11 jaanuar 2014

Eeee... mis see nüüd oli?

See oli nüüd küll üks päris hull raamat :) Skulskaja mulle meeldib, nagu kõik pöörased inimesed, intervjuud temaga on palsam hingele, tema loominguga on see mul vist aga esmakordne tutvus.

Lugu kerib ja kerib end lahti, ja kuigi linnake on sõge ja selle asukad niisamuti ja kuigi kõik on pea peale pööratud ja totaalselt sürr, siis see k u i d a s Skulskaja kirjutab, on puhas nauding. Ma ei tea, kuidas nii jaburat teksti on nii voolavalt võimalik kirjutada. Aga on.

See siin on nüüd vist esimene kord, kui ma kopin blogisse raamatu lühitutvustuse, sest noh... ma ei oska või ei taha hakata ise midagi kirjeldama:)))

On üks linnake, mille elu on korraldatud väga mõistlikult. Linnas on üks kirjanik, üks poetess, üks ekskavaatorijuht, ühtki ametmeest ei ole üleliia. Linna elu keskpunktiks on krematoorium, sest lõppude lõpuks saab meist kõigist põrm. Kirjanik, kes kirjutas  romaani „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda”, otsustab üles otsida kõik kaheksa linnaelanikku, kes ostsid selle raamatu, et teada saada, kas tal on mõtet kirjanikuna jätkata. Kahjuks jõuavad potentsiaalsed lugejad enne krematooriumisse, kui kirjanik nendega vestelda saab.

Ja tõlkija poole kergitan ka oma nähtamatut kaabut - Ingrid Velbaum-Staub pidi küllap oma reaalsustaju kaheksaks keerama, et see asi ümber panna :)  Ära ta tegi ja kindlasti mitte halvasti.

P.S. Ma ei tea, millises olekus Skulskaja selle raamatu kirjutas, aga proovigu teine kordki sama retsepti.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar