29 jaanuar 2014

Kui ahjud jutustavad...




Ahju ees niisama kükitada on igav, igakord pole ka raamatut käepärast. On aga telefon ja sõber Google, mille abil saab ahjuuksed teistest aegadest rääkima panna.


 
 


Näituseks seesamune Woehrmann & Sohn Riga siseuksel. Mõningail andmeil oli see Baltimaade esimene malmivalutööstus, mille Riias Mühlenhofi mõisas Punase Düüni kaldal avas baltisakslane Johann Christoph Wöhrmann. Wöhrmannidel oli üldse hulganisti toimetamist, lisaks saeveskid, pank, kaubandus jms. Esmalt pidid malmitööstusest tulema tarvilikud vahendid just Sindi vabrikusse, kuid hiljem laiendati toodangut ning Wöhrmannid rääkisid kaasa põllumajandustehnika ja laevadele erinevate osade valmistamisel.
Pärast tema surma võttis mitmed senised kohustused üle vanem poeg Christian Heinrich Wöhrmann (1814-1874), keda eriti huvitaski just Sindi tekstiilivabrik. Tema ajal kahekordistati tootmismahtusid, suurenes töötajate arv, tööliste tingimused jäid aga endisteks - nt samas asulas tasuta elamine ja väike aiamaa, hoolduskassa töövõimetuse korral abistamiseks.

Christian Heinrich suri aga Prantsusmaal Mentonis ravil olles, ehk siis nö sidrunilinnas, seal, kus külmikust imehead limoncellot valatakse... Lihtlabane kopsupõletik nagu tollal ikka ette tuli. Uhkele matusele tuli Sindistki umbkaudu 500 vabrikutöölist. Olid ajad...

Eesti keeles ei leia seesuguste ahjuuste kohta aga suurt midagi. Ainult kultuurimälestiste registrist tuleb üks Hiiumaa Suuremõisa lossi kuulunud kahhelahi, millel nii välimine kui ka sisemine ahjuuks samade tundemärkidega. Ja nii nagu sealgi on ka Iseloomuga Majas tegemist nurgaahjuga ja sellel väljaeenduva karniisiga. Ahi paraku aga üle värvitud, seega kivide kohta raske midagi öelda.


Ja ikkagi huvitab mind see leivaahju luuk, seesamune, kus peal keegi kedagi kelgul lükkamas... Eks ma siis otsin edasi.
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar