06 jaanuar 2014

"Ingrid. Kirjad emale Ameerikast".







Raamatul oli puudusi, ent kannatas päris ladusalt lugeda. Üldist tooni andis teatud pateetilisus või mõningane ninnunännu. Ka faktivigu esines mõnel korral - koostaja oli ilmselt Viljandit vaid kaugelt näinud. Aga see selleks, pisiasjad.

Ingrid Polikarpus (sünd. Sibul) veetis suurema osa oma lapse- ja nooruspõlvest, ehk siis Tallinna Konservatooriumi minekuni, just Viljandis. Mälestused ja pildikesed on kronoloogiliselt ritta lükatud ja lugejale kahtlemata põnevad. Ometi on see  kõik edasise elu kirjeldustega võrreldes vaid tühine pinnavirvendus.

Põgenikelaagrite vahet rändamiste (pms Saksamaal) kirjeldused on samal viisil kokku seotud, kuigi seal hakkab isiklik emotsioon juba rohkem läbi kumama. Hiljem, perega USA-sse jõudes, on loo kangelannal sõpradeks päevikud ja kui kirjade saatmine juba vabamaks läks, siis ka Eestisse emale läkitatud kirjad. Neist aimub siis elu ja kohanemine võõrsil, väliseestlaste omavahelised suhted (ainuüksi fakt, et ma selle tõiga siinkohal ära mainin, annab teile juba vihjed kätte, on nii?), isiklik elu ja loomulikult see  kummaline pakisaatjate psühholoogia. Ma ei tea, seda viimast on keeruline kirjeldada, aga mulle tundub, et just selles raamatus tuleb see kuidagi teravamalt ja tugevamalt esile. On ju neid pakkide saatmisi ja saamisi kirjeldatud sadades lugudes varemgi, vist rohkem küll saamisi... Siin oli aga midagi teistmoodi, midagi, mis pani mõtlema, küll nii- ja naapidi.


 
Või üldse see võõrsile rännanute elu. Intriigid ja solvumised "omade" vahel, kes kellega abielluda tohib (mõni jätab pulma minemata, kui eestlane juhtumisi teise eestlaseda ei abiellu), kellele keda eelistatakse koguduses, esinemistel... Või huvi lapsepõlveradade ja mahajääjate vastu; korduvalt palub Ingrid oma kirjades, et ema joonistaks korteriplaani (et ta saaks ette kujutada, kus ema kohvi joob või puhkab või...) või palub emal täpsustada, kus ta nüüd ikkagi turul käib, kust tee pidi ühte või teise kohta kõnnib...
 
Teisalt tuleb neist päevikutest välja see tavaline olme, mis ei sõltu sõjast ega võõrsil elamisest: suhted ämmaga, laste kasvatamine, jätkuvad mured ka juba täisealiste lastega ning tõeline pärl - Ingridi enese abielu.
 
Mõtlemist mitme kandi pealt.
 
Ent on ka humoorikamaid hetki, näiteks kui ta oma kirjades emale kirjeldab hamburgerit või pitsat või pakisupi valmistamist või kontaktläätsesid (vist?) jms. Armas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar