04 jaanuar 2014

"Kes kardab Aafrikat?" Anna-Maria Penu


Vastus on: näiteks mina.
Võib-olla kui maitse suhu saaks, oleks olukord teistsugune. Seni on see manner, kuigi eelkõige raamatute oma, mu jaoks turvaliselt kauge ja võõras. Loomulikult olen minagi vaimustunud Blixeni Aafrikast ja veidi kaugemast ajast pärinevast Leonora Peetsi mälestuste Aafrikast.

Siin ja seekord siis Uganda, mis minu jaoks kuhugi kaugemale ära vajus. Õnneks. Sest ma nautisin hoopis enam kirjutajat ennast, tema nõtket ja habrast stiili. See oli kõik kuidagi väga... teistmoodi. Ja ometi ei tunginud autor ise mingilgi moel esiplaanile, ei saa ette heita, et ta oleks enesekeskselt lobisenud või oma musta pesu raamatulehtedel pesnud. Siis oli mul põnevam lugeda tema mõtteid ja jälgida tema arutluskäike kui süüvida Ugandasse endasse.
Kuigi ilmselt oli Ugandat ikka ka selles raamatus ja mitte vähe, aga iga lugeja leiab lõpuks ikka oma, eks ole:)

Ma ei tea ausalt öeldes, kuidas sel raamatul läinud on või millest pajatavad selle müüginumbrid, ent tabasin end mõttelt, et see oli siiski võrdlemisi sinna minu-sarja lahtrisse oma olemuselt. Kuigi loomulikult ei keela mitte keegi ja mitte kuskil seda reisiromaaniks nimetada, siis kas ei oleks see teine liigitus võinud raamatu suurema lugejaskonnani viia? Noh, igatahes mina oleksin selleni jõudnud ilmumisest alates nii mõne nädala jooksul, aga minusuguseid on paar tükki kindlasti veel, mitte mitu aastat hiljem nagu juhtus nüüd :)

Muide, mulle on eriti südamelähedased ja käimatõmbavad raamatud, mille lugedes saan end tegelas(t)ega ühte sammu astuma panna. Vahel on selleks koht, teinekord jällegi ajaline mõõde. Antud loo puhul alustasin lugemist just nimelt aasta viimasel päeval milline fakt ka esimestel lehekülgedel läbi jooksis - haakus kenasti ja andis hea stardipaugu.

2 kommentaari:

  1. Et peaks vist lugema...mulle meeldib ka autoriga võnkesse saada, no nagu juhtus Minu Prantsusmaa puhul.

    VastaKustuta
  2. See oli pikk arutelu, et kas panna see minu-sarja. Lõpuks mu mälu järgi toimetaja-kirjastaja Kairiti sõna jäi peale, et see on siiski reisiromaan. Kuigi jah, kus see piir on? Turunduslikult tasuks mis iganes non fiction raamat panna minu-sarja. Ka minu "Kas süda on ümmargune?" oleks võinud kanda pealkirja "Minu maailm". Aga ajas tagasi minna ei saa, valikud on tehtud, ja küllap on seegi hea valik.

    VastaKustuta