18 jaanuar 2014

"Teelt" Ants Laikmaa

 
 

Alapealkirjaga Maailmakodaniku reisikirjad Viinist, Veneetsiast, Firenzest, Roomast, Caprilt, Sitsiiliast, Vesuuvi tipust, Tunisest jm. Võttis ju ilusti kokku kogu teekonna, kas pole?

Nende kaante vahel on Laikmaa reisikirjad ajalehele "Päevaleht". Reisil viibis kunstnikuherra 1909-1913 ja muudkui aga pani reisil kogetu ja nähtu paberile ja läkitas Eesti poole teele. Õigesti tegi ka. Ma usun, et seda raamatut on mõnus lugeda nii turvaliselt kodus tugitoolis istudes, aga ka reisil olles. Igatahes mina küll võtaks selle, mitte just otsesõnu tänaseks teejuhiks, ent just suunanäitaks ajarännule kaasa.

Sada aastat. Mis on muutunud ja mis sugugi mitte. Lisaks on Laikmaa väga hea "pildikeste" leidja, värvikas kirjeldaja. Oma teekonnal pajatab ta nii ilmakuulsatest paikadest ja vaatamisväärsustest, aga ka olmetingimustest, arhitektuurist ja inimeste rõivastusest.
Ja mitte ainult, ta on ka usin võrdleja-vastandaja tollase Eesti eluga, olgu selleks siis riided, kombed, puhtus, päevakajalised teemad. Kui on torisemiseks põhjust, siis seda teeb, kui tarvidus kiita, siis ei ole ka sellega kitsi. Tallinna "uuema linna uulitsad" on igatahes kilplaslikult aetud. "Estonia" projektiga ei ole herra ka päris rahul - liiga väike ja kitsas olevat see. Ja kui kodumaa-perenaised lupiinidest nõndanimetatud "oma-aia kohvi" teevad, siis näituseks Saksamaal söödetakse sellega lambaid.
Või kusagil Lõuna-Itaalias piima küsides ja otsides, pakutakse talle seeasemel hoopis taldrikul üht valget käkki, õpetatakse veel Laikmaad, et seda noa-kahvliga süüa tuleb. Hiljem reisusell nendib, et see maitses sedavõrd hea, et kui ta kuskil veel "mozzarelle´t" nägema juhtus, siis lasi endale sellest ikka anda.


Laikmaa humoorikat kirjeldust "saunaskäigust" võib lugeda siit juuresolevatelt ülesvõtetelt.




Laikmaa oli paras hurmur, selles pole kahtlustki. Kuigi ta teel kohatud rahvaid kirjeldas ka läbi meesisikute, siis otseloomulikult olid mahlakamad just naiste välimuse paikapanemised :):

 
 
Ühe rongi pealt teise peale astudes juba selline kuramaaž käimas:)
 
Selline see raamat ongi - veidi õpetlik ja juhendav nagu reisijuht, teisalt humoorikas ja lõbustav, kolmanda küljepealt võrdlev, lisaks  rohkesti ajalooilu. Mu meelest mõnus lugemine.
 

P.S. Kevad-suvel mööda kodumaad ringi rändate, siis astuge ikka Laikmaa majamuuseumisse ka sisse.
Ants Laikmaa majamuuseum; Foto: www.laanlane.ee
P.P.S. Ja et loetuga veelgi paremini haakuda, lugege lisaks Tuglase sama perioodi reisikirjeldusi. Meeste tee kulges Itaalias mõnda aega kõrvuti ja koos. Vahe vaid selles, et kuigi mõlema rännulise rahakotid olid ühtviisi õhukesed, siis Laikmaa reisikirjadest ei tule see kuigivõrd esile, samas kui Tuglas ses osas avameelsem kippus olema.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar