rääkida.

Kiriku vastas, ühtlasi Eesti Posti kõrval, asub stripiklubi - väga praktiline! Selle kiriku tornirist paistab mullivannis istujale hõlpsasti ära. Ka Rakveres on spaatades võimalik peaaegu kiriku akendest sisse piiluda.







Seekordsetest uudistest veel nii palju, et Dereku (või Dereki?) burger sai samuti esmakordselt manustatud - läks ja laulis, võiks selle peale öelda. Mis tõestab veel kord, milline mõju oli "Köögikodanike" saatel :) Teisalt muidugi ka pisuke etteheide siitpoolt, sest sellest saatest, mida me ilanirega kaunistatult korduvalt vaatasime, jäi ekslik mulje nagu oleks see võluburks saadaval vaid nädalavahetusel ja õhtuti/öösiti. Nii et tänu sellele vääritimõistmisele jäime eelmisel aastal heast asjast lihtsalt ilma. Seekord siis viga parandatud.
Mis ma öelda oskan? Loomulikult ei saa öelda, et burger nagu burger ikka. Nii tugevat grillilõhna ikka ühestki teisest sarnasest isendist ei õhku ja ka sedavõrd võimast ja kodust kotletipoissi ei ole mujal. Kui Derek oma köögid üle Eesti laiali laotaks, võiks VäkkDonald´s, no mitte just pankrotti minna, aga siinses piirkonnas küll oma uksed kinni panna. Muidugi oli hea, nii hea, et isegi pilti ei ole :)


No ja märgilise tähendusega majast teeme ikka ka pilti, eks.


18 detsember 2013

Tagasi Eestisse, vol 3, iseloomuga majadest

Iseloomuga majad on täiesti olemas, aga nendega on see lugu, et... et ka sealsed korterid on iseloomuga. Mis ei ole ka imekspandav jah.

Kui on vaadet, siis on t r e p p, tõeline trepp. Treppe on igasuguseid, on neid, mida mööda mine või tantsides üles (puukorviga tantsides) ja neid, mida mööda üles ronides pead kasutama käterammu ja hammaste abi.

Kui ei ole treppi, siis: a) ei ole vaadet; b) on põranda all kelder.
Paljas mõte keldrist paneb varbad külmast siniseks tõmbuma, kas pole.

Kui on palju aknaid ja läbikäidavad toad, siis pole jälle kuhugi mööblitükke paigutada.
Näiteks 40m2 korter, kus kõik ruumid läbikäidavad (see tähendab, et igas ruumis on min 2 ust) + aken ja mõnes suisa kakski küttekolded, siis pisukese arvutuse tulemusel võib leida, et sinna voodi, diivani, tagasihoidliku riidekapi mahutamine ongi puhas teadus. Mis teadus, isegi teadusest ei aita, sinna lihtsalt ei mahu need ära. Et ongi vaid vaade, mida võid imetleda põrandal magades, põrandal süües ja põrandalt hunnikust riideid otsides.

Kui on vaade, palju vaadet!, siis on järelikult ka mitu välisseina, antud juhtudel siis 3, mis paneb taas kord meie talvedele mõtlema.

Iseloomuga majades on veel üks iseloomulik tunnus - kui neis ka on olemas WC ja mingisugunegi vannituba või dušinurk, siis see on üldjuhul ehitatud millegi arvelt või tekitatud kuhugi kummalisse paika. Mõõtudega ei ole nagunii priisata taolisel juhul, ent mõnikord on tegemist ka paberõhukeste seinte ja sama õhukese voldikuksega. Samas jällegi, mis neist mõõtudest ja õhukestest seintest, kui ilmselt siinsete palkade juures erilist kaalukasvu karta ei ole :) Iseasi, et nälgimine vist ei mõjuta inimese pikkust, mistõttu trepialusesse ehitatud vannituba, kus normaalselt seista ei saa, ei muutu ka vist lähiaastatel inimese proportsioonidega sobivaks. Teisalt, kui vannituba on nii madal ja külm ja väike, siis on lootust, et sinna võrdlemisi harva minnakse, mistõttu on lootust väiksematele veearvetele, sellest tulenevalt vähenevad ka elektriarved. Jumal, kui palju positiivseid külgi siiski on :)

Ühes iseloomuga majas elas ja töötas kunagi ka A. Kitzberg. Kahjuks ei olnud ta seal pikalt, vaevalt aasta või paar (kas ehk härral varbad külmetasid?) ning kui aus olla, siis sellel ajal ei olnud ta ka kuigi produktiivne (kas ehk majas pahad vaimud kimbutasid?). Kirjutas ainult jutustuse  "Kelmikülas". Asi muidugi seegi.

17 detsember 2013

Miks ma Maximas ei käi

Tekkis küsimus, nähtavasti ka õigustatud, miks ma üldse Maximas ei käi. Ja veidike mõeldes, sain ka ise aru, et ma tõepoolest ei käi seal eriti, igatahes mitte vabatahtlikult.

Nojah, inimesel on enamasti nö kodupood olemas, selleks on mul Selver. Selle vastu ei saa kohe kuidagi.  Selverist lähemal on mulle Säästumarket, seal ma käin küll, kui on vaja midagi konkreetset, mille ma seal olemas tean olema ja mille puhul ma ei aja taga mingit kindlat omadust või tootjat või mis iganes.

Rimi  on kaugemal, aga see-eest on seal asju, mida ma ilmtingimata tahan, seega ei ole vahemaa määravaks. Siis on veel mõned muud pudinad, A ja O ja Konsum ja Meie, kust ma väga kindlaid tooteid ostan, sattudes seetõttu neisse poodidesse loetud korrad aastas.

Maxima on mulle põhimõtteliselt lähemal kui mitmed teised eelpool nimetatud poodidest, lisaks leian, et sealne kaubavalik on mitmekesisem kui neis teistes pudinates - miks ma siis seal ikkagi ei käi?

Pika ja äärmiselt eesmärgikindla vaagimise tulemusel jõudsin välja selleni, et mind on kardetavasti mõjutanud kõik need orjatöö jutud. Ega ma muidugi ei tea, võib-olla on Selveris või Säästukas või Rimis ka orjapõli, aga pean tunnistama, et neis töötavad inimesed ei mõju... alaväärsetena. Tublid ja asjalikud ja viisakad ja meeldivad ja sõbralikud on hoopis. Maximas ei ole ka tegelikult tolmulapiga vastu pead või vängete sõnadega sõimata saanud, aga näed, miski ikka mõjutab.

16 detsember 2013

Sarjast Nutikad jõulupuud

Idee järgmiseks jõuluks :-)

Blogipidamisest 100 aastat tagasi, ehk raamat "Ehitusmeistri naine" (Marie Sternfeldt)

Ühe eelmise teemaga haakub see pilt hästi. See oli see turuplats, mis kitsaks hakkas jääma.



Aga mitte kunagisest kohalikust turust ei hakanud ma rääkima, vaid ühest võrdlemisi omanäolisest raamatust. Raamat ühe tavalise naise elust teatud perioodi vältel.


 Iseenesest ei annaks see veel põhjust raamatut omanäoliseks nimetada, kuid peamine väärtus peitub nimelt selles, et need juhtumised ja mõtted on asjaosaline ise kirja pannud. Mis tänasel päeval ei paneks meid kulmugi kergitama, sest nii füüsilisel kui ka elektroonilisel kujul päevikuid ja/või blogisid on ilmselt mustmiljon. Tuletame meelde, et aastatel, millest siin juttu, pärinevaid mälestusi on küll talletatud, kuid enamasti oli neil puhkudel ülesmärkijaks mõni rahvapärimuste koguja või muu kõrvaline isik - kohe oli lugude tonaalsus kraadivõrra teine.

Nii nagu eessõnaski öeldud, see o n  ilustamata lugu, Marie ei püüa luua mingit teistsugust, paremat või õilsamat kuvandit oma elust. Abikaasast räägib ta vähe, kuid sellest vähesesestki kumab läbi traagikat. Elu kibedamast poolest leiab märksa enam käsitlemist perekonnatuttava saamahimu läbi kaotatud kodu ja otsapidi selle samaga seotult tema aastateks närvihaiglasse panemine. Kirjapandud loo lõpp on kurb, aga aus. Kuigi antud jutustus leiab oma otsa aastaga 1917, siis Marie ise elab tegelikult ikka pikemalt, hilisem ei ole siin lihtsalt kajastatud.

Õigupoolest ei ole see elu, mis nende kaante vahel ju sugugi üllatav. Seda kõike oleme ilukirjandusest küllap piisavalt lugenud, aga mulle tundub, et niimoodi asjaosalise enda sulest kirjapanduna mõjub see kuidagi... tugevamalt, ehmatab rohkem.

Oleme kõik lugenud tolleaegsete laste karjasepõlvest, nii mõnigi kord aga süvenemata kui kaugel kodust või mismoodi see kõik korraldatud oli. Või loeme küll ürgnaise looriga varjutatud lugusid trobikonnast lastest, aga kuidas oli kõik päriselt, reaalses elus. Mariel oli kokku siis lõpuks... no vot, hea küsimus, kui mitu last :) Ausalt öeldes läks mul järg käest vahepeal, äkki kaheksa last. Lugeja jaoks saabusid need lapsed alati ootamatult. Selles mõttes, et ta võis küll pikalt-laialt pajatada oma töödest või hilisemast lubjapõletamisest ja sellega äritsemisest, ka tubastest toimetustest, ent ega ta lugejale vihjeid oma õnnistatud olukorrast naljalt ei andnud. Kogu aeg oli umbes nii, et  järsku tundis end haiglaselt, no siis kiirustas veel mingeid toimetusi lõpetada, siis (mitmelgi korral) läks veel kuhugi linna teise otsa ämmaema kutsuma ja siis oligi juba laps käes ja mõne päeva pärast läks elu samas rütmis edasi.

Oma märkmetes ei pajata muidugi mitte ainult argistest asjadest ja olmemuredest, ta ülistab loodust ja mõtiskleb usu üle ning suisa omamooodi taskufilosoofi ning hoolsa nõuandjana astub üles, näiteks allolev katkend:

Ja muidugi tartlased, teie jaoks peaks see raamat paras maiuspala olema, sest linna kujunemise kohta on siin nii mõndagi huvitavat, mis teile ilmselt rohkem ütleb kui mulle.

15 detsember 2013

Turovski läks seiklema

Eesti Postiga olen seni pahandanud selles osas, mis puudutab nende pakkide minuni toimetamist. Nüüd on juhtunud 12 aasta jooksul see, milleks õigupoolest olemegi 12 aastat valmis olnud - et pakk ei jõua kohale või teeb seda osaliselt.

Teadupärast olen mina üks vana eestlasest juurikas, kes endiselt saadab pakke lihtsana, see tähendab, et ei mingit tähitult saatmist. Kui üks asi on määratud kohale jõudma, siis seda ta ka teeb. Jõulupakk läks seekord teele tagasihoidlikult, sest mis siin ikka laiata, kui varsti kõik asjad käest kätte saab anda. Mõte oli pigem tähendusel, sest kingisaajale oleks pidanud Turovski äsja ilmunud raamat nagu rusikas silmaauku olema. Ja no kui juba saata, siis võis sinna juurde ka mõned ristsõnad ja šoksid ja kalendri ja joonistused jms lisada.

Mis kohale jõudis, see oligi kõik see muu, anult mitte Turovski ise :) Juhtus nii, et Turovski läks vahepeal kõndima. Ma eeldan, et Taani Posti töötajatel ei ole selle vene nimega mehe eestikeelse raamatuga suurt midagi peale hakata, eriti veel pühendusega sees ja puha. Eesti Posti töötajad ilmselt küll oskaksid seda lugeda ja neile võiks see koguni huvitav ja harivgi olla.

Ma siiski loodan, et noh, see lihtsalt läks kogemata seiklema ja leitakse lähipäevil kusagilt angaaride sügavusest üles, mitte ei rända see kellegi raamatusõbra öökapile.

Seniks aga - pöidlad pihku!

14 detsember 2013

Ökokuusk

... mis vajab veel kõpitsemist, aga põhiolemus on praktiliselt paigas.


Ökokuusk sobib eriti hästi neile, kel puhkus käeulatuses ja kes ei taha kuuse jootmise  pärast muretseda, samuti tegelda isepaljunevate okastega, nutta saunaahju ees kuuske sinna toppides või muude jamadega rinda pista. Lisaks jääb rõõm taaskasutusest, sest sama nööriga võib pakkida järgmisel aastal sõbrale kingitused. Või tekitada uue kuuse :)

Idee ei ole minult, kahjuks, vaid puhtalt sisse vehitud. Esmaallikaks võrratu Hedwig, kelle töötoa leiate Saku mõisast ja kes suurema osa ajast tegeleb imeilusa keraamikaga.

13 detsember 2013

Vanapoisid




Paar tabavat karikatuuri minu viimase aja lemmiklektüürist.

Vanapoiste ja turu teemad vist hetkel enam nii aktuaalsed ei ole, aga küllap need ringiga peagi jälle päevakorda tulevad. Nagu kõik asjad siin ilmas.

Või on olud ülepea lootusetult muutunud, vanapoisse tänasel päeval enam ei ole - on hoopis moodsad ja cool ´id mehed, kes peret ei loo. Ja turud... need kolivad ka virtuaalruumi peagi, kullerid toovad "turukorvi" kenasti ukse taha kohale. Igatahes ca 80 aastat olid sellised mured inimestel.




11 detsember 2013

Kirikutäis jaapanlasi, ehk ärge unustage elada!


Ma tulin eile kontserdilt, ilusalt kontserdilt, kui nii üldiselt rääkida. Esinesid meie oma lasteaia väiksed ja tublid lauljad. Kava oli ilus ja huvitav. Huvitav positiivses mõttes - ei ühtegi äraleierdatud ning miljon ja kolm korda kuuldud laulu-luuletust. Neid, mille saatel oleks hea väike tukastus teha. Oh ei, kõik puha uued ja nõudsid mõõdukalt kõrvade teritamist. Aga meie linnas pole ka imestada, et täiesti uhiuusi laule kuulda saab, sest meil siin ju oma nobenäpp-laulumeister olemas, nimeks tal Anu Röömel. Ja temal tuleb lastelaule umbes sama palju kui Sven Lõhmusel eurolaule.
Et siis tore kontsert.

Mis aga edasi juhtuma hakkab? Seda poleks unes ka näha osanud. Järsku leiab iga teine lapsevanem, et on eluliselt vajalik hakata pildistama. Ühele tõsisele pildistamisele eelneb otse loomulikult oma aparaadi põhjalik näppimine. Seejärel on kaks varianti:

a) join hands together ainult ilma naabri kätest kinnihoidmiseta, ehk käed nii kõrgele sirutada kui võimalik ja siis umbes kakssada korda klõpsida,

b) liikuda üle, mööda, kuhugi, kus pääseks parema võtteni.
See tähendab, et seniks on paar laulu juba lauldud. Nüüd läheb õige kiireks, sest tont seda teab, äkki saab kena üritus enne läbi, kui saab üldse aparaadi tuliseks ajada.

Noh, ja ega seda eelnevat siis ju iga isehakanud piltnik ühe korra tee, ikka rohkem ja veel rohkem on vaja. Äkki peaksin ma siinkohal üldse rõõmus olema, et kirikupinkidel parema kaadri nimel päris turnima ei hakatud?

Tegelikult on meil lasteaias väga tubli õppealajuhataja, kes kõigil üritustel kenasti pildistanud ja mu teada ei ole ta neid pilte ka kunagi kiivalt endale hoidnud, et neid pikkadel sügisõhtutel lasteaia direktrissiga kahekesi salaja uudistada. Need jõuavad päris edukalt soovijateni. Ka eile ta pildistas ja ühest-kahest usinast fotograafist oleks tegelikult küll, või mis? Pilte peaks piisavalt saama, iga laps mahub mõnel korral kaadrisse ja pisike mälestus foto näol oleks ilmselt olemas. Lisaks oleks kõigil vanematel meeldiv võimalus kena kontserti nautida, milleks ju kohale tuldigi. Vähemasti ma tahaksin nii uskuda.

Ma ei tea, kui palju need üliagarad pildistajad nüüd seda esinemist siis kuulasid-vaatasid. Natuke ehk ikka, aga kaduma läks ka kindlasti palju.
AGA
Neil on nüüd üle mõistuse palju häid kaadreid, mida šeerida, seejärel laikida, siis kenadeks virtuaalseteks kaustadeks sättida ja muidugi kui väga igav on, siis ka üks mahukas album füüsilisel kujul kokku panna. Sinna juurde aga jutustada, et vaat kui ilusti mu elu õieke laulis ja siin laulab ta seda laulu, aga selle pildil vot hoopis toda laulu ja... Halloo, sõber, kuula, vaata, naudi, mõtiskle kaasa!

Kõigele eelnevale võib hea blogilugeja lisada veel videoklippide filmimised (loe: käsi ei lastagi rüppe tagasi kukkuda, join hands together kestab igavesti) ning muidugi tahvelarvutite kasutamise kullakese jäädvustamiseks. Viimase puhul viitan ma siis mõõtmetele, eks.
Ja mina alati mõtlesin, et jaapanlased käivad selleks reisimas, et hiljem oleks pilte vaadata. Nüüd ka meie elame juba selleks, et oleks hiljem pilte vaadata:)

Aga kui on on nii palju pildistamislembeid inimesi, siis peaks äkki tegema üldse enne kontserti ühe ekstra fotosessiooni. Umbes niisamuti kui pulmapäeval on eraldi fotosessioon. Et las siis lapsed ajavad oma paremad riided selga, rivistuvad altari ette kenasti, siis saaksid KÕIK soovijad oma klõpsud ära teha, roomaku nad selleks kirikupinkide all või peal, ning õhtul, vaat õhtul saaksid lapsed koguneda selleks, et vanematele laulda, esineda, näidata õpitut. Kena, kas pole.

Kontsert oli ilus, ma rõhutan,  ja lapsed tublid!

Oleks nüüd põnev kuulda, kuidas teil on sellistel üritustel pildistamise probleem lahendatud?
Mitte et ma arvaks, et sellega mingi eriline probleem üldse olema peaks...

/ma vabandan jaapanlaste ees, nad on tegelikult võrdlemisi... normaalsed, väljaarvatud see üks omadus/

10 detsember 2013

Kogu tõde naiseks olemisest

 
"Kuidas olla naine" Caitlin Moran
Need olid küll nüüd valgustuslikud tunnid, mis selle raamatuga veedetud said. Tõeliselt püss naine. Kahju, et meil Eestis selliseid ei ole, või kui on, siis nad käivad mööda nurgataguseid ja ei jaga oma mõtteid ja kogemusi. Kahjuks. Ühte paljutõotavat isendit ma tean, aga tema peaks 10+aastat veel kogemusi omandama, mõne väikse prääniku sünnitama, veel veidi ringi siblima ja siis ootame temalt tegusid :) Jah, ma räägin ühest kolumnistist :)
Morani puhul on ilmselt tegemist teatavat sorti bravuuritariga, ainult selle vahega, et ta ei plõksi niisama, vaid tal on midagi öelda ka. Raamatu kaante järgi oleks mingit roosat ninnunännut oodanud ja eks ma seetõttu ka viivitasin lugemisega.
 
Pealkiri on selles mõttes eksitav, et ega kindlat retsepti siin ei anta. Põhimõtteliselt on tegemist autobiograafilise ülevaatega ühe konkreetse, ja väga ägeda, naise kujunemisest, kes lisaks enda võrratule isikule jälgib ka teisi isendeid ning teeb nähtust ohtralt järeldusi. Vahepeal räägib ta, tõsi küll, endale vastu ka, aga naistele on see absoluutselt lubatud, kas pole.
 
Ja kuigi ta on vahedalt terav, siis on ta ka ropult aus. Ning totaalselt eluterve ellusuhtumisega, mis mulle kohe eriti meeldib. Meedia pushib rämedalt tarbimist, kõrgekontsalisi ja tikutopsi mahtuva aluspesuga naisi, roosamannalisi ja võlgu korraldatud pulmapäevi, mõistusevastaselt valusat vahatamist jms, kuigi tõde on teadagi mis. See raju tädi ütleb otse ja keerutamata välja paljude naiste tegelikud mõtted. Kusjuures lopsakate väljendite ja tabavate kujunditega, et ikka kõigile kohale jõuaks.
 
 
 


Raamatu boonuseks on see, et siin peaks igale naisele midagi olema. No et kes tunnevad end totaalselt ebanaiselikult, siis nad ei pea kartma neil lehekülgedel enese mutta tampimist. Või et need naised, kes on otsustanud never abielluda ja lapsi saada ja kes peavad sel teemal üle päeva sõdima kogu oma suguseltsi ja kodukvartali tädikestega, ei pea vähemasti nende kaante vahelt järjekordset turmtuld vastu võtma. Või siis vastupidi, sünnitusmasinad, ka neil on õigus oma otsusele. Koguni aborditajatele jagub autoril mõistvat suhtumist.
 
 
Autor ise ei ole muidugi mingi puhastverd ingel ja seetõttu ei ole ma päris kindel, millises vanuses kõnealuse raamatu emad oma tütardele pihku peaksid pistma. No eluaastad 13 ümber oleks ehk okei? Kasu oleks ilmselgelt kahjust suurem, mida selle lugemine teha võiks.

Ja mu viimane küsimus: KUIDAS, KURAT, SEE RAAMAT EESTI KEELES VALMIS? See on nii vigane, et ajab lugejal juuksed halliks :) Siin on KÕIKI mõeldavaid vigu, suisa inimeste nimedega on raskusi olnud, a la da VincY ja Susan Saradon jm võib siit leida, rääkimata muust jamast. Tõlkijal, toimetajal, või mõlemal tegelasel on nähtavasti lause alguses olnud üks mõte, mis lause edenedes on "veidike" muutunud, aga selle asemel, et lause algus siis ka ära parandada, on kindluse mõttes kõik endistviisi jäetud. Tekib karvane tunne, et seda ei ole mitte ühtegi korda enne trükikotta saatmist üle loetud, kuigi see ei saa ju võimalik olla... Või siiski?

Resümee: naine olla on sigakeeruline, aga... suurema osa sellest keerukusest on naised ise endale tekitanud.

09 detsember 2013

"Süü on tähtedel" John Green


Ilmselt ei ole mul selle raamatu kohta öelda midagi, mida selle kohta juba öeldud ei oleks :)

 Algselt ma lugeda seda ei kavatsenud, sest kodumaise kirjanduse puhul kipub küll kehtima reegel, et mida rohkem vahtu üles lüüakse millegi kohta, seda nigelam asi ise on. Tõsi, laias ilmas ilmuvate teoste puhul, õnneks!, enamasti nii ei ole, aga no noortekas ja puha... Palju ma neid noorteromaane ikka nii väga loen üldse.

Ent uute raamatute riiulil vaatas oma võrratutes värvides esikaanega nii paljulubavalt mu poole, et raske ohke saatel ikka teiste sekka ta viimaks poetasin.

Ja ma ütleks, et oli küll lugemiselamus! Hirmsasti tahaks võrrelda näiteks selliste raamatutega nagu "Kolmteist põhjust" ja "Enne kui ma suren", kuid mu mälu pole piisavalt värske enam nende kohapealt.

"Süü on tähtedel" sihtgrupiks oleme me kõik. Ilmselt. Kuigi nii mõnigi ehk eeldab, et selleks peaks olema ise noor ja ise vähki põdema, et sellesse liigasse kuuluda. Ei. Siin on mõtteainet ka kõigile teistele - lähedastele, perele, kellele tahes.
Teiseks, ausus. Noh, ei ole vast üllatus, et vähidiagnoosiga inimese elu ei ole hõljumine lillelistel aasadel ja alles jäänud aja nautimine. Suur osa sellest ajast, mis veel antud, on enesetunne täielik p... ja sa oled saanud tunda rohkem alandusi kui kogu senise elu jooksul kokku. Siit omakorda jõuame edasi:, et...
kolmandaks, kõigest sellest räägitakse mõnusalt vürtsikalt ja naljakalt. Tõesti-tõesti, kohti, mis naerma ja pead vangutama panevad, on kordades rohkem kui pisarakiskujaid. Tegelikult ju ongi nii, et mustadel teemadel rääkimiseks sobib huumor kõige paremini. Kui see ilukirjanduslik lugu oleks kirja pandud umbes nii nagu eeldada võiks, siis loeks seda raamatut vaid käputäis inimesi, neid kõige enesehaletsejalikumaid, kes tahavadki lugedes juukseid katkuda ja omaenda pisaratesse uppuda, kellele kohe meeldibki uskuda, et see elu üks suur hädaorg just ongi. Pagan, selliseid on ju vähe, teate isegi. Ja selle lugejarühma jaoks poleks olnudki mõtet nii head teemat raisata.

Praegu oli kõike parasjagu. Ja ma tõesti soovitaks seda lugeda ka ... khm....hmm... eakamatel inimestel :)



07 detsember 2013

Sooja leiba, mõtelge!


 Täna said puurimised puuritud ja asjad paika sätitud ja nüüd ongi siis meie linnas raamatukauplus ühes kohvikunurgaga olemas. Aega läks, aga asja vist sai.

Meie prooviks said mõned maitsvad palakesed, kuid nagu tavaks - kõik ei jõudnud pildile :) Ainult lihaleib, aga abiks ikka.

 
 
 

06 detsember 2013

Armas TV3!

Ja üldse kogu see Kättemaksukontori ja muu meeskond.

Mingit fännikraami te ju toodate ja vahendate, aga on aeg aru saada, et sellest ilmselgelt väheks jääb. Omad vitsad peksavad, eks ole:) Tõelistele väikestele austajatele ei piisa ometi märkmikest või kalendritest või, jumal hoidku, kärbsepiitsast! Lapsed ei ole lollid ega alaarenenud - kui nad juba taolist sarja telepurgist vaatavad, siis liiguvad nende mõtted sootuks teisi teid pidi.

Mis tähendab, et lisaks Häidi või Marioni moodi ninnunännununnu ilus olemisele võivad nad soovida lähemat tutvust sõrmejälgede tuvastamise, pealtkuulamisseadmete, mikroskoopide või tont teab millega. Seega oleks tagumine aeg, ja mu meelest ka suurepärane äriidee, seesuguseid asju tootma/otsima hakata. Panna kokku üks nupukas kriminalisti- või detektiivikohvrike - lapsed oleksid või sees!

Nendeks jõuludeks enam ei jõua, aga no nüüd on aasta jagu aega, et vajalikud sammud astuda. Ma annan hea idee täitsa niisama, ei feimi ega sulli ei taha, nii et... jõudu tööle!

P.S. Kui selline komplekt valmis saab, siis ühe võiks mulle muidugi ikka saata jah...

Tagasi Eestisse, vol 2, kinnisvarajuttu

Seis on niru, hirmus niru. Müümiseks on võimalikest aegadest kõige sobimatum, ostmiseks muidugi ideaalne, mis kokku tähendab, et... osta ei olegi midagi. Mis on saadaval, neil on enamusel mingi konks juures.

Võttes populaarseima kinnisvaraportaali ja sealt meie linna korterid, siis on laias laastus 170 objekti müügis. Pole paha, eks. Siis me avastame, et neist ca 85 on nö paneelikates (ma ei hakka seda mõistet siinkohal väga täpselt selgitama, enam-vähem mõistetav ju peaks olema) asuvad korterid. Et siis isegi protsenti ei pea arvutama, nii kena number sai:)

Edasi tuleb igasuguseid kortereid. Kõige väiksem näikse olevat 13,7m2. Ja üleüldse just neis iseloomuga ja ägedates majades ongi palju selliseid paarikümne ruutmeetri ümbruses pinnaga kortereid saada. Seega jääb nimekiri veelgi hõredamaks.

Võib-olla tahaks, et ka Eestimaal metsa hõredamaks jääks, ehk siis ahiküttega korterit, mis paneb jälle usinasti mahakriipusutamisega tegelema.

Selle hõreda nimekirjaga töötame siis aga edasi. Avastame, et mõnes paistab katus läbi, nii et vaata voodist taevatähti. Mõnes ei ole pesemisvõimalust, teises ei ole... seda "teist" võimalust :) Kolmas asub põhimõtteliselt linnasüdames kõige tihedama liiklusega ristmiku vahetus läheduses (jah, ärge imestage nüüd midagi, sealsete kolakate vahel on veel üks pisike majakene paari korteriga ime läbi püsti jäetud). Neljas pole korteriomandikski tehtud. Viies oleks kena küll, aga kui juba poole Tallinn-Tartu maantee peale paistab ära, et pool katust vahetatud ja pool maja värvitud, siis kes julgeb säherduse majarahvaga ühte mesti hakata. Kuuenda maja seintest vahivad poolemeetrised praod vastu, nii et hakka või toast otse õue astuma. Seitsmendal... ah, mis tollestki enam rääkida.

Majaosadega on ikka see mõttelise osa ja kaasomandi teema, mitte et neidki ülearu palju meil siin valida oleks.

Majad on majad on majad. Üks oli tore, aga ilmselt uhub esimene tugev vihm või kevadine sula selle ühes tükis alla järve:) Suve võiks ju oma onnikesega all järve ääres veeta, aga kuis sa pärast sügisel jälle majakesega üles tagasi saad? Oleks Kalevipoeg, võtaks maja selga hakkaks astuma, aga pole ju...

Kuused on meil linnaümbruse metsades na ilusad....


05 detsember 2013

Õõvastav kogemus jõulukuul

Jõulukuu üheks meeldivaks osaks on kahtlemata rõõm kinkide valmimisest ja otsimisest. Olgu neid vähe, aga seda läbimõeldumad. Mis tähendab, et raamat on igatahes õigel kohal sellisel puhul. Sama teed rändavad nähtavasti paljude mõtted, sest raamatukaupluses oli tänasel kenal argipäeva ennelõunal juba paras seltskond otsinguil.

Mõnus.

Meil on nüüd avaram ja hubasem raamatupood muideks ning nagu näha, on peagi lootus väikesele kohvikunurgale koguni. Seda päeva oleme oodanud juba ammu, vist suisa aastaid. Seni oli kitsas, no kohe väga kitsas.

Mõnus.

Teenindajad on raamatupoodides enamasti ka superluksid. Täna olid ka. Ilmselt on viisakas ja meeldiv teeninduskultuur sealse töö üks alustaladest.

Siiani on ikka veel kõik jõulukuiselt mõnus.

Kui ma juba leti ääres maksmas olin, hüppas aga müüjale ligi üks süngelt musta riietunud naisinimene, kes tundus ka mingi asjapulk olevat (juhataja? või veel keegi kolmas?), igatahes mitte müüja, sest neil on mingid vormirõivad või vähemasti on nad kuidagi hästi eristuvad tavaliselt müügisaalis. Loomulikult ignoreeris Must Tädi täielikult, et müüja tegeles tol hetkel kliendiga  (teate küll, kõik need id-kaardi ja kinkekoti ja kilekoti jutud, milles raamatupoodide müüjad on väga tähelepanelikud alati, ja õigesti teevad!) ning kraaksatas midagi teemal, et kes selle ja selle liigi juures selle ja selle sildi sinna asetas. Minuga tegelev müüja tunnistas, et tema.

Aga ega seegi vastus Mustale Tädile sobinud ja teda maha rahustanud, sest noo, otseloomulikult oli tal etteheiteid selles osas ja eluliselt vajalik need sel samal momendil letti laduda, ikka nii, et sellest lisaks asjaosalistele kuuleks veel mina, kõrvalkassas töötav müüjanäitsik ja tolle klient niisamuti. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis nagu ma ennist mainisin, täna oli rahvast võrdlemisi palju ja oli isegi pisuke järjekord tekkinud, ka nemad pidid osa saama draamast.

Minuga tegelev müüja andis vaikselt teada, et ta tegeleb sellega kohe, kui vabaneb. Kui me siis omavahel lõpetasime ja ma veel ostude ja dokumentide ärapanekuga tegelesin, asus ta siis asja kallale, uurides uuesti lähedusse imbunud Mustalt Tädilt, et mis ja kuidas täpselt tuleb ära muuta. Ja siis kraaksatas Must Tädi võidukalt, et ta tegi selle juba ära. Umbes sellisel toonil, et voh, said nüüd!

Jeerum. Enam ei olnud mõnus ja hea ja jõulune tunne. Paha oli. Eriti veel, kui eeldada, et tegemist on näiteks juhataja või mõne muu taolise isendiga, kelle kohustus on, et tema alluvad oleksid viksid ja viisakad ja sõbralikud ja toredad ja siis anda sellist eeskuju, teiste juuresolekul. Talle endale oleks tahtnud paar krõbedamat sõna öelda (ilmselt oleks ta hammustanud muidugi), aga ma kardan, et teenindaja piinlikkust oleks see vaid suurendanud.
Kuigi võib-olla haugub Must Tädi igapäevaselt ja teistel töötajatel on selles osas juba paks nahk kasvatatud. Äkki oligi kõik normaalne?

Üldiselt ma loodan sellest šokeerivast kogemusest lähitundidel välja tulla. Hõõrun silmi ja loodan, et see ei olnud ilmsi...

04 detsember 2013

Kirjutama!

Foto: Petrone Print

Üks ilus ja praktiline asi, mis reisile minnes peaks kindlasti kohvrisse saama!

Minu näiteks ei olnud vahepeal aastaid sedasorti asjandust. Kalendermärkmik, see on iseasi, aga sellist valgete lehtedega "kõige targemat" kladet ei olnud.

Ja siis see tuli. Vajadus. Rännuksil olles, jõuad õhtul väsinuna ööbimiskohta või põletavkuumal pärastlõunal hotellituppa siestat pidama. Avad külma valge veini ja istud rõdule. Mis on veel puudu? Muidugi märkmik, just selline, kuhu on hea kirjutada, joonistada, sodida, kavandada. Mõni lõiguke tuleb sinna võrdlemisi puhas ja täielik ja lõplik. Teine on sootuks teisest ooperist, umbmääraste mõtetega, kaootiline. Vahepeal joonistad mõne maja või sodid mingeid skeeme ja plaane. Mõni nimi üles märkida, retsept tagantjärele paika panna. Mida iganes.

Pildil olevat isendit pole oma ihusilmaga veel kohanud, seega ei tea veel kui hea seda avada ja murda ja painutada on, aga muidu on tore tükk küll:)

"Viljandi kirikumõis kõneleb" Jaan Lattik


 
Vististi peab paika, et raamatud leiavad lugeja ise üles. Hiljuti, on sellest nüüd nädal või kaks või kolm, oli just nimelt meie kirikumõisast juttu. On juba paar põlvkonda, kelle jaoks see nimetus eriti palju ei ütle, kuigi kui ma ei eksi, siis isegi meie linnaliini lõpp-peatus (või algus?) kannab/kandis seda nime. Üks imelik koht igatahes, eks ole. Ja nüüd juhtus üks päev, et raamatukogu pikkadelt riiulitelt viipas just see raamat vastu. Pean teinekordki sinna riiulite vahele end ära unustama, mitte kogu aeg broneerimissüsteemi kräunutama.
 
Selle mehe sünnist sai hiljuti 135 aastat. Oh ajad, oh majad. Nii luuleliselt ei kirjuta meil enam isegi luuletajad kui üks omaaegne kiriku- ja haridustegelane seda oskas. Ja muidugi väljendid - puhas kuld jällegi, lisaks paljugi sellest just viljandimaalastele omane.
 
Ent ka muidu mitutpidi põnev lugemine, sest põhimõtteliselt saab ju kenakese ülevaate inimese elust sünnist surmani läbi kirikuõpetaja pilgu, lisaks Viljandi sakslastest ja juutidest, kübeke mõisnikest ja lihtrahvast, koolide katsumisest, lihtsalt eludest ja oludest ja... Noo kõige magusamad on kahtlemata igasugused vigurid ja arveteõiendamised, mis oma iseloomult juba seesugused, et lõpuks kirikuõpetaja kui vahekohtuniku ette välja jõuavad.  
 
Tegelikult viipas riiulilt mulle sama raamatu teine eksemplar, aga no kuulge - kui on võimalus võtta pühendusega raamat või ilma, siis ma muidugi valin esimese.  
 

02 detsember 2013

Tagasi Eestisse, vol 1, pakkimine

Soe soovitus edaspidiseks - kasutage professionaalide abi :)

Eriti mõistlik oleks see ilmselt juhul, kui on vaja terve konkreetne elamine tühjaks teha. Las tulevad siis need musklis ja päevitunud poisid ja keeravad paari tunniga kogu elamise pahupidi. Vähemasti on pärast mingisugune organiseeritud kaos. Lisaks lendaks kogu kraam võrdlemisi ruttu ka auto peale.

Praegusel juhul käib pakkimine tasapisi, möödaminnes. Vastu vaatavad selle tulemusel pooleldi tühjad kapid ja toad ning kuhugi tagumisse nurka tekivad kastivirnad. Tont seda teab, kas need kastid tugevalt kinnigi on ikka pandud. Kas serviisid elavad kolimise üle?

Hetkeseisuga tundub, et euroaluste peale seda tavaari sättima ei hakka. Mis tähendab, et väga palju potentsiaalseid transpordifirmasid langeb ära. Lahtist träni ei taha suured rekkad enamasti peale võtta, mõistetav ka.

Hinnapakkumistel on praegu kolmekordne vahe. Lisaks on kohati arusaamatu, mille järgi mahtu arvutatakse, sest seegi kõigub oluliselt, kuigi lähteandmed on samad.

01 detsember 2013

"Suvi sulab talvel" Mart Kadastik



Selle raamatu kohta poetas paar kommentaari ka raamatukogutüdruk ja tänu sellele olin valmis... ma ei teagi, milleks. Äkki samuti kümne esimese lehekülje lugemiseks ja siis raamatu kõrvale heitmiseks.

Aga, lööge või maha, ma pean tunnistama, et mulle meeldis. Kui nüüd küsida, et miks, siis ma ei oskagi ühest vastust anda. Eelmist raamatut oli ka lihtne lugeda, aga seal kumas rohkem kibestumist ja vanamehe targutamist läbi mu meelest. Siinne targutamine oli juba märksa rafineeritum ja kuidagi sisukam. Oli huvitavaid mõttekäike ja arutlusi ning loomulikult tabavalt vaimukaid võrdlusi ja väljendeid. Ka tervik mõjus kuidagi sümpaatselt. Võib-olla tegevuskohtade tõttu? Oli Haapsalu ja oli Kreeka saareke, et jah, mind oli lihtne ära osta nendega.

Autor on ilmselt õppust võtnud eelmise raamatu järelkajast. Pole küll värskelt üle kontrollinud, ent millegipärast on mulle nagu meelde jäänud, et siis kurtis ta kriitikute ja lugejate väärtõlgenduste üle. Umbes nii, et tema tahtis tolle raamatuga öelda üht, aga lugejad mõistsid või lugesid välja sootuks teist. Seekord võttis ta seksuaalsuse ning vanemate meeste ja nooremate naiste suhted põhjalikumalt ette ning tegi puust ja punaseks selgeks ka kõige lollimale lugejale. No eks paistab, kas ta seekord jääb siis rohkem rahule:)

Väike hoiatus ka - kuigi raamatut on reklaamitud iseseisva järjena, siis mulle tundub ometigi, et seda oleks hõlpsam lugeda, kui eelmine raamat värskelt meeles oleks. Ma olin paljutki juba unustanud ja siis  tekkisid pidevalt häirivad momendid, mil oleksin tahtnud tegelaste tausta eelmisest raamatust  paremini mäletada või üle kontrollida.