29 jaanuar 2014

Kui ahjud jutustavad...




Ahju ees niisama kükitada on igav, igakord pole ka raamatut käepärast. On aga telefon ja sõber Google, mille abil saab ahjuuksed teistest aegadest rääkima panna.


 
 


Näituseks seesamune Woehrmann & Sohn Riga siseuksel. Mõningail andmeil oli see Baltimaade esimene malmivalutööstus, mille Riias Mühlenhofi mõisas Punase Düüni kaldal avas baltisakslane Johann Christoph Wöhrmann. Wöhrmannidel oli üldse hulganisti toimetamist, lisaks saeveskid, pank, kaubandus jms. Esmalt pidid malmitööstusest tulema tarvilikud vahendid just Sindi vabrikusse, kuid hiljem laiendati toodangut ning Wöhrmannid rääkisid kaasa põllumajandustehnika ja laevadele erinevate osade valmistamisel.
Pärast tema surma võttis mitmed senised kohustused üle vanem poeg Christian Heinrich Wöhrmann (1814-1874), keda eriti huvitaski just Sindi tekstiilivabrik. Tema ajal kahekordistati tootmismahtusid, suurenes töötajate arv, tööliste tingimused jäid aga endisteks - nt samas asulas tasuta elamine ja väike aiamaa, hoolduskassa töövõimetuse korral abistamiseks.

Christian Heinrich suri aga Prantsusmaal Mentonis ravil olles, ehk siis nö sidrunilinnas, seal, kus külmikust imehead limoncellot valatakse... Lihtlabane kopsupõletik nagu tollal ikka ette tuli. Uhkele matusele tuli Sindistki umbkaudu 500 vabrikutöölist. Olid ajad...

Eesti keeles ei leia seesuguste ahjuuste kohta aga suurt midagi. Ainult kultuurimälestiste registrist tuleb üks Hiiumaa Suuremõisa lossi kuulunud kahhelahi, millel nii välimine kui ka sisemine ahjuuks samade tundemärkidega. Ja nii nagu sealgi on ka Iseloomuga Majas tegemist nurgaahjuga ja sellel väljaeenduva karniisiga. Ahi paraku aga üle värvitud, seega kivide kohta raske midagi öelda.


Ja ikkagi huvitab mind see leivaahju luuk, seesamune, kus peal keegi kedagi kelgul lükkamas... Eks ma siis otsin edasi.
 
 

28 jaanuar 2014

Shakira ja Sahara saabusid

Aasta-paari jagu lugemist-otsimist-vaatamist-uurimist ja meie pere uued pisikesed liikmed saabusid täna käreda pakasega. Valikus olid peamiselt liivahiired, deegud, tšintšud ja lontkõrvad. Lõpuks sai hoopis määravaks, et saaks kohe omavahel tuttava ja samast soost paari (et nad ei peaks olema üksi või kohanema suvalise võõra liigikaaslasega), et saaks osta koos neile tuttava puuri ja asjakestega ja loomulikult ei tahtnud ka päris teise Eesti otsa sõitma hakata.
Õeksed Shakira ja Sahara on tubli pool aastat vanad ning harjuvad hetkel uue keskkonnaga. Nimed on eelmise omaniku pandud ja nii ilusad, et neid nad kannavad kindlasti edasi. Kõik korduvad katsed neid Siiriks ja Viiviks ümber ristida kavatsen eos maatasa materdada :)





Õed on väga erinevad, üks on julge ja uudishimulik, esimesest hetkest müttab ringi ja uudistab kõike. Teine aga on veel tunde hiljemgi üsna hirmul ja arg. Kui aga toas kedagi ei liigu, siis toimetavad mõlemad võrdselt aktiivselt.


Vaatame siis, kuidas see meie ühine elu edasi veerema hakkab.
Ja kuhu me õunapuid rüüstama lähme :)

Sürgavere lugejad


Väga vahva üllatus Sürgavere lugejatelt, kes on mu viimase raamatu "Ma nüüd lähen" lugenud oma raamatukogus esimeseks.

Veel mõne Viljandimaa raamatukogu lugejate eelistusest, niisamuti Viljandi Linnaraamatukogu enda omast saab lugeda maakonnalehest Sakala.

"Rännud kuue teejuhiga" Janika Kronberg

Peadpööritav raamat, lugeja on pidevalt just nagu karussellil. Ja maha astuda saaks, aga ei taha.

Rännumees Janika Kronberg on teadupärast kirjandusteadlane ning lugeja rõõmuks ei hoia ta ka oma retkedel teadmisi endale, vaid jagab neid lahkelt raamatuveergudel. Seega on lugejal harukordne võimalus reisida ühes autoriga nii ajas kui ruumis, nii reaalsuses, kirjandusloos kui ka Kronbergi fantaasiates (parim osa muide!). Peamisteks teejuhtideks on Ristikivi, Tuglas, Visnapuu, Vilde, Ast-Rumor ja Grünthal.

Miks aga lugemine karussellil sõitmist meenutab? Lood on sedavõrd erinevad, autori lähenemine eri paikadele ja kirjanikele ning nende teoste tegelastele vaheldub märgataval kiirusel. On kohti, kus autorit ennast ei olegi eriti tunda, enam on kirjandust ja ajalugu, fakte ja teadmisi. Ja teisal, näiteks India puhul, on sealmail 1930ndatel ringi liikunud Rumor kusagil tagaplaanil, esil on pigem autor ise, argiste murede ja lihtlabase olmega. Ent see kõik sobitub kuidagi kenasti kokku, moodustab terviku.

Emotsionaalseks tipphetkeks on aga kahtlemata kohtumine Spyrosega, kellega 35 aastat hiljem süüakse ühine õhtusöök Karl Ristikivi mälestuseks (Kreeka komme, kellegi surmateadet saades saada kokku ja süüa selle inimese mälestuseks). Neid tekstilõike lihtsalt ei saa külmalt ja tuimalt lugeda.

Ma usun küll, et see raamat võiks isiklikul raamaturiiulil olemas olla. Tõsiasi, mida viimasel ajal üha harvemini juhtub.

27 jaanuar 2014

"Minu Narva" Katri Raik

See ei ole elulooraamat, teadagi, aga ma ei saa parata, et seda lugedes vasardas mul kogu aeg peas, et vaat mis üks väike samm ühe inimesega teha võib. Kui autor oleks jäänud näituseks Tartusse, oma kodulinna, kes ta siis oleks tänasel päeval? Ei taha öelda, et mitte keegi, ikkagi tark ja tubli naesterahvas ju, aga olgem ausad, küllap üks pisike mutrike mingis suuremas hariduse masinavärgis ta olekski.
Nüüd on aga nii, et ütled Narva, mõtled Raik. Või ütled Raik, ja mõtled Narva :) Ja kui kusagil uudistes tema nägu vilksatab, siis tead, et Narvas on asjad kontrolli all.

Aga raamat ise. Kahtlemata väga-väga narvalik. Minu kokkupuuted Narvaga on olnud küll vaid pinnavirvendused ja ometi nii palju tuttavat ja äratuntavat leidsin lugedes. Ikka üüratutes kogustes kompvekke ja konjakit. Kärtspunased musisuud kell seitse hommikul. Enneolematu abivalmidus. Kui nimetada vaid mõnda, mis meenub.

Täitsa põnev nüüd vaadata, kuidas lugeja, ikka see eestlasest lugeja, raamatu vastu võtab. Tihtilugu on ju tunne, et Narvat kardetakse, mida kaugemal see meist on, seda parem. Ma tahan siiski uskuda, et "Minu Narva" toob nii mõnegi siseturisti sinna juurde.

Igatahes lugeda oli sama põnev ja huvitav kui "Minu Amazonast" või "Minu Surinamet".

25 jaanuar 2014

"Vanem. Paksem. Tigedam" Rein Raud

 

Pealkirjast õhkuks nagu vana tuttavat ängi ja masendust, ent see on ilmselt puhtalt lugeja eksitamiseks nii tehtud.

Tegelikult on need novellid/lood/jutustused suuremalt jaolt muhedad, sõbralikud, kohati suisa vaimukad ning tõeliseks maiuspalaks mõned pisukese vindiga maagilisrealistlikud ("Mis ei tapa", "Retsept", "Lusikate lahkumine"t.) Neil on olemas ka see oma "uba", tarvilik mõttekoht.

Lisaks eelpool mainitutele said hoobilt mu lemmikuiks üksikud veidi mõtlikumad ning nappi arutluskäiku edastavad "Igavik ja varjud" ja "Jutustus tavalisest inimesest".

Hea oli lugeda, mõjusid kohati sumedalt.

24 jaanuar 2014

Neljas öö

... oli pikk, aga selle võib siiski tituleerida üleelatuks.
Akna taga hommikul kenake -23 pügalat, sees nulli ringis. Lukusüdamikud vaikselt jäätuvad ja valamu külgi ehtis jäine rüü. Vetsupotis oli aimata jääkirmet. Kisub põnevamaks, ma ütlen, aga seni veel kõik funktsioneerib.

Mõni hetk tagasi viskas kraanikauss oma uhke härmakuue ühe võimsa praksatusega lahti. Tõsi, ma ei saa seda oma vägeva kütmise kontole kirjutada, vaid ühe tubli masina omale.

Mis vahepeal muutunud on?
Noo, termosed lähevad aina suuremaks.
Raamatud vahetuvad juba hoogsamalt.
Kirjapaberist on karjuv puudus - täna läksid loosi laenutuskviitungi ja poetšeki tagumised pooled.

Ja ikkagi on võimatu kurb olla, kui Iseloomuga Maja peidab endas säärast aaret. Ja see pole niisama kapp, selline suvaline vana monstrum, vaid see on Kappide Kapp, aga sellest mõni teine kord:



"Igavesti sinu" Daniel Glattauer


Nagu näha, on mu lugemistempo enneolematutesse sügavikesse kadunud ja kui siis midagi näppu võtangi, on need õhukesed liistakud. Glattaueri haarasin juba eelmise satsi ajal ja häda sunnil tegelikult - uued raamatud olid veel laenutusse jõudmata ja siis ma "vanade" hulgas sobrasin. Need tema eelmised, elektroonilise armastuse või nimetagem seda kuidas iganes, raamatud mind vaimustusest kiljuma ei pannud. Pooleli ka ei jätnud :) Küllap seetõttu "Igavesti sinu" minu öökapile ei jõudnudki õigel ajal.

Siiski ma ütleks, et kõnealune oli parem kui eelmised. Stiil on endiselt väga napp, väga täpne. Pikka juttu ei tehta, laused ei lohise. Samas... mulle meeldib, seda rohkem jääb ju ruumi mulle kui lugejale, mõelda, lisada, kujutleda, edasi minna.

Lugu iseenesest väga kriipiv (seepärast mind üllataski, et mõned seda kergeks ja lahedaks suvelugemiseks on nimetanud). Aga igatahes on tegemist elulise ja tarviliku teemaga ja ma usun, et seda võiks ja peaks lugema. Eriti üksikud naisterahvad. Eriti meeleheitel naisterahvad. Eriti sinisilmsed naisterahvad. Ja ka kõik teised.

23 jaanuar 2014

Kolmas öö


Kodus oli kõrgustes asuval termomeetril -20 ees. Või hakkavad patareid tühjaks saama ja ei tasu seda displeid uskuda :)
Iseloomuga Maja akna taha ei julge vaadatagi, seal on vanakooli termomeeter ja küllap näitab rohkemgi. Hiilime ettevaatlikult kraani juurde. Vesi liigub, ta liigub siiski.


Iseloomuga Maja parimaks osaks hakkavad muutuma ahjud, eriti ahjuuksed, nii sisemised kui välimised, nii ühe kui teise külje pealt. Ilmselt põen ma üliharuldast ahjuuksefetišit. Teisalt, lohutuseks teile, et ühel majal, olgugi ta Iseloomuga Maja, ei saa neid uksi ja luuke lõputult olla, seega küll need pildid peagi otsa saavad :)

Tibud loetud

Tallinna Keskraamatukogu on mullused tibud üle lugenud, ikka mitmes valdkonnas.
Minu-sarja raamatud endiselt eraldi nimekirjas ja "Minu Taani" rõõmsal 21. kohal laenutuste poolest.

Ka Viimsi Raamatukogus on olnud tublid lugejad (miks mulle meenub, et nii oli see ka eelmisel aastal) ja "Minu Taani" on 20. kohal. Kui aga seda pikka nimekirja edasi uurida, siis selgub, et ka "Eleanor" on (veel!) seal olemas.

Minu tänud lugejatele!

22 jaanuar 2014

Hommikused romantikaminutid




Võõrad päikesetõusud ja -loojangud on alati parimad.
Aga selleks, et päikesetõusu nautida, tuli enne, pilkases ööpimedus, mõned kiiremad liigutused teha.

Kui tornikell lõi, sulgus kaubikuluuk ja mulle jäi vastu vaatama midagi sellist:


 
Aga samas on võimatu kurb olla, kui leivaahju all on selline luuk:
 


Teine öö

Uuele päevale vastu Glattaueri ja kohviga.
Vesi veel voolab...Veel...

21 jaanuar 2014

Esimene öö...

...üle elatud. Vist ei ole ükski toru lõhki külmenud - minu karjäär kütjana jätkub :-)

20 jaanuar 2014

"Ma teenindasin Inglise kuningat" Bohumil Hrabal

Vahi tšehhe, milline üllatus nende varrukast pudenes, nimeks Hrabal ja kirjutab nagu noor jumal!Või noh, mis ta enam ikka nii väga kirjutab, ilmselt pugistab oma lugejate üle naerda juba teistest kõrgustest.
Tekst voolab nagu jõgi, hetkekski peatumata ja kõhklemata, kisub lugejagi neisse keeristesse. Lugu loos ja lugu loo otsa, ühtlaselt tempokas kulgemine. Jookseb nii hästi, et isegi see ei häiri, et suur osa tekstist valatakse lugejale kaela pea ühekorraga. Olgu, mõned lõiguvahed ju siiski olid, aga ilmselt mitte rohkem kui paar-kolmkümmend kogu raamatu peale kokku.

Loo pealkiri kui ka kõik need väikese inimese suureks pürgimised ning tragikoomilised juhtumised meenutasid kangesti seda hiljutist Skulskaja raamatut. Hrabal hoidis ehk lihtsalt lugejat veidi tugevamalt lõa otsas.
Ümber jutustama ei hakka, soovitan soojalt ise lugeda.

18 jaanuar 2014

"Teelt" Ants Laikmaa




Alapealkirjaga Maailmakodaniku reisikirjad Viinist, Veneetsiast, Firenzest, Roomast, Caprilt, Sitsiiliast, Vesuuvi tipust, Tunisest jm. Võttis ju ilusti kokku kogu teekonna, kas pole?

Nende kaante vahel on Laikmaa reisikirjad ajalehele "Päevaleht". Reisil viibis kunstnikuherra 1909-1913 ja muudkui aga pani reisil kogetu ja nähtu paberile ja läkitas Eesti poole teele. Õigesti tegi ka. Ma usun, et seda raamatut on mõnus lugeda nii turvaliselt kodus tugitoolis istudes, aga ka reisil olles. Igatahes mina küll võtaks selle, mitte just otsesõnu tänaseks teejuhiks, ent just suunanäitaks ajarännule kaasa.

Sada aastat. Mis on muutunud ja mis sugugi mitte. Lisaks on Laikmaa väga hea "pildikeste" leidja, värvikas kirjeldaja. Oma teekonnal pajatab ta nii ilmakuulsatest paikadest ja vaatamisväärsustest, aga ka olmetingimustest, arhitektuurist ja inimeste rõivastusest.
Ja mitte ainult, ta on ka usin võrdleja-vastandaja tollase Eesti eluga, olgu selleks siis riided, kombed, puhtus, päevakajalised teemad. Kui on torisemiseks põhjust, siis seda teeb, kui tarvidus kiita, siis ei ole ka sellega kitsi. Tallinna "uuema linna uulitsad" on igatahes kilplaslikult aetud. "Estonia" projektiga ei ole herra ka päris rahul - liiga väike ja kitsas olevat see. Ja kui kodumaa-perenaised lupiinidest nõndanimetatud "oma-aia kohvi" teevad, siis näituseks Saksamaal söödetakse sellega lambaid.
Või kusagil Lõuna-Itaalias piima küsides ja otsides, pakutakse talle seeasemel hoopis taldrikul üht valget käkki, õpetatakse veel Laikmaad, et seda noa-kahvliga süüa tuleb. Hiljem reisusell nendib, et see maitses sedavõrd hea, et kui ta kuskil veel "mozzarelle´t" nägema juhtus, siis lasi endale sellest ikka anda.


Laikmaa humoorikat kirjeldust "saunaskäigust" võib lugeda siit juuresolevatelt ülesvõtetelt.




Laikmaa oli paras hurmur, selles pole kahtlustki. Kuigi ta teel kohatud rahvaid kirjeldas ka läbi meesisikute, siis otseloomulikult olid mahlakamad just naiste välimuse paikapanemised :):



Ühe rongi pealt teise peale astudes juba selline kuramaaž käimas:)

Selline see raamat ongi - veidi õpetlik ja juhendav nagu reisijuht, teisalt humoorikas ja lõbustav, kolmanda küljepealt võrdlev, lisaks  rohkesti ajalooilu. Mu meelest mõnus lugemine.


P.S. Kevad-suvel mööda kodumaad ringi rändate, siis astuge ikka Laikmaa majamuuseumisse ka sisse.
Ants Laikmaa majamuuseum; Foto: www.laanlane.ee
P.P.S. Ja et loetuga veelgi paremini haakuda, lugege lisaks Tuglase sama perioodi reisikirjeldusi. Meeste tee kulges Itaalias mõnda aega kõrvuti ja koos. Vahe vaid selles, et kuigi mõlema rännulise rahakotid olid ühtviisi õhukesed, siis Laikmaa reisikirjadest ei tule see kuigivõrd esile, samas kui Tuglas ses osas avameelsem kippus olema.

16 jaanuar 2014

Purgisupp on uue aja sõimusõna

Ma olin sunnitud ostma üle...eee, igatahes üle väga paljude aastate, ilmselt tuleb neid kokku tükki kümmekond, poest purgisuppi. Ma otsustasin, et ma löön selja sirgu ja rinna ette ja marsin julgelt sinna riiuli juurde neid purke siis uurima. Ilma luubita, sest noh kiire oli ju. Taevake, kiiruse pärast ma seda ostma läksingi, sest ega mul neisse suurt usku ei ole.

Esiteks, see valik on üüratu - öelge mulle, kes neid ostab? Kas tõesti kõigi nende firmade kõiksugust sorti suppe kõik inimesed nii usinasti ostavad?

Teiseks, isegi Ansip kukuks pikali ja hüüaks taas taevast appi, kui ta hinda näeks. Ma olin jah kahjuks seljanka peale välja läinud, kuigi see mu isiklikus suppide edetabelis ilmselgelt viimasel kohal on. Üle kolme euro väike purgike, no ma ei tea, mis imet või kulda sinne sisse pandud oli. Olgu, tõstan alistumise märgiks käed üles, sest mu kullipilk märkas seal sees tõepoolest vähemalt kahte oliivikettakest (mitte tervet!), mitut sorti liha oli, seda ma ei hakanud tuvastama.

Kolmandaks, kuidas on võimalik neile purgisuppidele tekitada värvus, mis kõige paremal juhul väikelapse ülemisest otsast väljutatud kraami meenutab? Kas keegi asjapulk töötab seal purgisupifirmas sel eesmärgil palehigis päevast päeva, et kõige võikam värv asjale juurde võluda... Ja ärge tulle mulle rääkima, et vastasel juhul peaksid nad hakkama mingeid värvaineid lisama, kui ma esteetilisemat tooni supile tahan - miks siis ükski kodusupp kunagi oksekarva ei ole, arumaisaa.

Neljandaks, siinkohal peaksin rääkima maitsest, aga ma ei hakka valetama, et sõin seda :) Nuusutamisest piisas. Nii et, jätan vahele.

Viiendaks, ilmselt hüppavad nüüd kuskilt põõsast välja pannid sabapidi pihus emandad, kes rind kummis torisevad, et kellel see aeg otsast lõpuni supp ise valmis keeta. Või siis üksildased hinged, kes ühe portsjoni pärast ei viitsi vaeva ette võtta. Ausalt, ma ka ei viitsiks. Samas, oma kogemustest, supid on kaunis hästi sügavkülmutatavad ja ma ei näe probleemi üks kord see supipõhi kokku keerata ja siis väiksemate portsudena külma panna.

Kuuendaks, tunnistan, et ega ma nüüd ei tea kuidas on lood hinnaga. Kes see blogardite seltskonnas oli see kalkuleerija? Äkki tal on ammu inimkatsed tehtud ja kuskil hinnavõrdlused olemas. Ma vist ei viitsi sellega jamama hakata, sest siis me põrkuksime jälle selle teemaga, et kui ma nüüdsama poodi sisse astun ja kõik supiks vajaliku tahan osta, siis jah, ilmselt tuleb kodune supp kulukam, teisalt ei tee me nii ju praktiliselt kunagi?

Või ma ei tea kah, sööge neid suppe, kui tõesti maitsevad ja meeldivad ja head on :)
Head isu!

XII Nukitsa konkurss

Eesti Lastekirjanduse Keskusel on käimas juba XII Nukitsa konkurss, kus kuni 16-aastased noored teevad valiku viimase kahe aasta (kuigi nimekirjas ka 2011.a on esindatud) jooksul ilmunud omamaistest tekstidest ja kunstnikutöödest. Täispikk nimekiri sellel perioodil ilmunud raamatutest on nende kodulehel kenasti olemas - annab hea ülevaate meie kirjutajate produktiivsusest.

Siinkõneleja "Ma nüüd lähen" on samuti jala ukse vahele saanud ja kükitab rõõmsasti noorteraamatute nimekirjas, ehk siis 13-16-aastastele lugemisvara hulgas.
Sellega seoses tabas mind aga üllatus, et selles vanusegrupis nii vähe nimetusi on... Oli kuidagi tunne, et see rivi märksa pikem on, aga võta näpust.

Harrik, Airika.  Iseenda laps. – Muraste: Randvelt Kirjastus, 2011
Harrik, Airika. Õnnistatud needus. – Muraste: Randvelt Kirjastus, 2012
Kordemets, Gerda. Klass. 1. osa (Ilmar Raagi filmi „Klass“ ainetel). – Tallinn: Tänapäev, 2013
Kordemets, Gerda. Klass. 2. osa (Elu pärast). – Tallinn: Tänapäev, 2013
Kriisa, Kristel. Piinatud hinged. – Tallinn: Tänapäev, 2012
Kurema, Kristiine. Liblika lein. – Tallinn: Tänapäev, 2012
Laidla, Siiri. Pärivett ja vastuvoolu. – Tallinn: Eesti Raamat, 2013
Lender, Mae. Ma nüüd lähen. – Tallinn: Eesti Raamat, 2013
Pettai, Kadri. Jaanik(a). – Tallinn: Tänapäev, 2012
Priilinn, Ketlin. Armastusega fännidelt. – Tallinn: Tänapäev, 2012
Priilinn, Ketlin. Igavesti sõbrad. – Tallinn: Tänapäev, 2012
Raba, Heidi. Lili Remma ja unehiilija. – Habaja: Kentaur, 2012
Rass, Adeele. Kasuisa. – Tallinn: Raudwara, 2013
Rebane, Kristi. ½ e. terve. – Tallinn: Tänapäev, 2013
Reinaus, Reeli. Nahka kriipivad nädalad. – Tallinn: Tänapäev, 2012
Roots, Elo-Maria. Vaimude jaam. – Tallinn: Tänapäev, 2013
Saar, Kiiri. Ruubeni liblikad. Jordan. – Tallinn: Varrak, 2013
Saar, Kiiri. Ruubeni liblikad. Kirsipiia. – Tallinn: Varrak, 2012
Sepp, Ene. Minevik olevikus. – Tallinn: Tänapäev, 2012
Sepp, Kaja. Hetk enne homset. – Tallinn: Tänapäev, 2013
Suitso, Marian. Hobusehullud. – Tallinn: Tänapäev, 2013
Vaher, Hugo. Skvotterid. – Tallinn: Tänapäev, 2013
Vaht, Janika. Vabanemine. – Tallinn: Tänapäev, 2013
Väli, Linda-Mari. Eikeegi eikunagi eikusagil. – Tallinn: Värske Rõhk, 2011

14 jaanuar 2014

Parim mõte


Too tundmatu klassik ajas tookord mul pea sassi, nii et parim mõte Valdur Mikita "Metsikust lingvistikast" ununes sootuks. Aga enne ei saa ju omakorda "Lingvistilise metsa" manu minna, kui võlad üleval.
Tõsi, ega seda eelpool nimetatud raamatut ilmselt lihtne saada olegi, sest mõistate, sellele on järjekord! Tavaliselt on raamatukogus järjekord... khm-hm... teistsugustele raamatutele, aga vot ei teagi nüüd, mis nimelt selle raamatu populaarsuse põhjuseks on. Ma ise öökapilugemiseks vist ei võtaks seda raamatut, eks siin veidi hookuspookust ju ole, mida pärast pikka tööpäeva väsinud peaga lugeda ei viitsiks. Eks siin kaks varianti ainult ongi: a) Kirjandusministeerium; b) hoopis üle tänava asuva maja noored ja ärksad asukad, sest seal on kardetavasti nii mõnigi loeng, kuhu Mikitat sisse pikitud.
Ah, mis ma siin keerutan, päeva mõte:

"Muistsel inimese oli vaja teistsugust, sõna maagilisest jõust läbiimbunud enesesuhtlust. Ellu jäid need, kelle sõna maagiline jõud toimis, see hoidis inimest elus piirsituatsioonides. Iseenesele öeldud sõna oli sageli ainus, mille peale oli muiste mõtet loota. Tänapäeval aitab inimest rohkem töökoht, haigekassa, sotsiaalamet, kindlustusselts ja pangalaen. Probleemid võivad küll pärineda inimesest, kuid nende lahendused asuvad tavaliselt kusagil kollektiivi anonüümses halastuspraktikas. Selline maailm ei nõua erilist iseendaga suhtlemise osavust. Tänapäeva ühiskond õpetab inimest maailmaga kohanema, kuid jääb hätta õpetussõnade jagamisel, kuidas kohaneda iseendaga. Inimese ja maailma vahele on tekkinud terve hulk keerukaid sümbolsüsteeme, kuid põhiline vastuolu seisneb selles, et aastatuhandete vältel on inimese aju programmeeritud alluma ainult jõuga öeldud sõnale. Religioon oma algses tähenduses kasvas välja maagilisest sõnast, see oli mõeldud maagilise sõna võimendamiseks veidi vähem võimekate inimeste jaoks. Kui maagiline sõna kadus, hakkas maakera täituma kurbade, elujärje paranedes aga kurbade ja tüsedate inimestega. Tänapäeva inimese võrdkuju on nukker paksuvõitu ateist, kes on alatasa segaduses ja vihkab seetõttu oma liigikaaslasi.
Hämmastav on see, et maagilisele sõnale ei ole inimene leidnud asendajat."

Sellele võiks alla kirjutada küll, või mis?

Mõned hääd mõtted selles raamatus täitsa olid, kuigi pean tunnistama, oli ka lõike, mis kulmu kibrutama ja pahuralt mõmisema panid.

P.S. Ma igaks juhuks mainin ka ära, et tegelikult ei pea neid kaht siinkohal mainitud raamatut sugugi ilmumise järjekorras lugema, lihtsalt minus pesitseb ikka veel see väike vastik pedant :)

13 jaanuar 2014

"Ühe miljonäri lugu" Pent Nurmekund

See siin pole mingi vihikuke, mida lugeda soovitada. Üsna napisõnaline ja kokkuvõtlik Nurmekunna elulugu lihtsalt, kel huvi, see loeb ja keda üks iseäralik keelemees ei huvita teps mitte, sel polegi mõtet kätt raamatu järele sirutada.

Mina ei tea, miks ma varem ei viitsinud uurida, no alailma ju ühest punktist teise liikudes on teepervel mõni viit selle mehe sünnipaiga vms info kohta. Hetkel muidugi tühi koht, kas mu ajukurdude vahel seikleb ähmane pilt Pärnu või Tänassilma poole sõitudest, aga see pole tähtiski.

Igatahes oli Nurmekund selles suhtes tore mees, et ta rändas ka kott üle õla ilmas ringi, no mis sa hädaga teed, kui raha ei ole, aga minna vaja on. Käis niimoodi Taaniski, elas lätlasest vanapoisi juures, mitmel korral põrutas üldse laevaga Kopenhaagenist minema, ikka lõppsihiga Prantsusmaa, kus esimesel korral rändas samamoodi, magas, kus juhtus ja elas nii vähesest toidu-joogipoolisest kui andis. Õunasiidri kohta leidus tal häid sõnu.

Ja kuigi Nurmekund elu jooksul õige mitu keelt endale selgeks tegi (oli neid nüüd 70 või 80), siis taani keele kohta oli ütlemist temalgi - selle keele omandamiseks kulus tal kogunisti kaks kuud. Pole neil selles keeles ju sõnadel vahet ega midagi, nagu tema kurtis.

Tore mees oli. 

11 jaanuar 2014

Eeee... mis see nüüd oli?

See oli nüüd küll üks päris hull raamat :) Skulskaja mulle meeldib, nagu kõik pöörased inimesed, intervjuud temaga on palsam hingele, tema loominguga on see mul vist aga esmakordne tutvus.

Lugu kerib ja kerib end lahti, ja kuigi linnake on sõge ja selle asukad niisamuti ja kuigi kõik on pea peale pööratud ja totaalselt sürr, siis see k u i d a s Skulskaja kirjutab, on puhas nauding. Ma ei tea, kuidas nii jaburat teksti on nii voolavalt võimalik kirjutada. Aga on.

See siin on nüüd vist esimene kord, kui ma kopin blogisse raamatu lühitutvustuse, sest noh... ma ei oska või ei taha hakata ise midagi kirjeldama:)))

On üks linnake, mille elu on korraldatud väga mõistlikult. Linnas on üks kirjanik, üks poetess, üks ekskavaatorijuht, ühtki ametmeest ei ole üleliia. Linna elu keskpunktiks on krematoorium, sest lõppude lõpuks saab meist kõigist põrm. Kirjanik, kes kirjutas  romaani „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda”, otsustab üles otsida kõik kaheksa linnaelanikku, kes ostsid selle raamatu, et teada saada, kas tal on mõtet kirjanikuna jätkata. Kahjuks jõuavad potentsiaalsed lugejad enne krematooriumisse, kui kirjanik nendega vestelda saab.

Ja tõlkija poole kergitan ka oma nähtamatut kaabut - Ingrid Velbaum-Staub pidi küllap oma reaalsustaju kaheksaks keerama, et see asi ümber panna :)  Ära ta tegi ja kindlasti mitte halvasti.

P.S. Ma ei tea, millises olekus Skulskaja selle raamatu kirjutas, aga proovigu teine kordki sama retsepti.

08 jaanuar 2014

"Veinirööv" Peter Mayle


Jälle ma ootasin vist imet. Seda ei sündinud. Või oli see lihtsalt üks väegagi kesine ime.

Mayle´i eelmisi eesti keelde tõlgitud raamatuid ma küll nautisin, no Provence ja puhtad maitsed, eks ole!  Mulle tundus, et olid mõnusad lugemised kõik, lisaks tugev sümpaatia teema vastu muidugi. Aga kirjeldused - need mõjusid, need viisid su kaunile rännakule ühes autoriga. Nüüd aga siis puhas ilukirjandus, kuigi teema endiselt igati südamelähedane (suurem jagu tegevusest Prantsusmaalt). Midagi jäi siiski puudu.

Ehk oli lugu ise veidi mannetu? Väheke krimimaiguline juhtum, aga õiget põnevust ja mitmes suunas hargnevaid uurimistulemusi ei tulnud. Loed ja ootad ja... vajud igavusemülkasse. Ka stiil ise on selline mittemidagiütlev, no on mees konstrueerinud loo ja selle püüdlikult esitanud, aga emotsiooni ei tekita ja liig etteaimatavalt mõjub.

Ainus rõõm, mis lugemisel jääb, on mõned kirjeldused, ent needki pigem nõrgemapoolsed. Vein ja Pariis ja Marseille ja restoranid küll on, aga need on kõigest nimed. Nimed, millele lisatud maksimaalselt kaks lihtlauset kirjeldusteks. Ei pääse paraku mõjule, ei pääse, kuigi nimekiri veinidest/erinevate olmeasjade markidest/brändidest/veinimõisatest/ on ju olemas, kuid ega see veel lugemisnaudingu pakkumisel määravaks saa.

Hetkel mõtlen, et kas tõesti olen olnud mina, lugeja, nende raamatute lugemise ajal nii erinevalt meelestatud. Või on konks tõlkijatöös. Või mängib vingerpussi minu mälu. Või sobiski autorile rohkem selline tõsielukirjanduslik lähenemine.

Boonuspunktid tulevad täna ometigi, sedakorda kujundaja aadressile. Raamatul lehekülgi keerates teeme seda arvatavasti võrdlemisi kindlast kohast lehe välisserval ning just sellele kõrgusele on kujundaja paigutanud leheküljenumbrid. Ent mitte ainult! Need on just sellised nagu juuresoleval pildil näha. Ma ütleks, et see on täitsa huvitav ja ilus ja räpakollidele mõeldes - praktiline :)


07 jaanuar 2014

Neetud lüürik!

Ehk siis, täna tsiteerime tundmatut klassikut :)



See on siis see koht, kus võib nentida, et blogimine on hää, s e s t kui selle joonealuse märkuse autor eelpool nimetet tegevust harrastaks, siis võiks ta raamatuid rikkumata oma arvamust levitada.

Lisaks jääks lootus, et tema tarkusest saaks osa märksa laiemad rahvahulgad kui antud juhul, mil  see jõuab vaid ühe konkreetse raamatukogu ühe konkreetse eksemplari laenutajateni.

06 jaanuar 2014

"Ingrid. Kirjad emale Ameerikast".







Raamatul oli puudusi, ent kannatas päris ladusalt lugeda. Üldist tooni andis teatud pateetilisus või mõningane ninnunännu. Ka faktivigu esines mõnel korral - koostaja oli ilmselt Viljandit vaid kaugelt näinud. Aga see selleks, pisiasjad.

Ingrid Polikarpus (sünd. Sibul) veetis suurema osa oma lapse- ja nooruspõlvest, ehk siis Tallinna Konservatooriumi minekuni, just Viljandis. Mälestused ja pildikesed on kronoloogiliselt ritta lükatud ja lugejale kahtlemata põnevad. Ometi on see  kõik edasise elu kirjeldustega võrreldes vaid tühine pinnavirvendus.

Põgenikelaagrite vahet rändamiste (pms Saksamaal) kirjeldused on samal viisil kokku seotud, kuigi seal hakkab isiklik emotsioon juba rohkem läbi kumama. Hiljem, perega USA-sse jõudes, on loo kangelannal sõpradeks päevikud ja kui kirjade saatmine juba vabamaks läks, siis ka Eestisse emale läkitatud kirjad. Neist aimub siis elu ja kohanemine võõrsil, väliseestlaste omavahelised suhted (ainuüksi fakt, et ma selle tõiga siinkohal ära mainin, annab teile juba vihjed kätte, on nii?), isiklik elu ja loomulikult see  kummaline pakisaatjate psühholoogia. Ma ei tea, seda viimast on keeruline kirjeldada, aga mulle tundub, et just selles raamatus tuleb see kuidagi teravamalt ja tugevamalt esile. On ju neid pakkide saatmisi ja saamisi kirjeldatud sadades lugudes varemgi, vist rohkem küll saamisi... Siin oli aga midagi teistmoodi, midagi, mis pani mõtlema, küll nii- ja naapidi.


 
Või üldse see võõrsile rännanute elu. Intriigid ja solvumised "omade" vahel, kes kellega abielluda tohib (mõni jätab pulma minemata, kui eestlane juhtumisi teise eestlaseda ei abiellu), kellele keda eelistatakse koguduses, esinemistel... Või huvi lapsepõlveradade ja mahajääjate vastu; korduvalt palub Ingrid oma kirjades, et ema joonistaks korteriplaani (et ta saaks ette kujutada, kus ema kohvi joob või puhkab või...) või palub emal täpsustada, kus ta nüüd ikkagi turul käib, kust tee pidi ühte või teise kohta kõnnib...
 
Teisalt tuleb neist päevikutest välja see tavaline olme, mis ei sõltu sõjast ega võõrsil elamisest: suhted ämmaga, laste kasvatamine, jätkuvad mured ka juba täisealiste lastega ning tõeline pärl - Ingridi enese abielu.
 
Mõtlemist mitme kandi pealt.
 
Ent on ka humoorikamaid hetki, näiteks kui ta oma kirjades emale kirjeldab hamburgerit või pitsat või pakisupi valmistamist või kontaktläätsesid (vist?) jms. Armas.

05 jaanuar 2014

Õunapuude tõuud

1887. aasta augustis oli aeg meedias üles võtta aiapidamise ja eelkõige viljapuude teema, sest rahva seas näis viljapuuaedade asutamine jälle moodi minevat.

Õunapuude tõugusi on õige palju, üks ikka tõisest tulusam ja parem. Kõiki siin nimepidi nimetada, oleks asjata töö, sest kõik meie maal kliima pärast ei sigine ja kõik meil pidada ei kõlbagi. Tähtsamad ja paremad õunapuude tõuud, mis meie maal paremateks pidada on arwatud, on järgmised:


Antonowka, (talwe)
Aport, suur (talwe)
Astrahan, punane, klaar (suwe)
Borowinka, punane (talwe)
Sitroni, (suwe)
Shampagner, Liiwim. (suwe)
Grand-Rihard, (talwe)
Gravensteiner, Liiwim. (suwe)
Bommeranzen, (suwe)
Reinette, walge (talwe)
Rambour, suur punane (talwe)
Titowka, (talwe)

Ma ei hakanud ka neid kõiki siia üles rivistama, ent päris mitmed tuttavad sordid olid juba tollal heaks peetud.

04 jaanuar 2014

"Kes kardab Aafrikat?" Anna-Maria Penu


Vastus on: näiteks mina.
Võib-olla kui maitse suhu saaks, oleks olukord teistsugune. Seni on see manner, kuigi eelkõige raamatute oma, mu jaoks turvaliselt kauge ja võõras. Loomulikult olen minagi vaimustunud Blixeni Aafrikast ja veidi kaugemast ajast pärinevast Leonora Peetsi mälestuste Aafrikast.

Siin ja seekord siis Uganda, mis minu jaoks kuhugi kaugemale ära vajus. Õnneks. Sest ma nautisin hoopis enam kirjutajat ennast, tema nõtket ja habrast stiili. See oli kõik kuidagi väga... teistmoodi. Ja ometi ei tunginud autor ise mingilgi moel esiplaanile, ei saa ette heita, et ta oleks enesekeskselt lobisenud või oma musta pesu raamatulehtedel pesnud. Siis oli mul põnevam lugeda tema mõtteid ja jälgida tema arutluskäike kui süüvida Ugandasse endasse.
Kuigi ilmselt oli Ugandat ikka ka selles raamatus ja mitte vähe, aga iga lugeja leiab lõpuks ikka oma, eks ole:)

Ma ei tea ausalt öeldes, kuidas sel raamatul läinud on või millest pajatavad selle müüginumbrid, ent tabasin end mõttelt, et see oli siiski võrdlemisi sinna minu-sarja lahtrisse oma olemuselt. Kuigi loomulikult ei keela mitte keegi ja mitte kuskil seda reisiromaaniks nimetada, siis kas ei oleks see teine liigitus võinud raamatu suurema lugejaskonnani viia? Noh, igatahes mina oleksin selleni jõudnud ilmumisest alates nii mõne nädala jooksul, aga minusuguseid on paar tükki kindlasti veel, mitte mitu aastat hiljem nagu juhtus nüüd :)

Muide, mulle on eriti südamelähedased ja käimatõmbavad raamatud, mille lugedes saan end tegelas(t)ega ühte sammu astuma panna. Vahel on selleks koht, teinekord jällegi ajaline mõõde. Antud loo puhul alustasin lugemist just nimelt aasta viimasel päeval milline fakt ka esimestel lehekülgedel läbi jooksis - haakus kenasti ja andis hea stardipaugu.

03 jaanuar 2014

Raamatuaasta 2013

... on veel lõpetamata.
Oli hea raamatuaasta, võiks öelda. Loetud sai 177 raamatut, mille hulgas oli igasugust kraami. Viimasteks selles nimekirjas olid varem ilmunutest Weissi "Alasti tulin ma" ja uuematest A.S. Byatti "Lumm". Mahukad ja huvitavad mõlemad.

Esimene siis ilukirjanduslik jutustus Auguste Rodinist ja tema vaevalisest loometeest.
Teine neist on võrdlemisi mitmkihiline ja süvenemist nõudev, seega ei sobi lugemiseks paralleelselt mitme teisega või paari lehekülje kaupa. Eriti uskumatu on selle puhul aga tõlkija panus... Ilmselt oli tegemist parajalt kõva pähkliga, või vähemasti töö- ja ajamahuka pähkliga. Moodsa aja sari ikka suudab oma taset hoida.

Aga mis 2013.a. ilmunud raamatutest enim meelde on jäänud....Meelde jäid paljud, aga kõige-kõigemat vist ikka ei suuda nimetada:) Või siis peab mitu valima. Foenkinos "Delikaatsus" ja Liksomi "Kupee nr 6", Tervo "Layla", Greeni "Süü on tähtedel", Tani "Köögijumala naine".

Kodumaistest tahavad keelele tulla Kivirähk "Maailma otsas" ja Sepp "Hetk enne homset" - panete tähele, kumbki nagu ei midagi, nagu Õnne 13, kus midagi õigupoolest ei juhtugi, aga lugedes ometi käest ei taha panna, ja loed ja loed ja loed...

Ka Minu-sarjas oli möödunud aastal väga häid... mida siis? Kirjutajaid, kohti või lugusid? Ei olegi varasematel aastatel sedasi tundnud, kuid nüüd tahaks esile tõsta nii Amazonast, Kopenhaagenit, Stockholmi, Prantsusmaad ja Las Vegast - nendest lemmikut ei suudaks valida. Või kui, siis ei oleks see objektiivne ;) Tõsi, siinkohal täpsustus, et näiteks Narva on ju veel lugemata, sellest loodan samuti palju.

Oli hea aasta, tulemas on veel parem, eks.

02 jaanuar 2014

Tagasi Eestisse, vol 4, ehk meie "taanlane" võib peaaegu tulema hakata

Ajaloo huvides fikseerime, et sel päeval, kui mõni tüdruk esitles ametlikult oma kaasat, käisid mõned meist jälle objektil (ehk 26.dets). Oli iseloomu, oli tausta, oli väärikust. Ma räägin majast nüüd, mitte tollest meesterahvast, keda presenteeriti :) Kuigi te võite seda tõlgendada ka niipidi kui soovite.

Aasta eelviimane päev tõmbas tempo kohe hommikul üles, sest esmaspäevad ei ole naljaasjad. Mõni pikalt pühades unelenu võib ootamatult ärgata ja just nimelt kinnisvaralehekülgedel kondama hakata. Seega tegutseda tuli hommikul, no ikka väga hommikul. Loodetud kauplemine lendas kohe korstnasse ja viimaks oli küsimus hoopis selles, millise otsuse teeb maakler. Vale otsus (meie poolt vaadatuna) oleks võinud päädida samal päeval teise huvilisega objektile minekuga ning tolle jätkuva huvi korral hoopis hinna üle pakkumisega.

Järelikult tuli tegutseda nii, et objektile minekut ei toimuks ;) Mis oli eriti keeruline ja ajamahukas, sest õiged inimesed viibisid kõik kusagil kaugemal ja tegutsema pidid esindajad, mis kõik on teatavasti väga mürarikas. Oli selline kiirus, et isegi kuu- ega tähtede seisuga ei saanud tutvuda ega selle järgi asju seada.

Ja siis need ootusärevad minutid, mil telefoniga minnakse tualetti ja duši alla ja üldse kõikjale, kuhu minna vaja on :) Ja kui käed värisevad ja peopesad on higised ja adrenaliin on laes. Kui tuli maakleri kõne ja jah-sõna eellepingu osas, siis lendasin kui lind. Vana pangahaina taipasin siiski kodus kõik rahade liigutamised ära teha, kaardilimiidid tõsta...

Õigesti tegin ka, sest ma ei tea, mis sel päeval pangas toimus. Igatahes oli see tõeline košmaar, mis pangasaalis vastu vaatas, ees, ATM-ide juures oli märksa rahulikum. Kuigi-kuigi, ka seal tahtis järjekord moodustuda ning ei olnud sugugi meeldiv seal kümme ja pluss minutit jokutada. Aparaat ju teadupärast ei anna igasuguseid summasid korraga, vaid seda tuleb jaopkaupa masinast välja meelitada, lisaks pidevad pin-koodi tippimised ja muidu masina piiksutamised. Ja kui sellest veel ikka vähe, siis seisab su kõrval kuueaastane, kes esitab kõikvõimalikke (loe: piinlikke). Valjusti. Edasi avastad, et see kuramuse masin jagab ju vaid viiekümneseid, mistõttu peaks su rahakott kummist olema.

Sõnaga - ebameeldiv! Aga hakkama saime ja tehtud saime.

Seega - peaaegu olemas ta on: iseloomuga, ajalooga, vanas, väärikas ja perspektiivikas majas asuv korter. Suur töö on veel ees...

01 jaanuar 2014

Lugu lillast mehest




See on nüüd see koht, kus ma tõesti tahaks, et oleks ka pilti teile näidata, aga ei ole. Pilti võisid hoopis oma silmaga näha lõunased Paalalinnas liiklejad (keda loomulikult eriti palju ei olnud, teadagi).
Tuleb mees, ühelt poolt. Täpsustus: Maksimarketi poolt. Suundub ülekäigurajale, et minna... kuhugi. Mehel seljas lilla hommikumantel, jalas sokid. Ka lillad. Hommikumantli ja sokkide vahelt välgatavad kondised ja karvased paljad sääred. Ilmselt võisid needki sinakas-lillaka tooniga olla, ent outfiti lilla kõrval need kahvatusid.
Mees otsustas viimasel hetkel siiski mitte kiirustada tee ületamisega, sest (ilmselt) poest haaratud pudeli sisu manustamisega oli suurem rutt. Kiiremad asjatoimetused ikka kõigepealt, eks ole.

Ma loodan, et kui aasta esimene päev pakub taolisi helgeid hetki, siis tuleb neid ülejäänud aasta jooksul ka piisavalt:)