14 jaanuar 2014

Parim mõte


Too tundmatu klassik ajas tookord mul pea sassi, nii et parim mõte Valdur Mikita "Metsikust lingvistikast" ununes sootuks. Aga enne ei saa ju omakorda "Lingvistilise metsa" manu minna, kui võlad üleval.
Tõsi, ega seda eelpool nimetatud raamatut ilmselt lihtne saada olegi, sest mõistate, sellele on järjekord! Tavaliselt on raamatukogus järjekord... khm-hm... teistsugustele raamatutele, aga vot ei teagi nüüd, mis nimelt selle raamatu populaarsuse põhjuseks on. Ma ise öökapilugemiseks vist ei võtaks seda raamatut, eks siin veidi hookuspookust ju ole, mida pärast pikka tööpäeva väsinud peaga lugeda ei viitsiks. Eks siin kaks varianti ainult ongi: a) Kirjandusministeerium; b) hoopis üle tänava asuva maja noored ja ärksad asukad, sest seal on kardetavasti nii mõnigi loeng, kuhu Mikitat sisse pikitud.
Ah, mis ma siin keerutan, päeva mõte:

"Muistsel inimese oli vaja teistsugust, sõna maagilisest jõust läbiimbunud enesesuhtlust. Ellu jäid need, kelle sõna maagiline jõud toimis, see hoidis inimest elus piirsituatsioonides. Iseenesele öeldud sõna oli sageli ainus, mille peale oli muiste mõtet loota. Tänapäeval aitab inimest rohkem töökoht, haigekassa, sotsiaalamet, kindlustusselts ja pangalaen. Probleemid võivad küll pärineda inimesest, kuid nende lahendused asuvad tavaliselt kusagil kollektiivi anonüümses halastuspraktikas. Selline maailm ei nõua erilist iseendaga suhtlemise osavust. Tänapäeva ühiskond õpetab inimest maailmaga kohanema, kuid jääb hätta õpetussõnade jagamisel, kuidas kohaneda iseendaga. Inimese ja maailma vahele on tekkinud terve hulk keerukaid sümbolsüsteeme, kuid põhiline vastuolu seisneb selles, et aastatuhandete vältel on inimese aju programmeeritud alluma ainult jõuga öeldud sõnale. Religioon oma algses tähenduses kasvas välja maagilisest sõnast, see oli mõeldud maagilise sõna võimendamiseks veidi vähem võimekate inimeste jaoks. Kui maagiline sõna kadus, hakkas maakera täituma kurbade, elujärje paranedes aga kurbade ja tüsedate inimestega. Tänapäeva inimese võrdkuju on nukker paksuvõitu ateist, kes on alatasa segaduses ja vihkab seetõttu oma liigikaaslasi.
Hämmastav on see, et maagilisele sõnale ei ole inimene leidnud asendajat."

Sellele võiks alla kirjutada küll, või mis?

Mõned hääd mõtted selles raamatus täitsa olid, kuigi pean tunnistama, oli ka lõike, mis kulmu kibrutama ja pahuralt mõmisema panid.

P.S. Ma igaks juhuks mainin ka ära, et tegelikult ei pea neid kaht siinkohal mainitud raamatut sugugi ilmumise järjekorras lugema, lihtsalt minus pesitseb ikka veel see väike vastik pedant :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar