31 detsember 2014

Aeg teha sügav kummardus teile, kallid kaasteelised!


Töömesilane teeb oma viimased ponnistused ja siis ka lahkub.
Teile soovin aga meeleolukat aastavahetust ja veel paremat meeleolu algavaks aastaks!
Uute kohtumisteni!

30 detsember 2014

Uudne kogemus klienditeeninduse vallast

 Tavapärases oukorras oleks siin pealkirja kohal ühe toitlustusasutuse nimi, siin oleks pilt ja siis tuleks veidi jutu. 
Aga vaat oli veidi kiire ja oli laua ääres targematki teha ja lisaks polnud toit ka mingi eriline elamus (tavaline harju keskmine pubilik praad - kuigi koht ise üritab end pubidest kõrgemale pjedestaalile ikka seada).

Ja see postitus olekski võinud olemata olla.

Kui siis klienditeenindusega poleks sellist bläkki tehtud.
45 minutit enne sulgemisaega oleks letiteenindaja muidugi võinud hoiatada, et ärge peale kohvi üldse midagi tellige, ma lükkan teid nagunii punkt täistunnil uksest välja. Mitte üks sõna, pange tähele. Minu õnneks või kahjuks olin ma tema poole seljaga, seega pool "naljast" läks kaduma - pidin oma kaaslaste näoilmetest välja lugema selle koomuski.
Pärast meile toitude lauda toomist alustas neiuke demonstratiivset leti püsti hoidmist, laia suuga haigutamist ja pingsalt jõllitamist. Mingi teine laudkond lahkuski (mõjus!). Ta katsetas meie peal edasi. Mina, vana tuim tükk, ei tundnud muidugi midagi, ei kõrvetanud ükski pilk mu selga. Aga mu lauakaaslased kihistasid küll kahtlaselt, samas ikkagi äsja olid jõulud olnud, mine sa tea, mida nad söönud või joonud olid...
10 minutit enne sulgemisaega kustutati kuusel tuled ja veel mingid väiksemad lambikesed. Taevale tänu, laetuled jäeti siiski veel põlema! Üks  meie lauast tahtnuks tualetti minna, aga no ei julgenud - äkki tuleb tüdruk järgi, võtab aega ja poolteist minutit hiljem kustutab tualetis tuled ära. Istus jalad ristis ja silmad punnis edasi.
Ilus õhtu oli muidu... jõululaulud ja sihuke pühalik ja harras värk, teate küll.
Ja siis prauhti poole laulu pealt tõmmati juhe seinast välja ja muusika vaikis.
Ja ma kühveldasin ja kühveldasin seda vänge majoneesi alla uputatud kana, olin pea lämbumise äärepeal juba, pilt tahtis silme eest minna, see kana sai küll postuumselt hea sõidu sisse.
Kui ma olin nuga-kahvlit taldriku poole sirutamas, lendas tüdruk juba kohale ja rabas selle ära, samal ajal kaaslasele (see, kellel põis oli plahvatamas, eks ole) küünarnukiga müksu andes. Kuna ma leidsin, et kord juba lauale jõudnud glögi võiks ju ka klaasist ära rüübata, siis ma asusin selle kallale. Selle peale, et me kohe lõpetame, viis minutit läheb ehk veel, ei öelnud ettekandja halligi. Huuled kriipsuks surutud, põgenes nõudega.
Jeerum, ma ei suuda isegi meenutada, kas ta meie tänusõnade (mille eest me, lollakad, tänasime teda?!) ja hävastijätu peale midagi vastas või olid ta huuled ikka kokku kleebitud. Igatahes ukse taha jõudes me kontrollisime kella -  KUUS minutit üle.
P.S. Kui te nüüd küsiksite minult, et kas ma meie klientidele, kes praktiliselt üle päeva küsivad, kuhu võiks Viljandis sööma minna, soovitan seda kohta, siis ... surun huuled kriipsuks ja vaikin kui haud :) Ma pean ju neile ka homme julgema silma vaadata:)
P.P.S. Selle koha plussiks on interjöör, muide. Üllatavalt hubane ja soojades toonides. Kohv oli ka igati normaalne.

P.P.P.S. Aga mille üle me imestame, kui alles hiljuti oli mu armsal täditütrel kogemus ühe meie linna muidu üsna toreda ja endast hästi arvava asutusega, kuhu aegsasti endale protseduure broneerides ja siis õigel päeval kohale ilmudes teatati, et uups, meie massöörid ei ole täna võimelised seda hoolitsust pakkuma. Tere talv ja talvelinnud kõik, eks ole:) Milleks siis üldse plaane teha ja ette broneerida?! Pandi põrisevasse-värisevasse massaažitooli ja ole rahul!

Lühidalt

Kuna deegude kohta tuleb jätkuvalt küsimusi, siis teeme lühidalt selgeks hetkeseisu.
Kui ma eelmisel korral postitust nendest, või konkreetselt ühest neist, lõpetasin, siis ma panin naljaviluks lõppu, et järgneb. Minu südame sügavaimas salasopis ei pidanud midagi järgnema. No tuli üks tagasi, veidi hiljem lahkus, kah asi. Mulle juba päris sobib see elukorraldus ilma nende tüütute putukateta.
Mõni minut hiljem pidin ma mantlisse pugema ja lippama.
Koputus.
Avan ukse - paljad varbad trepikojas, varvastel oli omanik ikka ka muidugi.
"Kuule, nüüd sa saad teise deegu ka kätte - jälle seal pottide vahel!"
"Eeee... aga mul pole esimestki enam alles..."
"Igatahes üks on siin."
Nii, minu kogenud silm ütles kohe, et see ei olnud see deegu, kes vahepeal kookosrasva maiustamas käis (too oli kõhn, ikka väga), nüüd vaatas mulle vastu aga priske ja särtsakas tegelane. Kui eelmisel korral käis kogu püüdmisaktsioon peamiselt lillepottide vahel, siis seekordne röövel tegi kolmikhüppeid trepist üles. Ja alla. Üles ja alla. Otseloomulikult käis ta vahepeal ka korteriukse taga ära, aga kuna halloo, mina ei olnud valmis temaga samas tempos kolmikhüppeid sooritama, siis põgenes ta ukse tagant uuesti. Nii me seal siis jooksime.
Üldsegi - kuidas saab nii paks ja nii kiire olla?! Fenomenaalne.
Kätte me ta saime ja puuri torkasime. Nagu ma eespool mainisin, olin ma lahkumas, lisaks oli mul kogemusi varasemast analoogsest korrast, kus deegu oli uuesti vehkat teinud minu saabudes. Okei, mulle see ju võinuks isegi sobida, aga mul on siin veel üks tegelane, kellele teps mitte. Seega otsustas tema tookordsele linna- ja poeringile teise lapsevanemaga minna... ühes puuri ja deeguga. Tähendab, siinkohal läheb mu kujutlusvõime sajaga tööle, aga ma säästan teid sellest :)
Aga tulles tagasi loo alguse juurde (lühidalt...khm-hm!) Deegu on endiselt olemas. Siin. Minuga. Ja kuigi ma olin terve nädala temaga kahekesi, siis ma isegi suutsin teda mitte uuesti ära kaotada. Nüüd pean üle vasaku õla veidi sülge viskama, sest... teie loete seda postitust ilmselt 30.detsembril, aga ma kirjutan selle valmis päev varem. Mis tähendab, et mul pole veel laps kodus.
Mis omakorda tähendab, et ma veel ei ole deegut üle talle andnud.
Lisame siia veel selle, et ma ka praegu olen kodust lahkumas...
Mis tähendab, et... kõike võib veel juhtuda. Eriti arvestades, kui entusiastlikult ta muudkui puuri kallal nakitseb...  
(järgneb... võib-olla)

29 detsember 2014

Mang heidab kinda Pauksonile

Ega ta ise ei julgegi, aga ma teen seda tema eest siis :) Lisaks panen ma selle veel avaliku jälgimise alla, nii et taevased väed andku aga tuld mo pihta.
 
"Suhted elukaaslasega on armastuse ja turvalisusega õnnistatud, hoolite teineteisest. Sel aastal veedate ilmselt palju romantilisi õhtuid kahekesi, pinget pakub ka filosofeerimine ja arutlemine maailma mõistatuslike valdkondade üle.
Kui olete üksik, siis võite aasta esimestel päevadel endale partneri leida või juhtub see märksa hiljem, detsembris jõulumüsteeriumi paiku.
Oma kodule pöörate palju tähelepanu augustist novembri lõpuni. Võimalik, et teete uuendusi aias, võtate ette väikse remondi, kaunistate kodu.
Lastega suhtlemisel kipute olema 15. juunist 18. septembrini ülearu karm, kriitiline ja nõudlik.
Töös tõotab tulla kirev aasta. Võite saada üllatuslikke pakkumisi, võite vahetada elukutset, võite ise otsida midagi põnevamat oma ellu.
Töökaaslastega on suhted ehk veidi pingelised, sest nad ei pruugi teid alati mõista. Eriti aktiivne olete aprilli esimesel poolel. 20. veebruarist märtsi lõpuni on suuremate konfliktide oht. Võite nii mõnegi ukse enda järel pauguga kinni lüüa. Mõelge siiski enne üheka korda, kui lõikama asute, kindlustage oma tagalat. See aasta on teie karjääris mitmes mõttes pöördeline.
Rahaga teil sel aastal muret pole, saate suurepäraselt hakkama. Pigem annate seda palju välja, soetades omale või ka lähedastele midagi hinnalist ja luksuslikku.
Teile meeldivad õhtusöögid luksuslikes söögikohtades või kostitate kodus oma sõpru. Selline külluslik eluviis kestab augusti lõpuni. Sellegipoolest naudite seda aega ja vaesusse te ei jää. Head ajad lisaraha teenimiseks või palgatõusuks on augustist oktoobrini.
Sel aastal on suurepärane aeg tegeleda mistahes loomingulise tegevusega. Ehk avastate endale uuesti muusika, kunsti, kirjanduse.
Tervis on muutlik, võite tunda end vahel väsinult, mõni vana vigastus võib tunda anda. Sel juhul pöörduge kindlasti arsti poole. Olete ka külmetustele tavalisest vastuvõtlikum."

Nagu näha, siis proua kuupäevadest targu hoidub - no mine tea, äkki on tal sellega halbu kogemusi. Ühe vahemiku toob välja, aga jällegi - selleks ei pea Paukson olema, et teada: lastel on koolivaheaeg enamus sellest perioodist. Ja nad lähevadki ülemeelikuks ja pööraseks. Ja neid peabki veidi ohjama. Ja peabki nõudlikum olema.

Ja siis panete veel tähele - aasta alguses on maru ohtlik aeg. Mul on muide kohe kuu alguses sess... ei tea, kas julgengi minna. Teadupärast käib seal koolis väga palju ja väga noori poisse... hirmus. Ilmselt jään seekord koduõppele:D

27 detsember 2014

Sry, Getter!


...aga täna ma ei tule. Näed, mis siin pildil on, jah? Mitte ühtegi ilukirjanduslikku teost. Olgu, üks tegelikult on, aga see ei mahtunud pildile :) Lutika-raamat on, aga see ootab väikest reisiselli koju.



Kes ütles, et päkapikke pole olemas? See häbenegu nüüd silmad peast. Ja pange tähele, meil siin on sellised päkapikud, kes Ukule ja Getterile teed lumest puhtaks lükkavad.




P.S. Ma kahtlustan, et Karl Madis ei ole põhjuseks, miks tund enne kontserdi algust ukse taga väikseid inimesi ringi sebib...

26 detsember 2014

Mang näeb. Mang teab. Ehk et on aeg rääkida horoskoopidest.

Kui aus olla, siis on Indigoaalane hiljuti veel ühe teema tõstatanud, millele ma tahtsin tookord vastata, aga jube kiire oli (as always!) ja sinna see jäi. Ja kui nüüd veelgi ausam olla, siis ma tahtnuks tookord tema postituse pealkirjaks olnud küsimusele suisa irooniliselt vastata (see ei oleks olnud absoluutselt tema vastu suunatud, horoskoopide kui selliste pihta pigem). Eks nad ole ju kavalalt üldsõnalised ja paljulubavad tehtud, nii et kõik on interpreteerimise küsimus. Vist.
 
Aga siis on mul armas sõbranna, kes igivana traditsioonina mind iga uue aasta künnisel mõne põhjaliku aastaennustusega varustab (jaa, ma lehvitan sulle sinna Türi poole:)!) Aasta alguses siis loed seda ja kehitad õlgu ja... ei oskagi nagu miskit peale möhhi lausuda selle kohta. Okei, valetan, ma ju postkastis näen küll, mis ma talle näiteks jaanuaris vastasin :)))) Noh, lühidalt öeldes oli mu vastuse mõte, et see ennustus võib paika pidada tema enese puhul, mõningaid kattuvusi oli näha mu ema puhul, aga minuga seoses... nomaitia. Vaata, mis nurga pealt tahad, no ei olnud erilisi märke näha.
 
Aastat kokku võttes on aga juba sootuks põnevam üle lugeda kõik see pikk heietus. Tänavu valdas mind aga selline ahaa-elamus, et mina, vana skeptik, pidin lausa kaks korda kõik üle lugema. Kokkusattumusi oli liiga palju. Mõni kord olid need ka hirmuäratavalt täpsed.


Uuendab elu

2014. aasta tuleb Vähil huvitav ja parem kui mullune. Midagi põnevat hakkas ta tundma juba läinud aasta sügisel – tänu Vähi märgis liikuvale Jupiterile, mis jääb sinna kuni 15. juulini 2014.

Seega tuleb aasta esimene pool tähendusrikas ja pakub võimalusi elu uuendamiseks. See soov tekkis tal juba läinud aasta sügisel. Ka elujõudu ja teotahet on tal aasta esimesel poolel rohkem.
Võimalik, et ta vahetab töö- või elukohta ja isegi elukaaslast. (sihuke tunne nagu oleks Mang akna taga luuramas käinud :) Ma ju vahetasin kõik need :)
Aasta teisel poolel tõmbub ta jälle rohkem endasse ning on orienteeritud kodusele mugavusele ja stabiilsusele.

Jaanuaris on Vähk ümbritsetud paljudest uutest inimestest ja teeb otsuseid, kellega liituda ja keda maha jätta. Igatahes ei rahulda teda enam vanad raamid, mis on talle kitsaks jäänud. Seetõttu võib ta minna reisile, et vabaneda rutiinseks muutunud elust.

Veebruar tuleb väga rahutu, ja just siin võib toimuda radikaalseid muutusi – töökoha vahetus, kindlad seisukohavõtud perekonnaelu tuleviku kohta. Kui ta on seatud valiku ette, valib ta uue partnerluse.

Aga see kõik toob kaasa skandaale ja tugevaid emotsioone, mis mõjuvad halvasti tervisele. Eriti pingeline on aeg 8.–16. veebruarini. Kuu viimane nädal tuleb rahulikum.
(see nädal on Mangil pihtas ja põhjas, sest see oligi hull nädal - see tõi tolle keerulise töö ja lisaks kaks vahvat, kuigi keerulist tüdrukutirtsu mu ellu)Märtsis tõusevad pinged tema ümber taas – tuba oleks justkui plahvatavat gaasi täis! Vähi lähedased pole nõus muudatustega, mida ta taotleb. Teda päästab vaid kindel usk oma otsuse õigsusse.

Pingetest vabanemiseks läheb ta jälle reisile, ent nüüd juba pikale ja teadliku eesmärgiga.

7.–12. kuupäevani on ta emotsionaalselt väga üles kruvitud. Juhul kui ta on neil päevadel reisil, juhtub midagi ebameeldivat tema enda hajameelsusest. Näiteks võib ta unustada telefoni lennu- või bussijaama.

Märtsi teisel poolel suudab ta olla kaine ja vastutustundlik selles, mis puutub uude eraelu korraldusse või töösse.

Aprill nõuab väga suuri jõupingutusi, et endale kindel jalgealune saada – kas vanas töökohas olles või välismaal viibides. Energiat justkui oleks. Tuleb palju läbirääkimisi, mis aga ei leia konkreetseid lahendusi.
Üks halb põhjus on kindlasti rahaliste võimaluste halvenemine. Paistab, et tema sissetulekuid kärbitakse seadusega. Vana töökoht ei maksa talle välja varem lubatud kompensatsiooni või jätab abikaasa ta ilma nii rahast kui korterist.

Alles mais hakkab Vähk tundma Jupiteri viljastavat mõju – asjad hakkavad edenema, vahel on tal lausa nii suurt vedamist, et võiks proovida õnne loteriil.

Nüüd tunneb Vähk, et ta pakub teistele huvi – teda otsitakse, abistatakse, talle pakutakse häid töövõimalusi. Eriti suurt abi ja kasu võiks Vähk sellel kuul leida siis, kui ta ise püüaks olla vähegi liikuvam ja avatum.
Juuni esimene nädal on veel hea mais loodud positiivse atmosfääri inertsist. Ent 7. juunist alates hakkavad asjad käest libisema. Tema partneritel ja pereliikmetel tuleb probleeme ning nende muutuv meeleolu ärritab Vähki, sest see sunnib teda oma plaane muutma.

Vähil tuleb jälle endassetõmbumist ja kivi alla pugemist. Alles kuu viimasel nädalal otsustab ta kivi alt välja tulla, et korraldada nii lähedastele kui kaugematele sugulastele üks korralik skandaal.
(panete tähele siinkohal, et Mang käib välja kuupäeva? Jälle pihtas-põhjas! See on siis võimalus 1:365)

Juulis usub ta ainult iseendasse ja oma intuitsioonisse ega eksi selles. Ta näeb, et on asju, milles teised hakkama ei saa. Vähk näitab nüüd üles oma organisaatorivõimeid ja saavutab nii mõndagi. Mõni Vähk võib saada ajutiselt isegi peaministri koha. Kuu teisel poolel suureneb tema sissetulek.

Augustis on näha suurt väljaminekut, lõbusaid seltskondlikke koosviibimisi, osalemist kunstioksjonil, börsil. Mõnele Vähile toob august osalemise kui just mitte omaenda, siis kellegi lähedase pulmas. Palju tuleb kulutusi laste heaks.

(pulmas just ei osalenud, aga pruutpaar käis mu ukse tagant läbi küll ;) Kulutused lastele on muidugi selles osas vaieldav teema, sest selleks ei pea vist Mang olema, et väita august üks lastele kulutamise kuu olevat. Selle ennustuse võiksin mina ka teile teha:)
September on aasta teise poole parim kuu. Siis on õnne nii eraelus kui edu töös. Kui juulis või augustis olid Vähil pulmad, siis septembris avanevad head võimalused korteri või maja ostuks. Selles abistavad nii vanemad kui sugulased. Või müüb ta kasulikult maha vana kinnisvara ja ostab soodsalt uue. Järjekordselt on tal loteriiõnne.

Oktoobris tegeleb ta kas oma vana või siis septembris muretsetud uue kodu korrastamisega. Või ostab ta kinnisvara nüüd, sest ka oktoober on selleks hea kuu.

Kui kodu käes, alustab ta remonditöid. Koos uue elukaaslasega valib korterile uue sisustuse.

Halb näitaja sel kuul on seotud veega, mis tekitab muret. Veetorustik lekib ja märjaks saanud jalad põhjustavad haigestumise.
(siinkohal tahaks juba ropendama hakata, sest mulle ei meenu ühtegi teist aastat oma elus, mil oleks nii palju jama veega olnud:) Jah, uputas! Jah, ma astusin jalgupidi sinna uputusse sissegi (ja voolu ei saanud, mis on müstika!) Aga nagu sellest ühekordsest uputusest vähe veel oleks, jätkus veesaaga koguni detsembrini välja, sest viimaks uputas alumist naabrit juba pidevalt ja korralikult. Ma usun, et ta käis oma vannitoas viimased nädalad juba vihmavarjuga! Ja  veel kord jah, see oligi veetorustik ja selle lekkimine.) 

Novembris on Vähk intellektuaalselt ja loominguliselt aktiivne, täis originaalseid mõtteid tuleviku kohta. Ta on seltskondlik ja abistab meeleldi hädasolijaid ning lapsi. Noored nais-Vähid võivad sel kuul jääda lapseootele.

Äriinimestele on see hea aeg tehinguteks. 21.–28. novembrini on töökollektiivis konflikte ja raske leida üksmeelt. Vähk võib kaotada töökohas alluva või kolleegi, kui ta temaga kompromissile ei lähe.

(töökollektiivis nagu ei olnud konflikte või ma olin pime nende suhtes, aga keerulised kliendid ja keerulised isiksused sattusid mu lähedusse küll rodumisi just neil päevil).Detsembris saab heastada ja parandada töösuhteid, mis eelmisel kuul muret tegid. Võimalik, et ta leiab oma ettevõttesse sootuks uued töötajad. On näha sissetuleku suurenemist. Kui ta on riigitööl, ootab teda preemia või muu autasu. Suur osa rahast läheb endiselt pere vajadusteks ja kodu korrastamiseks.

Ta ei unusta ennastki – ostab kalleid rõivaid, naised muudavad soengut
või võtavad kasutusele kalli kosmeetika. 22.–25. detsembrini tuleb jälle üle elada kodused tülid, mis võivad tekkida täiesti tühjalt pinnalt. (kas tülitsemine deeguga läheks siinkohal arvesse?)


 Aga mis skeptik ma oleksin, kui ma asja edasi ei harutaks. Ma otsustasin võtta Mangi sama aasta, aga mõne teise tähemärgi horoskoobi ja seda nii objektiivselt kui võimalik enda tegemistega kohandada. Mõttetu tegevus, ma tean, aga vahel võibki selliseid asju teha.

Kui ma neid siis läbi lappasin... siis mul nagu polnudki midagi alla joonida või punaseks teha. No täitsa metsa poole jutt igal pool. Seega ma hakkan vist ka lõpuks Mangi usku minema, aga kui ta mulle nüüd uueks aastaks mingi käru peaks kokku keerama, siis hoidku alt! Kõik ostetud ja võiduta loteriipiletid kasseerin temalt sisse.

 
 

25 detsember 2014

"Aasta Pariisis" Eia Uus


Ilusa esikaanega raamat, kas pole? Sedasi õhata saab ju nii harva...
Romaan, mis nagu polegi romaan. Igatahes mõjub see pigem sellise päris loona, elust enesest. Nagu kirjutakski autor enda aastast. Ma ei tea, miks see nii on ja võib-olla on see vaid minu peas kinni. See pole pelgalt Pariisi pärast või seoste pärast "Minu Prantsusmaaga", siin on midagi muud. Aga ma ei tea isegi, mis see on :)
 
Iseenesest on lugemiseks ladus ja lobe kirjatükk, kuigi erilist põnevust ei pakuta, on mingi tabamatu pinge kogu aeg õhus vibreerimas (ma isiklikult ei usu, et see oleks seotud lõpupuändiga, see oli omamoodi võõrkeha kogu loos). Ehk oli pinge seotud valikute tegemisega... 
Ma sildistasin selle raamatu nüüd meelevaldselt reisikirjanduse alla. Tinglikult ju täitsa võiks? Või olgu see siis reisiromaan ennemini.
 
Lugedes kajas mu peas aga uuesti ja uuesti küsimus, mis äng ja maailmavalu neid tänapäeva noori naisi kogu aeg saadab. Ja miks. Kust see tuleb. Või millest. Millal see neist lahti laseb. Kui üldse. Masendav ja ülistav üheaegselt. Ometi kogu aeg kuklas olemas.

24 detsember 2014

"Elust kirju" Epp Petrone



Jutukeste kogumik, põhiliselt pere- ja lastekeskne ning igati paslik jõulukuul lugemiseks. Ma ei tea, kas seal oligi neid jõuluseid pajatusi nii palju või hakkasid need lihtsalt praeguses kontekstis hästi silma, aga tundus neid omajagu olevat. Paljud lood olid muidugi ka vanad tuttavad, ilmselt siis loetud blogist ja Eesti Naisest. Teisalt ma mõistan, et on palju, no ikka päris palju:), inimesi, kes ei loe blogisid ja kõigile ei satu pihku ehk ka Eesti Naine, seega neile võib see lektüür põnevam ja huvitavamgi olla.
Lood lastest ja lastega olid minu jaoks haaravad veel seetõttu, et ma neist suurema osa lugesin valjult ette enda omale. Tõsi, üks silm pidi nii mõnigi kord tegema paar lõiku edasi eelluuret, et ega midagi kahtlast tulemas ole :) No näituseks kasvõi päkapikkude ja jõuluvanade teemad.
Heaks meenutuseks oli ka Anna k-tähe lugu. Anna, kes on meie Anettega samaealine, on samuti "löönud laineid" k-tähe asendamises t-tähega. Paraku see kord juba on selline kompott, kus kentsakaid sõnu lademes sünnib. Kuna selles vanuses on nukud ja nendega seonduv elementaarselt päevakajaline, nukku veetakse kõikjale kaasa ja temaga mängitakse läbi kõik olmelised tegevused, siis katsu sa tõsiseks jääda, kui laps avalikus kohas oma nukku kussutab ja sinna juurde veel hoolitsevalt "tussu-tussu, äiu-äiu!" lausub. Või demonstreerib oma numbrite lugemise oskust "üts-tats-tolm".
Eks need lood väärivadki kirjapanekut, muidu kipuvad ununema va sindrinahad.

Nii et, pere- ja lasteinimestele igati asjalik lugemine. Ainult ühe asja peale tahaksin ma sõrme viibutada, aga seda sa, Epp, juba aimad vist :)

23 detsember 2014

Jõuludest. Kõik ju räägivad.

Indigoaalane oskas (taas kord) püstitada teema, mis paljusid puudutab. No jõulud ja jaanid on nagu ilm, millest inimesed, sh eestlased ikka meelsasti räägivad. Ja kuigi ma muidu tavaliselt vist (pole statistikat teinud, seega võin ka eksida) Rentsiga nõus ei kipu olema, siis seekord puistab ta küll seal kommentaariumis kulda:)

Mis samaaegselt paneb mind tunnistama, et mul on tänavu ideaalsed jõulud. Olen ju minagi olnud nende ridades, kes enne pühi ähivad ja ohivad, sest nii palju kohustusi tahavad mind enda alla matta. Liiga palju on sunniviisilist. Mu meelest kurdavad paljud teised ka. Ja seda naljakam on, et nad minu olukorrast kuuldes just nagu kaasa tunneksid ja haletseksid. Tõesti, mul on täiuslikud pühad ja tundke mu üle rõõmu (kui te just midagi tundma peate). Need kohad, kus pühade aegu käima peaks, neis käin ma nii ehk naa ka muul ajal. Kui ma satuksin tõesti näiteks oma ema juurde aastas kaks korda, siis peaks jah jõulude kandis eriti pingutama, aga rahu, ma suhtlen temaga niigi iga päev ohtralt ja veedan aega koos, seega kui me ei hooli hapukapsa-seaprae-verivorsti-kooslusest piisavalt, siis ... jätame vahele, milles küsimus :)

Nüüd võiks kisa tekkida teemal lapsevabad jõulud. Tjah, see on juba valulisem teema, olen aru saanud :) Teisalt, lapsel on kaks vanemat ja miks peaks üks neist olema tähtsam ja teine vähemtähtis? Ma usun, et kui kolm osapoolt selles ühele meelele jõuavad, siis probleemi polegi. Olgu, probleem võib olla ja jäädagi kõrvalseisjatele, aga tunnistagem, et see on sellisel juhul ka kõrvalisema tähtsusega :) Seepärast mulle tundubki, et Rents puudutas õiget kohta ;) Väga hea, et puudutas! Ja väga hea, et mul on nädal lapsevaba aega :)

Nii ongi mul seekord kohustustevabad jõulud. Ka perenaisekohustustest olen end vabaks saanud - mis on ju suurepärane! Jõulud ei peagi igal aastal ühtemoodi olema, võibki erinevalt võtta. Verivorsti näiteks asendab mul tänavu Serrano sink, hapukapsast  camembert, ahjukartulit päiksekuivatatud tomatitega ciabatta. Kas ma kurdan? Oh ei :) Ma võtan seda kui elamust ja seiklust.

Muide, mul oli olemas ka nn ametlik jõululõuna (kinkide vahetamiseks). See toimus kohas, mida kõik kolm osapoolt armastavad, nimelt meie linna mõnusaimas kohvikus. Jah, seal polnud hapukapsas-verivorst-seapraad-kooslust, aga jällegi - keegi ka ei soovinud seda kõhule rasket pagasit. Chill! Selline ongi elu!

Mis mulle aga enim asja juures meeldib, see on enese sisse vaatamise aeg. Jõulud ja aasta lõpupäevad  võikski selleks olla. Sageli aga just nimelt ei ole. Tänavu ma usun, et see mul õnnestub. Õnneks sattus näppu ka just raamat, mis pöörab tähelepanu sellele ajale, nii et ma võtan teravdatud tähelepanu alla ka oma unenäod ;)

P.S. Siinkohal ei vaidle ma otsesõnu Indigole vastu - ma mõistan, mida ta mõelda võiks ja öelda tahaks. See esivanematega ja ühtlasi ka hõimlastega suhtlemine, kontaktis olemine, füüsiliselt kokkupuutumine, see võiks ikka ju olla. Lausa peakski olema! Ütleme siis nii, et kas see peab just olema aasta 365 päevast ühel-kahel-kolmel kindlal päeval...? Ei, ei pea. Aga olema peaks, eks?

22 detsember 2014

"Terendus 38" Kjell Westö


Väga westölik romaan, nii et kellele meeldis "Kus kõndisime kunagi", sellele meeldib ka kõnealune raamat. Nagu naksti tuli ära ka Põhjamaade Nõukogu Kirjandusauhind. Ja mitte asjata.
 
Siin raamatus on palju eri tahke koos ning tegelaste isikliku elu keerdkäigud on sellest vaid väike osa. Tegevus leiab aset küll teise maailmasõja lävepakul olles, kuid mitmed suhete haprad traagelniidid viivad lugeja ajas veelgi kaugemale tagasi - nimelt Soome kodusõja aegadesse. 
 
Ja ikka see Helsingi! Westöt lugedes võib see linn isegi meeldima hakata :)
 
NB! Eesti Raamatust oli äärmiselt armas teha raamatusõpradele pühade-eelne kingitus kahe ülivinge autori tõlke näol - Westöga pea samaaegselt ilmus ju ka midagi Wassmolt. 

19 detsember 2014

Teateid kuriteopaigalt

Kahtlased asjad sünnivad ümberringi. Juba mõnda aega. Tööinimesed neist muidugi enamasti ei tea midagi, sest kõik kõige põnevam toimub päise päeva ajal. Vahel on trepikojas kuulda õõvastavaid kriiskeid, mõnikord on harjad kui enesekaitsevahendid ootusvalmilt nurka pandud, lillepotid "elavad", muld kargab justkui iseenesest lillepottidest välja, tomatitaimedel jääb vilju aina vähemaks....

See ei ole eilne pilt, eks ole!

Ütleme siis nii, et eile tuli üks vandersell koju (käima). Kuna mul teda kuhugi majutada ei olnud, tulid lahked naabrid mulle vastu ja otsisid välja vana hamstripuuri, mis kasutult seisis. No selle puuri luuk veidi kergelt ju käis, aga hallooo! ma siiski tsipa kõpitsesin seda kaadervärki ja... Deegul pole ju käsi ja ka erakordset taibukust, seega see puur oleks võinud teda pidada küll. Et asi ikka päris kindel oleks ja ma võiksin südamerahuga kodunt lahkuda, ma panin selle deegu ühes puuriga veel ka vanni :) Jõle nutikas, ma tean, te võite mind nüüd kiita.

Kui ma õhtul murekoorma all peaaegu külili vajunult koju laekusin, kujundades ümber oma helget tulevikku selle vanderselliga, ootas mind ees segi pekstud vannituba. Kõik märgid viitasid nagu oleks seal oma sisemiste deemonitega võidelnud Bruce Lee ise. Kõik, mis ümber andis ajada, see oli ka ümber aetud. Ja puuriuks irvitas selle kõige peale mulle võidukalt vastu.

Jälgede segamisega oli seesamune tüüp korralikult vaeva näinud, sest junnirajad kulgesid elamises kaootiliselt ja organiseerimatult, nii et nende järgi deegu asukoha tuvastamine oli ilmselgelt võimatu. Mõnda aega ma muidugi nuputasin, millest küll säärane ületootmine tingitud võib olla. Vastust ma välja ei suutnud mõelda...


... kuni ma täna hommikul avastasin, et keegi on mu kookosõlipotsiku kallal maiustamas käinud. Ja kohe nii isukalt, et osa topsistki pintslisse pistnud. Noh, mõni ime siis, et selline eesrindlik fekaalimajandus oli toimunud :)


P.S. Siinkohal pean tunnustama üle vabariigi tuntud leemuri- ja lutikaeksperti Kairit, kes algusest peale kahtlustas, et kommikauss on põgenike esimene sihtmärk. Okei, kommide asemel vallutati lähem einela pesumasina peal:)))) Kadunud on veel soojad sokid ja ratastega reisikohver. Suure tõenäosusega oli tal plaan ka raha varastada, sest (junnide järgi otsustades) ta oli käinud selle kummuti peal, kus ma käekotti hoian ;) Haa, aga siinkohal tegi ta valearvestuse, sest kui mind pole kodus, siis pole ka käekotti :))))) 

jätkub (ilmselt)....

15 detsember 2014

"Kassikõnd" Diana Lotus


Taas kord üks modelliraamat ja taas kord ma ei plaaninud lugeda. Aga tundus sirvides selline mõnusa fiilinguga ja mõnusate piltidega... Ja muidugi häiris mind, positiivses mõttes siis ikka, loo kirjapanija. Põhimõtteliselt ma lugesingi terve raamatu nii, et iga teise lehekülje järel juurdlesin, kas Gruusia-Dagmar on ühtlasi ka loo peategelase ema või mitte :)))) Ma teeks panused sellele, et on ja oleks jube kurb, kui ma eksiksin:) Sest no lõpuks ma ikka kogu hingest tahtsin, et see äge ema oleks raamatuga ka tehnilise poolepealt seotud.
Võib ka olla, et see mõte hakkas mulle meeldima puht subjektiivsetel põhjustel - et mina ise olen midagi sarnast, kuigi vastupidiselt, teinud - pannud kirja oma ema loo ja teades seda "musta tööd", oli põnev erinevate seikade juures mõelda, kuidas Dagmar ja Diana ühtesid või teisi episoode isekeskis arutasid ja kokku-lahti monteerisid.
Lõppeks võib see kõik vaid mu hea kujutlusvõime vili olla, nii et ärge eelnevat juttu väga tõsiselt võtke :)
 
Eks selle raamatu kõige rammusamaks plussiks olegi vist kirjutaja küpsus. Moodustub mõnus kooslus - laia ilma peal ekslev verinoor tütarlaps, kelle lugu aga on pandud kirja paraja sotsiaalse tundlikkuse ja kerge distantsiga. See üks teine kodumaine modelliraamat on "Kassikõnni" kõrval ikka puhta mannetu ja hale. Ma muidugi ei taha siinkohal väita, et kui peategelane Diana oleks ise loo kirja pannud, siis oleks samuti kahvatu see lugu saanud, kuid pisuke elu ja inimesi näinud naise pilk tuli vast ainult kasuks.
 
Ilmselt on see raamat ka võrdlemisi aus, vähemasti nii palju kui võimalik. Ei ole liigset ilustamist ega glamuuri, kuigi ka mitte modellimaailma mahategemist ja maapõhja needmist. Ongi selline ilu ja valu koondav pilguheit. Ilus on ehk see, et on võimalus reisida ja ilma näha (ma isegi tituleeriks raamatu otsapidi reisiraamatuks, sest siin on olemas need peatumise ja ümbritseva vaatlemise hetked), saada oma väärtuslikud õppetunnid, kohtuda huvitavate inimestega, karastuda... Valus on see pidev ratastel ja kohvrite otsas olek, tihe konkurents, nõrkushetkedel külgehakkavad pahed, hooaja jagu ette elamine.
 
Sõnaga, on kõike. On suhtumise küsimus, kas seda nautida ja sellest õppida või mitte. Kokkuvõttes oli aga üks südamesoe ja päikseline lugemine, mille üle asjaosalised võivad uhkust tunda küll.

14 detsember 2014

Elu on vahel lihtsalt nii ... naljakas.

Kui ma pühapäeval tööle lähen, siis on vanalinn tühi ja vaikne. Enamasti. Mõni üksik ehk kiirustab kuhugi, kusagil kondab turist, fotoaparaat laskevalmis, ent see on ka kõik. Seda enam hakkab silma, kui ühes kohas seisavad kaks noormeest, no ikka üsna noort noormeest. Sellised tumedat verd ja omamoodi.

Läheb aega mööda ja ma viskan ikka harjumuspäraselt pilgu aknast välja - noormehed on liikunud paari maja võrra edasi, aga seisavad endiselt tänaval. Ilmselgelt külmetavad, käed on sügavale palitu taskutesse surutud, pea õlgade vahele tõmmatud. Samas on nad kummaliselt rõõmsad ja naerusuised. Veidi nagu elevil.

Läheb veelgi aega mööda. Seisavad juba meie hoovil, no seal päris prügikasti lähedal. Imelik, mõtlen endamisi, kas kaunil pühapäeval pole tõesti miskit targemat teha. Ja miks nad külmetavad ning kuhugi sooja ei lähe. Kohvikusse või kuhugi. Hoovilt hoovile käimiseks ja tänavakraadede mõõdu väljaandmiseks on neil kuidagi liiga korralikud, kuigi ilmselgelt õhukesed, mantlid seljas, muidu näevad tõepoolest sellised 15-aastased välja.

Läheb veel pooltunnike mööda, nüüd sammuvad nad piki munakivisillutist hoogsalt ja veelgi rõõmsamalt. Enam ei tammu nad jalalt jalale ega passi niisama, nüüd on nende minekul siht ja mõte. Muidugi on mõte! Nende porgandikarva juustega jumalanna on viimaks parteikoosolekult vabanenud, selg sirge ja lokid detsembrituules lehvimas, lillekimp kindlalt pihku surutud, sammub ta oma õilsate rüütlite vahel.

P.S. Kuigi see on erakond, mida ma kunagi valinud pole ja nähtud pildike mu suhtumist neisse ei muuda, oleks siiski inimlik ja viisakas teinekord oma truualamlikud jüngrid tuppa sooja kutsuda, tassi kohvi ja mõne küpsise vast ikka saab neile eraldada ja kui neid ei kõlbagi koosolekusaali kutsuda, siis kuskil tagakambris leiab mingi nurga nende jaoks ehk ikka. 

12 detsember 2014

"Minu viimane raamat" Andrus Kasemaa












Ma olin eilsest Liis Koiksoni võluvast etteastest ja Kasemaa erilisest raamatust ajendatuna valmis täna ühe tõsiselt asjaliku postituse tegema, aga siis ma lugesin paraku üht laekunud kirja, kus peitus ühtlasi pisukene tagasiside Titanicu-postitusele ja kõik mu asjaliktõsine meelestatus lendas kõige täiega vastu taevast:) Esmalt vedas mind otseloomulikult alt mu mälu - ei olnud Nutella, olevat hoopis Nussa olnud. Ja lisaks olevat sai koledasti pudisenud. Kolmandaks olnud film nii pikk, et me lõpus rohkem naersime ja itsitasime kui vaatasine tõsiselt seda õudselt dramaatilist lõpuosa. Ehk et siis võime nentida, et mitte muhvigi pole muutunud ja me olime juba noorena võimatud:) Oleme ka edasi.
Aga kui Liisi satub kusagile teie kodu lähedale tulema, ükskõik kas juttu ajama või laulma, siis minge ikka. Sest Liisi on hea, pagana hea. Päriselus paremgi veel. Laulab nagu noor jumal, kuigi jõulukuu võib talle paras katsumus olla.
Ja Kasemaa viimast raamatut, ehk siis viimati ilmunud raamatut, lugege ikka ka. Mingil hetkel keerab küll tiba süngeks ja võtab kummalise pöörde, aga ega see asja olemust muuda. Ma ikka ei saa aru, kuidas nii noor inimene võib nii hästi kirjutada. Või kuidas ülepea võib nii noore inimese sisse nii palju kurbust ja üksildust ära mahtuda.
Kui Õnnepalu oleks 30, siis kirjutaks ta just nii, ma usun. Või nojah, siis ta ei oleks Õnnepalu, vaid alles Emil Tode. Vist.
Põhimõtteliselt võta üks luuletaja, soovitavalt mees ja selline tõeline üksik hunt, tõsta ta maakaardil kõige üksildamasse ja mahajäetumasse kohta ja mehe sulest tuleb ainult kulda. Puhast kulda. Ka proosatekstid saavad kõlama kui luule. Hea on lugeda.




05 detsember 2014

"Kolm aastat kolmkümmend kolm" Mirjam Link


See raamat oli nüüd küll nii minu kui veel olla annab. Üle paljude aegade tõeline nauding ja rõõm, mille lõpulehekülgedel kunstlikult venitama pidin, no et ikka liiga ruttu ots kätte ei tuleks. Mittemidagiütlevat karva ja kaante poolest ilmetu raamat saab lugeja kohe alguses oma lõa otsa. Eks ikka siiralt ja vahetult sooja suhtumise ja sügavalt ilma ja elu analüüsiva autori tõttu.

Mul oli palju põhjuseid, miks Mirjamiga haakuda, kõigilt lugejailt seda muidugi loota ei saa - käidud tee ja peatuspaik ristmikul on ikka erinevad. Aga seekord kuidagi klappis kõik, pusletükid asetusid ühtmoodi paika. Isegi paljud mõtteuidud oleks kui enda lindilt maha kirjutatud (eriti aktuaalne see praegune jõuluaegne sebimine).

Korduvalt mõtisklesin, mis see raamat siis endast kujutab, žanriliselt. Ühelt poolt kindlasti reisijutt, sest Keenia ja Uus-Meremaa oma palet veidi meile näitasid. Ent see muu pool, mis mulle valdav näis, paelus ehk enamgi. Mõttekohtadega pikitud reisilugu siis äkki?

Ja mõnusa vahepalana kodustega vahetatud kirjad, jälle omamoodi rikkus.

Allolev katkend tegelikult ei anna raamatu iseloomu edasi, ei teagi, miks oli tahtmine just see lõik siia panna. Tasakaalustamaks tõsisemaid teemasid äkki...

Raamatus on mõned õhkõrnad kokkupuutepunktid ka "Minu Keenia" Janikaga, aga need ei kattu, seega pole muret.

Vahetult enne seda lugesin "Minu Ghanat". Aafrika küll, aga autorid ja kogemused nagu öö ja päev. Kuigi ega mul Ghana lugemise vastu ka midagi ei olnud, oli nagu ikka. Lihtsalt sügavuti minekut ehk mitte.

Aga nüüd püüan sellest autori võlumaailmast tasapisi välja tulla. Raske on, väga raske.

04 detsember 2014

Kuidas defineerida ebaõnne?

Pole see detsember kuskilt otsast novembrist targem, seda ma ütlen. Esmalt tuleb välja, et koolis ei saagi käia vaid puhkamas ja mängimas, ja siis tuleb veel välja, et ka pühade ajal tuleb kõvasti hagu anda õppimisele.
Aga jah, see iseenesest pole muidugi veel ebaõnn. Ebaõnn on pigem see, kui su ainsamal vabal hommikul, mil oled otsustanud magada nii kaua kui torust tuleb, tulevad oranžid mehikesed kogu oma masinapargiga ja kukuvad su akende all möllama. Ma tahaks seda töödejuhtajat päris näha, kes just sellel kuupäeval ja sellele aadressile planeeris kõik kopa-, buldooseri- ja muidu kärarikkad tööd. Seniks, kui ma aknale jõudsin (muidugi võttis see mul aega, sest kui su akende all on ikka 10+ toimekat meest, siis on targem end riidesse panna), olin loomulikult täielikus segaduses - nimelt oli pool hekki oma asukohta muutnud. Jaa-jaa, ma tean, mida te nüüd mõtlete ja need küsimused käisid ka mul kõik ühtlase lindina peast läbi. Aga ei, hekk oli ümber kolinud jah ja oranžid mehed müttasid südamest edasi. Noh, eks nad nüüd terve mu vaba päeva kütavad aga edasi ja homseks lõpetavad kõik kenasti.
Mu hommikune ebaõnn aga jätkus (üks ebameeldiv üllatus minusugusele sitkele tüübile oleks ilmselgelt lahja ju). Üldiselt ma omaette ei räägi. Harilikult. Täna hommikul aga küll, ja isegi mitte nende oranžide mehikeste peale, vaid vannituppa minnes. Mu ahastavalt hüütud appikarje "Issand jumal!" kostus kindlasti ka naaberkvartalisse....
Kui täna hommikul oleks mul juhuslikult siin Mati Kaal külas olnud, siis tema oleks suurest rõõmust lapiti maha prantsatanud või võidutantsu teinud, sest mina ei usu, et Tallinna Loomaaias nii prisket ämblikut neil on. Ma arvan, et Kaal oleks kohe Tallinnasse traati tõmmanud, et seadke see-noh-mis-iganes-asjanduses neil need ämblikud ongi valmis ja sektretär hakaku tutvustavat silti trükkima, sest kohe saabub tõeline maiuspala.
Tõsi, ega Kaal oleks mul siin võinud olla küll täna hommikul, ma oleksin rammusa pooltunni jagu müttamist säästnud. Ma ütlen, see "sõber" oli juba poolel teel vannist välja (mis omakord toob mind tagasi jutu alguse juurde, et äkki see oli saatuse sõrm, mis need oranžid tüübid mind nii vara äratama saatis?) ja edasise peale ei taha ma mõeldagi. Igatahes oli mul lõpuks vannis korralik kokteil kodukeemiat (mille aurude mõju all ma siiani olen), mis pidi selle tüübi viimsele teekonnale saatma. Aga no kindluse mõttes ma tegin ikka pärast veel igasuguseid trikke, et ikka kindel olla (kuigi ma pole enam milleski kindel, kui aus olla).
Ehk oli see vähemasti üks hirmpõdur ämblikukänd, kellel järeltulijaid EI olnud...

Edited:
Kuna kolm pidavat olema kohtuseadus (Jaanika), siis hoolitses ta selle eest, et ka see kolmas pauk täna ära tuleks. Ehk siis jagas ta lahkelt mulle pilti külmetavatest, närveldavatest, värisevatest, kahvatutest giidihakatistest, kes hetkel atesteerimiskomisjoniga ringkäiku linnas teevad.
Aga see poleks ju piisav pauk mu jaoks, oh ei! Oluline on, k u s nad sel pildil seisavad.... eks ikka minu armsa Laidoneri ratsamonumendi juures. Ma ütlen teile, kui see nüüd pole märgilise tähendusega, siis mis veel üldse on?!

Kui sul sellised grupiõed on, siis vaenlasi pole vajagi...

02 detsember 2014

Kuriteopaik

Pikad ja tüütud koolipäevad ei käi ju mitte ühelgi moel kokku minu värvika isiksusega:) Ikka peab kuskil mingi konks või uba peidus olema. Ja kuna Laidoner kodutööna on piisavalt ebahuvitav (psst! ma pole seda öelnud!), siis olge lahked...

... saage palun tuttavaks - eilne kuriteopaik.
Täna - muutusteta.

Ehk et, olid kord deegud...
Ma ei tea, kus nad praegu hängivad
või mis mänge mängivad.

01 detsember 2014

"Titanic" Pärnu Endla

Nagu ma, telekavaba inimeseloom, aru olen saanud, siis küttis eile tuliseid kirgi iga-aastane vabatahtlik-kohustuslik muuvi nimega "Titanic". Mõni varustas end tarvikutega ning asus siiski seda vaatama. Teine tegi süvaanalüüsi eetris olemise kuupäevade erisuste kohta (vist olla kõvasti ettepoole nihkunud võrreldes varasemate aastatega). Jne.
Ma olen ka kunagi "Titanicut" vaadanud, ilmselt isegi mitu korda, aga eriliselt meelde on jäänud ikka see va esimene. Kahlustan, et see oli nii kõva sündmus, et meie neljane seltskond võttis koolis vaba päeva, videomakk sai kuumaks köetud (alguses piltlikult, lõputiitrite ajaks oli see ka otseses mõttes tuline), paar pätsi saia ja suur purgitäis Nutellat käis loomulikult ka asja juurde... ja siis võis alata.

Tänavu jääb kinopilt vahele, seevastu tuleb aga märkida, et päris puhtalt ma siiski pääsenud ei ole. Vahelduse mõttes sai vaadatud, kuidas see lugu teatrilaval välja näeb. Tõsiselt üle võlli keeratuna siis ikka eks ole.
Algus oli äärmiselt rabe ja ei läinud kohe kuidagi vedama. Mingist hetkest siiski hakkas veidi nalja saama ja suunurgad ülespoole nihkuma. Peaasjalikult on see lavastus ikka osaliste peale üles ehitatud - selles võite te juba teatrimajja sisenedes ise veenduda, isegi saali pole vaja minna:) Ehk siis publiku keskmine vanus on kõvasti alla harju keskmise, või olgem veelgi täpsemad - nagu koolimajja oleks sattunud. Küllap on kõige kurjajuur ikka see Kätekas. Aga võib-olla ma olen siiski ülekohtune:)



Foto: Endla koduleheküljelt

Samas kui näitlejad ise naudivad oma mängu ja "panevad täiega", siis on ikka tore vaadata (meenub kohe "Meeste kodu", mida võiks korduvalt vaadata ja mida ma ka kavatsen teha). Igatahes lendab põrandapesuvett, plaksuvad kummikindad ja piparkoogivormi-süda saab uue väljundi, 2 Quick Start saab võimaluse võimsaks comebackiks jms.

Allolev pilt illustreerib hästi minu lemmikhetke lavastusest ja kui nüüd hästi meenutate, siis aimate isegi, millega tegemist.
Saalis lahkudes võis nentida, et vinged mutid, muus osas jäi küsitavusi.
Foto: Endla koduleheküljelt

PS Sellise sürri etendusega ei saanud meie Pärnu-trip muidugi lõppeda, see oleks liiga mage ja sobimatu olnud. Ämeeeeeising gööls laik as pidid ootamatult katkestama hilisõhtuse eine Steffanis, kuna duubelabieluettepanek muutus üha agressiivsemaks ning viimaks päädis ma-ei-mis-rahvusest-meeste omavaheline kriis pitsatüki lennutamisega vastu seina. Muidugi me põgenesime ja ilmselt ei julge oma nina niipea Pärnusse pista.
Nüüd on õudne november läbi ja kõik saab ainult paremaks minna. Punkt.

29 november 2014

Õudilus november



Üldjoontes ilus november kiskus lõpupäevil sulaselgeks luupainajaks. Ma usun siiralt, et kuuseis on täielikult pekkis, sest muud selgitust enam ei ole, lihtsalt ei ole. Kõik, mis saab lörri minna, see sinna ka läheb, sajaga.
Inimesed, kes peaksid oma vanusele kohaselt ilusad ja terved välja nägema....nemad, noh ilusad on igatahes, aga kas just ka terved, see on kahtlane.
Huumorisoon on kadunud ka kõige tugevamatel. Kõige kindlam oleks suu üldse kinni hoida, aga no te teate mu lõualuid, ega need koos püsi, nii piltlikult kui otse rääkides.
Humaansus on kadunud, see on selgemast selgem. Kole päev oli, kui koledaks veel minna saab, seda ei tea. Kindluse mõttes ei kavatse ma lähipäevil enam kellagagi rääkida, ainult nii võin kindel olla, et uusi jamasid kokku ei keera...
Peagi lõpule jõudva kuu kõige ilusam ja hinge paitavam raamat oli juuresolev "Kui ma jään". Ilmselgelt noortekas, aga passib hästi ka veidi vanematele. Selline piire nihutav lugu. Loe, kust otsast tahad. Tahaks loota, et ka film kõnetab paljusid, aga nagu ikka, mu enda kogemused puuduvad. Raamat oli igatahes ilus, õrn, tõene, mõtlemapanev... muud ei teagi tahta.
Ja kõige selle juurde on sel kuul käinud juuresolev laul, üks parimaist. Nüüd ja alati jäävad see laul ja raamat mu jaoks käsikäes käima.
Juhuseid pole olemas, teate küll.

27 november 2014

"Paarismäng" Mart Kadastik, Katariina Tammert


Vastuolusid täis raamat. Lugeda võrdlemisi hea, vaheldusrikas, kui nii võib öelda. Juba see mehe ja naise vaatenurga lahkulöömine, selgelt ja tuntavalt. Paeluv ja aktuaalne teema, esitatud ehedalt ja eluliselt (!!!) - au ja kiitus sellise inimhinge muukimistöö eest (kui see just elust enesest maha vehitud ei olnud, sest olgem ausad, isegi mina võiksin unepealt vähemalt kaks sellist nelinurka letile laduda, suisa samasuguse lõpuga ka. Ja ka see pole veel kõik - ma võiksin koguni järje kirjutada, ikka elust enesest :)). Mõtteainet pakkuv oli ka vanusevahe terav eristumine, nii kirjutajate endi kui ka romaani peategelaste oma.
 
Viimane oli ühtaegu nii selle raamatu võlu kui ka valu. Oli ju neid sissetoodud fakte ja kõrvalepõikeid põnev lugeda (kuigi kohati ehk meespool ka veidi liialdas nendega, hakkas kunstlikult mõjuma), kuid kui saabus järgmine peatükk (ehk siis veidi eluvõõra ja sisutühja wannabe tipskini oma), oli lugeja jaoks kukkumine suht ränk. Said nagu hakata nautima meestegelase pikki sisemonolooge, kui nätaki! kukutati sind neisse kahtlasevõitu otsustusvõimetuse vaevadesse ja ebaloomulikesse dialoogidesse (raamatu häirivaim ja ilmselgelt nõrgim külg!). Ma oleks pool sellest kahekõnest välja rookinud, mu jumal, kuidas tekst sellest võitnud oleks. Kui tegelased on oma mõtisklustes mingid teemad jõudnud juba läbi töötada (lugeja neist niisamuti osa saanud), siis kogu selle sama mõtteuidude kogumi dialoogivormi valamise mõttes ja mõttekuses tahaks küll kahelda. Tekivad vaid tarbetud kordused, või mis?
 
Eesti asja kohta siiski päris hüva tükk lugemist:)
 
 
 

26 november 2014

Nutikad jõulupuud, vol 3


Veel ei ole käes detsember ja veel ei ole õige aeg rääkida jõulupuudest, aga nagu mul kombeks - ma kipun ikka kõike ristivastupidi tegema:) Seega jätkan eelmisest aastast tuttavat nutikate jõulupuude sarja.
Sedakorda võib rääkida ka maitsemeelte paitamisest.
Ah et kuidas ma tean. Haa, vat aga ülejääkidest sai igasugugust maitsvat kraami tehtud, seega võin kinnitada, et kui see kuusepuu just hallitama ei lähe, siis see ka maitseb hästi.



P.S. Ja et te, naiivitarid, ei arvaks, et ma kõik selle ise tegin, siis... jah, ma olin assisteeriv-dirigeeriv-organiseeriv-...pagan küll, mis ma luiskan - ma olin kritiseerivas toimkonnas :)

P.P.S. Nagu näha, siis on hetkel kõik muu peale koolitöö märksa haaravam:) Samas tempos jätkates ma kevadet küll ei näe...

"Abielurikkumine" Paulo Coelho


Ma luban, et rohkem ma Coelhoga siinset blogiruumi ei risusta. Sain temast viimaks veidi aimu ja selleks korraks on doos käes. Vähemasti mulle tundub, et on mingid korduvad mustrid ja päris kõike vast pole mõtet temalt lugeda. Või siis ehk aastate pärast jälle.
"Abielurikkumine" oli tegelikult esimene raamat Coelholt, mille võtsin. No vaatas uute raamatute riiulilt oma kolme kirsiga mulle vastu. Loogiliselt võiks järeldada, et küllap siis polnud halb, kui hiljem veel "Palverännaku" söandasin võtta ("Võitja on üksi" oli juba kõige täiega aia taha läinud lugemine mu jaoks).

Ei olnud jah halb. Ilmselt on Coelho suure empaatiavõimega (või on seda kõik kirjanikud?), sest ühe abielunaise tundeilma on ta üpris põhjalikult lahti muukinud (meesinimese kohta vägev saavutus). Kas ka šveitslased, seda ei oska öelda - äkki Mäemamma loeb ja kommenteerib kunagi seda külge?

Teisalt, seda ma ütlen, et peamiselt on Coelho siiski müügimees;) Hea müügimees nagu näha. Ja selles peitubki tema fenomen. Punkt.

25 november 2014

"Palverännak. Maagi päevik" Paulo Coelho


Jõudsin viimaks Coelho juurde. Miks mitte varem? Ei tea.
Esimesed leheküljed ei viinud mind kaasa. Olude sunnil ja teiste raamatute kaugel olles pidin siiski edasi lugema. Kuni läks paremaks.

Hiljem tööle minnes viskasin raamatu riiulile, et vaba momendi tekkides jätkata. Muidugi tekkis muidki tegemisi ja kui siis mõne tunni pärast laekusin, oli teine tüdruk ninapidi raamatusse sukeldunud.
Ja ka tema algus oli vaevaline, aga olude sunnil luges...ja luges...ja jäigi lugema :)
Täitsa kenake, nii mõnigi mõttekoht, kõiki ei viitsi välja kirjutada nagu ikka.


"Kõik, mis Sa õppinud oled, omandab mõtte alles siis, kui see ellu rakendatakse." 

"Eesmärgi poole liikudes on vaja pöörata tähelepanu teele. Just tee annab parimaid vihjeid kohalejõudmiseks ja õpetab nii mõndagi."

"Et näha, kas mägi on kõrge või madal, ei pea ilmtingimata üles ronima!"

"Õige otsuse saad teha siis, kui tead, missugune on vale."

"Laeval on kõige turvalisem sadamas, aga ega neid selleks ehitata."


"Kui sa ei mõtle muust, kui kohalejõudmisest, on teekond piin. Aga see võib olla nauding – otsimise mõnu ja seiklemise rõõm. Sa toidad midagi väga olulist – unistusi."

"Vestlemine on kasulik, kui inimesed tahavad ennast veenda oma arvamuste õigsuses. Me püüame alati inimesi oma usku pöörata. Arvame, et mida rohkem inimesi nii arvab, seda kindlamalt on see õige."

22 november 2014

See pole ainult sääskede ja siilide öö

Meeldetuletuseks, miks tuleval suvel Viljandit külastada. Ja muidugi vanalinna:)

"Kõik sai alguse veest" Kajsa Ingemarsson


Kõik lõputu sõnadevoo austajad võivad nüüd või sees olla, sest oma pooltuhat lehekülge pikk jutustus lihtsalt voolav ja voolab ja voolab...ei tõuse, ei mõõnu. Ei mingit tunnet, et kuhu see kõik välja peaks jõudma. Kuskil pealt 250 lk tekkis mul tunne, et see ilmselt ei jõuagi kuhugi välja. Mitte kunagi. Et kirjanik lihtsalt unustaski end oma läpaka taha ja kui ta surnud ei ole, siis toksib veel tänasel päevalgi seda juttu. Ta on selle toksimise enesele lihtsamaks ka teinud - et kui vahepeal mõte ei jookse, siis kuna raamatu peategelane on kirjanik, on ju eriti nutikas (noh, tegelikult siiski mitte - see täitsa vana võte juba) vahepeal hoopis peategelase poolt kirjutatavat romaanikest lõikude kaupa sisse pikkida.
 
Ja nii see käsikiri aina kosub ja kosub.
 
Teisalt, mis ma siin nurisen - raamatu pealkirigi ju ütleb, et kõik sai alguse veest. Lõpu kohta pole sõnakestki. Äkki see ongi kõige lihtlabasem vihje teatavat sorti jõgiromaanile.
Voolaku siis, mina igatahes tüdinesin totaalselt.  
 
Teine asi, mida ma vihkan (on jah tugeva laenguga sõna, aga hetkel õige sõna õiges kohas) on see lõputu kaubamärkide teksti sisse toppimine. Sel samal põhjusel ei suutnud ma Coelho "Võitja on üksi" lõpuni lugeda. Mõõdukalt kasutatuna on see igati tervitatav, aga kui absoluutselt IGA raamatus kirjeldatud füüsiline ese on püütud võimalikult kõva brändinime kandma panna, siis see on... ma ei teagi - väsitav lugejale või lihtsalt tülgastav?
Taoline info võiks mulle ainult sel juhul huvi pakkuda, kui keegi paneks mu mingit uuringut teostama või statistikat tegema, et mis maal millised kaubamärgid on kõige "tegijamad". Sest iseenesest oli ikka väike erisus küll, mida Ingemarsson tüüpilisele rikkur-rootslasele selga-jalga-istumise alla pani ja mida Coelho Cannes´is kogunevale Superklassile. Aga halloo, keeldun uskumast, et see suuremale osale lugejaist erilist mõju avaldaks või raamatu sisule juurde annaks!
 
Peab oma elu peale ikka väga kuri olema, et see raamat lõpuni lugeda:) 

21 november 2014

Kui kohtuvad...

... luule ja muusika, sünnib alati midagi ilusat ja head.

Foto: Fellin
 Helin-Mari Arder kulges oma teekonnal seni kaua Eeva Pargi luulekoguga "Öö valgus", kuni enam ei olnud meloodiata võimalik edasi minna. Kas ei ole see laulude sünniks ilus rännak, ühtaegu ilus ja õige ka?

Luuletaja ise luges muusikapalade vahepeal luuletusi kogust "Oda jälg õhus". Sageli ei ole kerge kuulata autorit enda loomingut lugemas, sest sellesse lugemisse tahaks nagu mingi lünk tekkida. Tühimik, mis on kui eikellegi maa. Ilmselt on see tühimik täidetud mingi ainult autorile endale teada olevaga, mis ei ole mahtunud loomingusse ja mida ei ole ka esitades võimalik edasi anda.
Pargil oli see lünk täidetud. Oli siis asi tema isikus või eripärases rütmis, millega ta oma loomingut esitas - ma ei tea.


Ja et tähelepanu ei saaks mitte ainult naised, siis mees kitarri ja trompetiga on Teet Raik :)

06 november 2014

Tähelepanekuid möödunud nädalast

- ma olen pesuehtne näide tropimagnetist (lähemalt ei saa kahjuks kommenteerida);

- punased sukad mõjuvad fenomenaalselt, isegi kui see ei ole minu soov niimoodi mõjuda;

- ei ole midagi paremat kanaburgerist, mille ootuses oled terve igaviku elanud. Millele järele marssinud mingisugused 2 või enam kilomeetrit. Mille oled edukalt koju toimetanud. Ühes mõnusalt külma joogiga. Mille oled paberist harutanud ja huultele tõstnud... ja saanud siis telefonikõne, et tarvis on tööle tõtata:) Kusjuures see ei jää minu ainsaks jooksuks selle õhtu jooksul;) ;

- õhtune orelimäng kirikus, saatjaks minu lõpututel jooksmistel. Tekib mingi vastuolulisus. Tahtmine seisatada ja lihtsalt olla, kuulata;

- õudselt palju ja õudselt kihvte inimesi on mu ellu tulnud (kehtibki see, et kui osad kaovad, siis tulevad uued asemele);

- häid raamatuid ilmub lademes - lugege, sõbrad!

- ma sain kutse pulma, sellisesse, mis mind suurest rõõmust kiljuma paneb;

- lõpetasin oma kirja Jõuluvanale, veidi pikk sai, aga... kes ei küsi, see ei saa kah, eks ole :)

- Hubert Dupont ja Jasmim Trio panid mu taas džässi armastama

05 november 2014

"Minu Peterburi" Mailis Hudilainen

 
Peterburi ei ole minu linn ja autor ei ole päris minu tüüpi inimene, ent kokku sai sellest raamat, mis on vägagi minu:)
 
Slaavilik kõnepruuk ja räiged maneerid vaheldusid stiili ja kõrgkultuuriga. Suur ja avali vene hing vaatas raamatu edenedes üha sagedamini ridade vahelt vastu. Mis omakorda paneb tunnustama autori head sisseelamisvõimet, sest nagu ma aru saan, siis tema algusaastad Piiteris erinevad kardinaalselt tänasest (või vähemasti kirjutamise hetkel olnust), aga ta on suutnud need tunded lehekülgedel uuesti elama panna. Väga oskuslikult on edasi antud kõik see alguse valu ja vaev, lõputu spliin, lootusetus...
 
Ja mitte üleöö ei juhtu imed, vaid ikka tasapisi, samm-sammult. Mis peamine, muutused saavad alguse sinust endast. Linn ise ei muutu sinu suhtes, ei võta sind (viimaks) omaks, vaid ikka sina ise võtad linna omaks.
 
Tegelikult meenutab see mulle, et seda sama rõhutab ka meie õpetaja - linna peab enda omaks tegema! Enne ei hakkagi midagi juhtuma. Minu-sarja lugedes kumab sama soovitus, küll  veidi varjatumal kujul, ju paljudest lugudest läbi, või mis.
 
Kui see raamat teile Piiterit sümpaatsemaks ei tee, siis Eestimaa kohe kindlasti :)
 
 

04 november 2014

"Paadiga Euroopasse" Viktor Siilats

Jälle see vastuoluline veepealne elu, mis mind ühtaegu enda poole tõmbab ja samas ka kohutab. Tõmbab, sest Vahemere ääres ringi kolades, tavernas kohalikku veini rüübates ja päikeseloojangutesse sulades on lihtne mõelda, et ah kus läheks ja teeks ja oleks. Milline õndsus oleks loksuda türkiissinisel merel, kerge lainetus uinutamas väsinud meeli. Päike oleks alati kuum ja joogid külmad ja sõbrad lähedal.
Noh, reaalsus oleks ilmselgelt teine:) Ja kõikse paremini tulebki see reaalsus välja neis raamatutes, mistõttu sunnib taoline lektüür sind kibekähku roosad prillid eest võtma ja tõele näkku vaatama. Nii et, enne mõtle, kas tahad lugeda.
Siilatsi raamat ongi selles mõttes veidi... nagu käsiraamat. Siin on emotsionaalseid hetki, naljakaid vahejuhtumeid, seksistlikke nalju ning loomulikult kohalikku olmet, kuid ennekõike on ikkagi õpetussõnad, juhised, soovitused, näited lokkavast korruptsioonist ja bürokraatia masinavärgist läbimurdmised. Tehnikakauge inimesena sain lahtise käega näkku, kõik idüll rikutud :) Mida romantilist saab olla iga teise probleemi korral kalipso selga tõmbamises ja vette hüppamises, mingisuguste ankrukettide harutamises ja väändunud propelleri tiivikutes (pagan küll, ma pole isegi kindel, et kaatritel neid... noh... asjandusi propelleriteks nimetatakse, äkki oli mingi muu nimi...). Ujuda mitte oskava inimesena saan järjekordse lajatuse osaliseks.
Raamatu viimasteks lehekülgedeks kaob viimnegi lootus kord ise pardale astuda. Ma võiksin pardal ju lihtsalt ilus olla, aga esimene tugevam laine pühiks mu kus seda ja teist ning uppumissurm mu lähiajaplaanidesse ei mahu. Tänu taevale, et on need Matvered, Randmaad ja Siilatsid, kes teevad musta töö ära ja siis panevad kõik ilusti kirja ja mina võin kodus kõike seda ilu nautida - ei loksuta, ei kõiguta, ei torma, ei mingeid kütuselekkeid ega rivist väljas jubinaid...
Ainult et kripeldama jääb ikkagi :)

27 oktoober 2014

"Ärge tehke midagi, mida mina ei teeks!"

Et siis selline päev ja sellised uudised. Nuttu ja hala (põhjusega muidugi) jätkub niigi, mulle meenus aga hoopis muu seik.

Ene Sarap mulle otseselt ühtegi tundi ei andnud, ma olin "inglaste" poolel ju. Ent ma mäletan seda tunnet, mille ta oma õpilastesse suutis jätta, sest nood olid klassiruumist välja astudes sageli elevil ja õhevil. Kuidagi rõõmsad ja õnnelikud. Tundus, et see õpetaja oskab olla lisaks autoriteetsele õpetajarollile  ka vajadusel ema ja sõbranna eest.
Ja siis nad poetasid meile, kadedusest rohelistele "inglastele" neid vaimusähvatusi ja kuldseid tarkuseteri. Eks neid tuli sealt omajagu, kõik pole kahjuks meelde jäänud.
Meelde on jäänud, kui Kersti jutustas, vist mingi ekskursiooni vms väljasõiduga seoses, mida Ene Sarap korraldas (mis omakorda tähendas hormoonidemöllus teismeliste ohjamist) ja kus õpetaja andis kaasa kuldaväärt sõnad: "Ärge tehke midagi, mida mina ei teeks!". Näis, et selline lähenemine oli tuhat korda mõjusam kui manitsemine stiilis, et ärge tehke seda ja ärge tehke toda, ärge minge sinna ja ärge käituge nii...
See tundus kuidagi.... eriti lahe õpetaja kohta.

On mitmeid inimesi, kes on sama loosungit aastate jooksul minu suust kuulnud (ma isegi tean, kes teist praegu selle peale muigab ;)). Korduvalt. Ja kui ma seda lahkudes hõikan, siis ei mõtle ma tavaliselt nende sõnade päritolule.
Kuni tänaseni.
Ma ei tea, küllap aeg näitab, kas see lause jääb veel minuga.

Kurb on ikkagi.

26 oktoober 2014

Pets


Saatus, antud hetkel siis Oja Petsi kehastuses, näitas mulle keskmist sõrme.
Või kuidas siis veel teisiti suhtuda olukorda, kus ma olen seda meest palehigis püüdnud teleekraanil vältida (edukalt) ja nüüd pidin teda lausa reaalis taluma.
Terve etenduse.
Täpsustagem - monoetenduse. Isegi dekoratsioone polnud, mida vahtida.
Ja nagu sellest veel vähe oleks - kaks (!!!) etendust.
Ja nagu ikka veel vähe oleks - samal päeval.
Järjest.

Nüüd võiks siia lisada veel Uuspõllu, Normanni ja Sepa monoetendused ja vaadata, mis siis juhtuma hakkab. Üldse on see jube hea pinnas antropoloogilisteks vaatlusteks.

Mul on üledoos, ausalt. Ilmselt on mu lähipäevade kummaline käitumine nüüd põhjendatav.

24 oktoober 2014

"Kiri iseendale" koost Tiina Jõgeda


See oli raamat, mida ma südamest ja siiralt ootasin.
No oli kah.
Iseenesest idee kui selline mulle meeldis. Meeldib siiani. Ja olgem ausad, neil inimestel võiks olla öelda oh kui palju, ilmselt ongi. Aga miks tegid nad seda siis nii lühidalt ja pinnapealselt - ma ei tea. Kas nii oligi ette nähtud? Või tõepoolest nad kirjutasid lehekülgi ja lehekülgi ja siis koostaja ütles, et stopp, aitab küll! Vastust teab vaid tuul.
Ma olen korralik lugeja (sic!) ja lugesin seega koostaja eessõna samuti läbi. See eessõna sisaldas endas praktiliselt kõigi kirjutanute mingit tuummõtet. Põnev!  Kui ma siis iga konkreetse autori juurde jõudsin, siis tuleb tõdeda, et... iga selle lühikese kirjutise kohta tuligi põhimõtteliselt üks veidigi asjalikum mõte. Aga kuna selle oli koostaja juba varem ära öelnud, siis mulle kui lugejale, jäigi paraku selline tühi tunne. Ehk et - kui te loete eessõna, siis te saategi kõik teada. Hilisema lugemisega enam suurt ei lisandu.
 
Ja ikkagi - see mõte meeldib mulle. Tahtmine on isegi haarata pliiats ja tükike valget paberit ja mõelda. Mõelda ja siis kirja panna. Ma teengi seda, kui mitte täna, siis homme. Või järgmisel nädalal. Aga igatahes teen.
 
Minu lemmik oli aga siin üles astunud isikute loetelus Astrid Kannel (jah, ma tean, et siin blogis on nüüd vähemalt üks inimene, kes sügavalt ohkab ja pead vangutab:) ), kes suutis olla lihtsalt ehe ja tabavalt humoorikas. Sain positiivse laengu terveks päevaks :)

23 oktoober 2014

"Minu Shanghai" Anneli Vilu


Vingetest inimestest on alati lugeda puhas rõõm.
Eriti vingetest naistest.
Mis naistest - tüdrukutest!
Autor vudis hiina hieroglüüfides (jaa, neil oli mingi teine nimetus, aga tont sellega nüüd) ringi nagu oma riidekapis, mängleva kergusega.
Siis kukkus trepijooksu harrastama (sport on saatanast, ent trepijooks seda enam!).
No ja siis otsustas, et mingi sisselangenud kops on köömes selle kõige juures.
Mingi täiega hull tüdruk, eks ole.

Jätkuvalt kehtib vana tõde selle sarja puhul - mida vähem atraktiivne (subjektiivne hinnang, aga ma ju räägingi enda eest) asukohamaa, seda kihvtim lugu. Nii et, ka pärast raamatu lugemist ei ole mul kihku sinna reisida, aga reisilektüürina siiski suurepärane raamat.

Maailma katusel võiks ju klaasikese veini juua, aga mulle piisab ka teadmisest, et autor seda teinud on.


17 oktoober 2014

Raamatumeem

Ma talletan selle fb-s ringleva raamatumeemi ka siia. Lihtsalt juhuks, kui ma mõne aasta pärast tahan midagi samasugust jälle teha.
 
Sest tulemus oleks igatahes erinev ja siis võiks juba sportlikust huvist kattuvust jälgida. Sellise enim mõjutanud ja oluliste raamatute nimekirja puhul hakkavad ju paljud hetkeemotsioonid segama. Saadud list sõltub suuresti, kas olla selle koostamise hetkel lapsepõlve mõjutuste vallas või mitte. Mulle näib, et kõige suurem mõjutaja ongi olnud just lapsena ja teismelisena loetu. Kui mõjukusest rääkida, eks. Allolevas nimekirjas kaks esimest on puhtalt sellised 10-aastaselt elamust pakkunud asjad. Ja kas need kaks esimest ühtlasi ei ole ka mingiks algtõukeks olnud, miks üks jalg alati Skandinaavia poole astuda tahab?
 
Teine jalg, mis Kreeka poole üha uuesti ja uuesti astub, on ilmselt oma impulsid saanud Schliemanni elulooraamatu korduvast lugemisest. Kõik järgnev on vaid sellele vundamendile ehitamine.
Või kui vaadatagi seda nimekirja edasi, "Paradiis" ja "Veidrikud ja võpatused", mis märksa hiljutisem kraam, siis jällegi viib see mu tagasi lapsepõlve, selgelt ja üheselt. Nii et ei saa kuidagi üle ega ümber.
 

"Nils Holgerssoni imeline reis läbi Rootsi" S. Lagerlöf
"Kristiina Lauritsatütar" S. Undset
"Paradiis" T. Õnnepalu
"Elu sumedusest" K. Kesküla
"August Maramaa aeg" H. Raudla
"Muutlik" J. Jõerüüt
"Julgus elada" H. Ojasu
"Õnn on otsuse küsimus, ehk need asjad, mida üks ema oma tütele õpetada ei jõudnud" K. Kaldmaa
"Veidrikud ja võpatused" O. Kilusk
"Leskede kadunud maailm" A. Kasemaa

16 oktoober 2014

"Saja sammu teekond" Richard C. Morais


 
See oli nüüd üks äraütlemata jõhkralt igav raamat.
Idee ja süžee oleks nagu täitsa paljutõotavad, aga hakkad lugema ja.... No ei tule seda õiget põnevust ja kaasakiskuvust. Selline tunne, et on võetud ägedad karakterid, kenad sündmuspaigad, põnevad road, teravad lõhnad ja siis... aina kirjeldatakse ja kirjeldatakse. Võimalikult kiretult, neutraalselt, mittemidagiütlevalt. Noh et saaks see jutt juba ükskord ümber jutustatud ja edasi antud lugejale.
Kui lugeja on hea kujutlusvõimega, siis jah, võib ju nii mõndagi ise sinna juurde mõelda ja värvikamaks maalida, aga raamat ise neid värve ei paku. Lugejal peavad need endal tagataskus olema.
 
Nagu arvata võibki, siis ma ei ole seda filmi näinud:) AGA! Täna on see päev, mil ma möönan, isegi filmi nägemata, et kinopilt võiks antud juhul etem olla kui raamat. Mul on neid ridu raske kirjutada, aga just nii ma seekord tunnen :)  Filmi suudaks päästa ilusad Prantsusmaa vaated, Juura mäed, vaimustavad turustseenid ja idülliline külaelu.
 
 

Ma igatahes lõpuni ei suutnud seda venitada ja mõnikümmend lehekülge enne andsin alla. Ma ei usu, et seal enam midagi paremaks keerata võis. Tahaks loota, et see ei olnud nüüd tõlkija, kes selle raamatu minu jaoks ära vussis, kuigi never know. Võiski olla sihuke suht igav ja keskpärane kraam originaalis, lihtsalt kõva promoga massidesse lükatud.

13 oktoober 2014

"Ülim tõde" Kauksi Ülle

 
Kui ma laupäeva öösel läbi kanepisuitsu ja rohelise valguse mööda udusse mattunud linna koju kõndisin, mõtlesin väheke selle üle, mis nonde moosekantide elulooraamatutesse aastakümnete pärast kirjutatud saab. Ja et nad teeksid seda ikka õigel ajal, kui veel mäletavad, mitte liiga vanuigi.
 
Kauksi Ülle on ilmselt asjast õigesti aru saanud ja ei oota kaheksakümnenda verstaposti kukkumist - ikka varem tuleb tõde päevavalgele tuua. Kuigi eks siingi oli palju seiku 90-ndatest ja need mälestused võivad ka juba kallutatud olla. Igatahes on kokku saanud (vist) igati Kivisildniku vääriline raamat. Keelelt ja stiililt. Kas see ka mainitet mehe inimlikumaks ja sümpaatsemaks tegi... no mina ei tea. Vist mitte. Läbi raamatu kumab pigem ikka, et ta on autorile eneselegi selline ebamaine olend ja ega Kauksi Ülle püüdnudki neid eelarvamusi kummutada.
 
Aga mulle täitsa istus. Põhjusega muidugi.Sest üks suur teiste materdaja sai ise parajalt materdatud. Ja ma ei räägi praegu sugugi Kivisildnikust endast, vaid ikka tollest teisest ninakast mehest, kellele kogu mu antipaatia kuulub. Õnneks ei laiene mu tumedad tunded tema loomingule, need kaks suudan ma veel lahus hoida :)
 
Nii et lugege, killuke kirjanduslugu paduroosade kaante vahel.

04 oktoober 2014

Lapiti, kummuli, pea peale, pahupidi...

Mida see pealkiri nüüd ütlema pidi:)
Kellele kõike ja kellele ei midagi.
Uskumatult emotsioonidest tiine ja muidu rikas nädal, seda igatahes.

Rikkale nädalale väärikalt vastu astumiseks leotasin esmalt oma varbad krimpsu. Spaa ise oli keskpäraselt viks ja viisakas, aga vaated seevastu lummavad. Mida ma ka ette teadsin. Aga ma olengi vaadete-inimene, ikka kõrgelt ja kaugele, teate küll.


Vahel aga hoopis madalalt ja kõrgele.
Näiteks, keset linna on meil selline onn (ma räägin praegu ülemisest pildist, eks ole, nii ääremärkusena). Ja sellise onni märkamine on osa meie koolitööst - kas pole imeline? Muidugi on, ma tean. Selliseid näiteid võiks kümneid ja kümneid tuua. Aga ma ei too. Minge ja vaadake ise.


Ja mõni päev on koolitunnid selles majas - jällegi imeline, kas pole? Küll mina juba tean, mida õppida:)

 Vahel võib aga tunnis sootuks puhumiseks minna. Esialgu puhume klaasi, soolapuhumiseni jõuame pingeliste eksamite aegu. Võib-olla ka mitte :) Aga igatahes on mul nüüd lumikellukeste tarvis vaas olemas:) Kaugel nendegi aeg enam on.



Spaa-lugemisest peab ikka ka kirjutama, kuis siis muidu.

Ma ausõna teen seekord sügava kummarduse Monikale, kelle blogist ma selle raamatuvihje noppisin.
Esmalt, see EI ole eneseabiraamat, kuigi pealkiri on ekslik.  Tegelikult on see lihtsalt hea raamat, mis räägib elust ja naiseks olemisest, läbi tugeva huumoriprisma, eneseiroonilise võtme. Ja kuigi ma olen autorist poole noorem, siis jumala eest, see ei muuda asja olemust. Tuum jääb samaks.
Ja ma lisan veel ka, et see ei ole puhas pornograafia (ka selline ekslik mulje võib teil sisukokkuvõttet lugedes jääda).
Muide, see on oluliselt parem raamat kui see Webberi oma, millest hiljuti kaks sõna juttu siin blogis oli. No tõesti kordades parem, ma luban.

Nüüd aga Baskiniga vanni!

26 september 2014

"Sisalik pagasis" Anna Nicholas


Kui Nicholas Mallorcale jõudis, oli saare maine juba totaalselt rikutud. No ikka kõige täiega! Teate küll, briti töllid, kes tulevad jooma ja lagastama. Mingites piirkondades see kahtlemata nii oligi, on siiani.
 
Õnneks tuleb siis üks teine britt, mitte küll tüüpiline jobudik, ja jääb. Uups, nüüd ma vist lobisesin lõpu välja :) Aga see polegi tähtis. Tähtis on see, et see on hirmus hea raamat. Siin on kõike. Isegi natuke Londonit, sest autor töötab esiotsa siiski seal suhtekorraldajana edasi ja suudab seega maalida eriti kontrastse pildi metropoli mõttetu ja sisutühja tõmblemise (need duracelli-jänkud seal muidugi arvavad teisiti) ja saareelanike pealtnäha väikeste, aga laiemas plaanis suurte ja tähtsate argiste tegemiste kohta.

Ja kui palju ilusat toidu- ja veinijuttu ühes põnevate karakteritega! Ei maksa tühja kõhuga lugeda, eks ole.
 
Põhimõtteliselt jutustatakse siin raamatus pere esimesest aastast saarel, selline aastaring, mis annab ülevaate ka mõningatest traditsioonidest ja tähtpäevadest. Autor on ka selles mõttes õudselt normaalne, et ta suhtleb oma tiigis elava kärnkonnaga, kes on nagu ameeriklane siis. Et noh, mitte et mina oleksin kunagi kärnkonnaga dialoogi astunud, aga teiste sarnaste elukatega küll, seega ma tunnen teatavat hingesugulust selle naisinimesega.
 
Eriti toredad on siin raamatus aga pidevad seksistlikud naljad ja aasimised, nii oma perekonna kui ka kogukonna keskel. Sellist mõnusalt kerget ja ehedat argihuumorit pole ammu enam üheski reisiraamatus kohanud. Kahjuks.
 
Imeliselt kuum ja särtsakas Mallorca-raamat!
 
P.S. Nagu ma aru saan, on Nicholasel tegelikult juba paras posu neid Mallorca-teemalisi raamatuid ilmunud, seega jääb üle siiralt loota, et mõni neist ikka veel meil siin ilmub.