28 veebruar 2014

Direkte fra Norge


Nüüd ma hakkan mõistma, miks ma osadest toitudest ja toiduainetest suurt ei pea. Võtame või näiteks sibula - täiesti ajuvaba maitsega ja suus vastiku konsistentsiga, et no sellest ei saagi ju vaimustuda. Miks peaks seda siis sööma ja veel ohtralt söögivalmistamisel kasutama? Õige vastus, ei peagi:)

Ja siis ma sööngi parema meelega nö imelikke asju. Ma nagu eeldasin, et norrakate karamellise maitsega pruun juust on sedavõrd võimsaid kulinaarseid elamusi pakkuv, et eestlased jalgu trampides tänavatel seda nõutamas on. Siis ma aga leian foorumitest küll väikseid vihjeid poodide osas, kus see saadaval, aga kõlama jääb siiski kaasmaalaste suur vastumeelsus selle juustu suhtes.

Ilmselt on minus siiski peidus väike maiasmokk, kuigi ma seda seni kategooriliselt eitanud olen:) Selle paki sisu ei jõudnud ma koos moosiga konsumeerida, aga paneme selle siis ootele, kuniks kuskilt järgmine sats hõrgutist õnnestub saada.

27 veebruar 2014

"Jää" Ulla-Lena Lundberg


Usun, et kõigi nende jaoks, kes on üles kasvanud "Näkimadalate" ja mitmete Vilis Lācise raamatutega (mäletate ju veel "Zītarite perekonda" või "Tiivutuid linde" või "Kaluri poega") on "Jää" tõeline maiuspala. Tõsi, siin ei ole teemaks ei pärisorjus ega kommunism, aga ühine nimetaja mere näol, või peaks olema täpsem ja ütlema jää näol?, on aukohal ometi. Ilus ja müstiline Ahvenamaa veel omakorda kirsiks tordil.

Mereromaanid on pea alati seesugused, kus suuri juhtumisi ja tundeid ei imeta pastakast välja. Meri ise on sedavõrd suur ja võimas, et annab ainest enam kui küll. Meri annab ja meri võtab, see ei üllata enam meist kedagi. Elu käibki mere- ja ilmaolude järgi ja selle taustal tulevad ka erinevad karakterid paremini välja. Väikese inimese suured võitlused eristuvad selgemalt. Argipäevade lihtsus ja aastaaegade vaheldumine kätkeb endas erilist ilu, sest seda ei varjuta laialt vohav kassikuld ja muidu tühisus.

Ilus ja hea ja kurb raamat. Puhas nauding lugemisest.

26 veebruar 2014

"Majakas" Alison Moore




Mind on alati paelunud lõhnamälu toel aset leidvad üllatusretked, olgu need siis pikkade vahemaade või kaugete aegade taha. Selles raamatus, mis paljuski keskendub reetmistele ja elukangas korduvatele mustritele, teevad kõik need eksikäänakud kaasa ka lõhnad. Lõhnad ja mälestused on sedavõrd kokku põimitud, et üht teisest lahutada väga keeruline.

Kummalisel kombel on see võrdlemisi haarav lugu, kuigi kui ma kirjeldaksin raamatusüžeed paari lausega, siis peaks see olema üdini igav ja lame. Keskealine ja vaimuvaene meesterahvas nimega Futh (mis nimi?!), hiljuti naisest lahku läinud, sest kogu ta elu on põhimõtteliselt keerelnud tema poisipõlves kodunt lahkunud ema ümber, kes läheb nädalaks Saksamaale matkama. Ja siis detailsed viletsate võõrastemajade kirjeldused, ennekõike ühe oma, mille perenaine Ester just kõige kirkam kriit karbis ei ole. Nii see lugu veereb, aga kuidagi hoiab kütkes.

Hoiab kütkeis isegi hoolimata kummalistest vigadest ja lonkavast tekstist. Õnneks leidsin, et ma ei ole siiski ainus, kelle jaoks esines raamatus mitmetimõistetavaid lauseid (kultuuritarbija 60+), lisaks "toredaid" sõnaleide nagu "joonistusblokk" ja "minija" ja midagi veel, mis mulle enam ei meenu.

25 veebruar 2014

Stanislav...

... või siis ka mitte.

Nagu käesoleva postituse ilmumisest järeldada võib, siis on meil endiselt veel netiühendus olemas, kuigi pidevaid ragistamisi ja krõbistamisi arvestades jätame sellega pea iga päev ka korduvalt hüvasti. Deegud teevad, mis tahavad ja nagu pildilt nähtub, siis käivad kapiski, mis omakorda tähendab, et nad sõna otseses mõttes ronivad mööda seinu. Ilmselt on selles süüdi rootapeet. Igatahes mõtlen ma neist üha sagedamini kui lendoravatest, mitte deegudest.

Meie isehakanud dr Noormannid on samuti vahepeal kõvasti tööd teinud. Selle tulemusena on sõltumatud loomatohtrid jõudnud järeldusele, et tegemist ei ole õdedega. Puhas porno toimus seal puuris juba ammu, aga noh, loomariigis teevad samasoolised õige tihti igasugu asju, ega see veel midagi näita. Siis aga otsustasid dr Noormannid ühel päeval, et aitab naljast, ootamata, et kolme kuu möödudes vaatavad puurist vastu uued silmapaarid (kuni kümme?), otsigu mina aga korralikud pildid välja ja nemad siis tuvastavad. Esialgu olid meie vet-velskrid eriarvamusel (noorim neist oli see, kes oma seisukohta korrigeerima pidi), kuid pärast mitmekordset uurimistööd jõuti üksmeelsele otsusele, et üks siiski Stanislav olevat.

Esialgu ei jäägi mul muud üle, kui neid uskuda. Lõplik selgus saabub vast maikuuks, ma arvan. Kui puur deegusid täis, siis on kindel, et üks on neist siiski Stanislav olnud ja tegusid teinud.

24 veebruar 2014

Rahulikku sünnipäeva!


Üliemotsionaalse ja keerulise nädala punktiks passib kenasti kodumaa sünnipäev, eriti veel paljude aastate rivis sedavõrd eriliselt eristuvana.

Nii et elagu Eesti Vabariik ja pikka iga talle!!!


"Mr Gwyn" A. Baricco

 Baricco teosed on alati teatud mõttes rännakud. Seekordne, "Mr Gwyn", ei ole seda küll geograafiliselt, ent seda enam psühholoogiliselt. Nii kirjaniku, või ka üleüldiselt autori, peas kui niisamuti portreteeritava peas.

Autor koorib kiht kihi haaval maha kujutatavalt kestad, kuni alles jääb küll õige vähe, aga seda tuumakam ja tõelisem see allesjäänud osa on.

Sellal kui Jasper Gwyn jalutas Regent’s Parkis – puiesteel, mille ta ikka valis välja paljude hulgast –, sähvatas temas äratundmine, et see, millega ta endale iga päev elatist teenib, ei ole temale enam kohane. Nii asuski ta koju jõudes kirjutama üht artiklit; printis selle siis välja, pistis ümbrikusse ja viis Guardiani toimetusse.
Artikkel sisaldas nimekirja neist viiekümne kahest asjast, millega Jasper Gwyn tõotas alatiseks lõpparve teha. Esimesena seisis loetelus artiklite kirjutamine Guardianile. Kolmeteistkümnendana kohtumine õpilaskollektiividega. Kolmekümne esimesena – lasta end pildistada mõtleja poosis. Neljakümne seitsmendana – sundida end olema südamlik ametivendade vastu, kes teda tegelikult põlgavad. Viimasena seisis raamatute kirjutamine. Teatud mõttes kustutas see ähmasegi lootuse, mille võis olla jätnud eelviimane – raamatute avaldamine.




23 veebruar 2014

"Hallaaegade algus" R. Sepetys

Nagu juba kord varem mainitud, siis Oksanenist alguse saanud nn puhastuse-laine jätkub. Sedapuhku leedulaste silmade läbi. Eelmistest taolistest eristab seda ka teismelise vaatenurk. Õrnas ja kaunis eas neiu suu läbi jutustatud lugu, pikk ja katsumusterohke teekond, mille lõpp-punktki olulist tröösti ei paku. Paljudele inimestele saatuslik kuupäev rullub lahti puhtalt rohujuuretasandil, üritamata teha suuri sõnu ja haarata mahukaid ajaloopeatükke. Lihtsalt üks lugu paljude sarnaste seas, detailselt ja ilustamata.

Ühelt poolt ongi see väga teismelise vaatenurgast esitatud lugu, teisalt haarav ja nauditav lugemine täiskasvanulegi. Peatükid on napid, vaheldudes paralleelsete meenutustega sellest "teisest" ajast. Ajast, mil oli vabadus, mil olid rahuldatud inimese põhivajaduses, mil olid perekond ja sõbrad ja sugulased. Ja unistused. See teekond aga õpetas elama üks päev korraga, võitlema eluga riskides kõige elementaarsema eest, loobuma, jagama, uskuma...

Kurb lugemine - seda kindlasti. Aga ka ilus ja helge.

17 veebruar 2014

Kui õhkutõus ei õnnestu

Ma pingutasin paarkümmend lehekülge ära ja vandusin alla, kuigi see tundus uskumatu. See oli juba mõned head päevad tagasi, aga ka nüüd, kui ma loen raamatu lühitutvustust, tundub mulle, et see võiks ju minna nagu lepase reega. Aga ei lähe. Endiselt. Seega hetkel jääb pooleli :(
 
Vähemalt te nüüd teate, et selline raamat on ilmunud, on olemas, ootab lugemist ja äkki keegi saab sealt oma ahaa-elamuse.
Raamatut pooleli jättes ma muidugi püüan alati mõelda, et mis siis juhtus, mis oli valesti. Võib-olla on see lugu (ilmselt on, muidu ei oleks tutvustus ju hea) isegi siin olemas, ma lihtsalt ei jõudnud selleni :) Küllap on uba siis hoopis selles k u i d a s on see lugu kirja pandud. Ma kõikusin just nagu kahe äärmuse vahel - on see ilukirjanduslik romaan või mingit moodi päevik.
 
Jah, see mõjus päeviku või blogina, sellise teismelise blogina siis pigem vist ( stiilis "tšättisin sõbrannaga, ütlesin talle seda, siis tema ütles vastu seda, siis saatsin talle smaili, ta saatis smaili vastu" jne). Ka nii oleks võinud see intrigeerivalt mõjuda, ent ikka jäi puudu midagi. Kogu aeg.  Ehk oli ülearu tühja juttu? Korduseid? Või ei saanud algus lihtsalt vedama, äkki pärast oli selline lugu et anna aga olla? Või koormati lugejat kohe alguses liigsete faktide ja ametikohtade ja nimedega, millele kohe aga liha luudele ei kasvanud (kuigi hiljem see võis ju juhtuda...)?
 
Mul ei ole neile küsimustele kahjuks vastuseid. Ise olen ka kurb selle üle.
 

16 veebruar 2014

"Jumalate aritmeetika" Katrina Kalda


See oli nüüd küll midagi head ja ilusat! Lühike lugu, mis kätkes endas nii palju. Palju siin autori enese elust oli, kes seda teab, aga oli põnev, oli huvitav ja oli äärmiselt nautav.
Ülesehituselt noore naise päevikukatked ja tema vanaemale tolle sõbratarilt Siberist saabunud kirjad. Keerulised suhted ühelt ja teiselt poolt, mis lehekülgede möödudes end aegamööda lahti kerivad ja otsad kokku sõlmivad.
Ja hoopis teistsugune Pariis kui meie seda ette kujutame. Ja ENSV-st lahkumise lugu nagu paljude teiste pagulaste lood. Süütunne, häbi, enese kaotamine ja leidmine, juurte kaotamine ja leidmine. Ja paljugi veel.

Tõsi, läheb veidike sinna Oksaneniga ühte patta, aga siiski kõigest veidike. Ilmselt tuleb "Puhastuse" järellainetust veel hea tükk aega, aga nii see kord kirjanduses juba on (mul on laual juba ka järgmine raamat, mis jätkab samas vaimus, leedukate variant siis, loodetavasti ei hakka nende raamatute järjest lugemine mind segama). Stiililt ja ülesehituselt siiski tublisti sümpaatsem mu meelest.

Ning ikkagi loost endast olulisem ilukirjanduslikult võrratu stiil. Seda enam, et siinkohal tuleb jällegi au anda ilmselt tõlkijale (Anti Saar).



13 veebruar 2014

"Kasukas" Adélaïde de Clermont-Tonnerre


Pärast seda raamatut, nimelt täna, palusin raamatukogus endale raamatukogukeeldu. Ma sain eitava vastuse. Jumal tänatud. Raamatukogukeeldu palun ma alati, kui mulle juhtub järjest mitu jama raamatut ette, sest mida tühjema tunde ma ühest raamatust saan, seda rohkem ma neid võtan ja seda kiiremini ma hakkan lugema, sest ma vajan sellesse ebaõnnestumiste rodusse lõpuks midagi tõeliselt head. Midagi, millesse ma võiksin lahustuda ja mille sisse end ära kaotada.
Ma sain täna selle. Isegi pärast paari lehekülje lugemist ma juba tunnen s e d a.

Aga ma ruttan praegu ette:) "Kasukas" niisiis. Vastuoluline raamat, selles on põnevaid mõtteid, elegantseid kirjeldusi, rohkelt draamat. Ja Prantsusmaad. Ent ometi keerab raamat kohati ka sopakaks, mingisuguseks prantslaste variandiks hallidest varjunditest, liialt seebiooperlikuks... Oli hetki, mil oleksin võinud selle raamatu laia kaarega minema lennutada ja neid teisi, mil nautisin lõikude kaupa maalitud pilte 70ndate Prantsusmaast.

Nii et ma ei teagi. Võib ju lugeda...

12 veebruar 2014

"Mina enne sind" Jojo Moyes



See on naistekas. Ma ei saa öelda, et päris rämedalt 100%-line naistekas, sest noh, lõpp vist vussib asja ära ja tõmbab pügalaid allapoole. Vana õeluskotina peaks siinkohal lõpu ette ära rääkima nüüd jah :)

Samas imekombel isegi enam-vähem loetav, olin suisa üllatunud. Mingis meeltesegadushoos võtsin koguni veel ühe naisteka lugemiseks ette. Ilmselt on mul kõige selle ringi tuuseldamise juures raske midagi süvenemist nõudvat lugeda, sellest ka taoline lugemisvara äkitselt. Millest on muidugi ääretult kahju, sest mul juhtus näiteks midagi müstilist "Harbini ööliblikatega". Ma ootasin seda mingi ilmatuma kaua ja kui see lõpuks koju jõudis, siis... Jah, ma alustasin selle lugemist, tegeledes sel hetkel veel lisaks kolme erineva asjaga ja ilmselt sinna nahka see raamat seekord ka läks. Ma loodan selle kunagi uuesti kätte võtta, pioneeri ausõna selle peale.

11 veebruar 2014

X kasulikku nõuannet kinnisvaramaaklerile

Kuna ma ilmselt mõnda aega enam kinnisvarabüroode ja -maakleritega kokku ei puutu, aga olen muidu oma olemuselt lahke tüdruk, siis olgu siinkohal toodud mõned ülimalt kasulikud näpunäited maakleritele. Lihtlabased, ent ilmselgelt mõne jaoks siiski veel uudsed.
Tegelikult on sellel blogipostil ka teine mõte: ma nimelt vihkan ja ignoreerin kõiki trükimeedias ilmuvaid lugusid teemal 10 (või mis iganes muu arv) soovitust teemal ...... (täida ise punktiirjoon). Aga elus peabki aeg-ajalt tegema asju, mis ärritavad, nii ennast kui teisi :)

1) Ole aus ja loomulik!
Kui sa püüad enda puudusi või lünki peita paberites siblimise või omanikule telefonikõnede võtmisega ja sa ikkagi ei saa vajalikke vastuseid, siis tunnista seda. Mitte ära vassi ja salga ja keeruta.

2) Bluffimine
Võib-olla suures linnas see läheb läbi, aga ma räägin Väiksest Linnast, eks. Sa pead oma feikfaktides siiski usutavalt mõjuma. Ma kuulen alatasa, kuidas ühele või teisele objektile on "huvilisi murdu", ilmtingimata on hetkel õige mitu kodanikku, kes "asja üle mõtlevad" või "võrdlemisi kindlad huvilised on". Kui siis palun pärast "kindlate huviliste" kogemata kombel eitavat otsust minuga uuesti kontakteerumist aja kokku leppimiseks, siis ollakse aga valmis kasvõi veerandtunni pärast minema. Loogika?

3) Valeinfo andmine
Kurb tunnistada, aga jah, maaklerid harrastavad seda võrdlemisi usinalt. Ma ei tea, mis radu pidi nende mõtlemine liigub. Kas nad juba eos eeldavad, et klient ei suhtle teiste majaelanikega, ühistuga, ametiasutustega... Või mis? Et kui nad väidavad, et majas ei ole permanentseid võlglasi või et mingi esimese tutvumise järel elementaarsena näiv kapitaalne töö on kindlasti kohe järgmisena kavas ette võtta, et sa siis kliendina seda ei kontrolli või? Ja kõigest sellest umbmäärasest jahumisest kasutuskordade ümber pole ka mõtet rääkida. Siin jääbki kaks varianti, kas püütakse kliendile kott pähe tõmmata või siis on nn maakler ise nii sinisilmne, et usubki oma juttu (ja mitte kinnistusraamatut).

4) Liig läbinähtavate müügitrikkide kasutamine
No näiteks kui ma lähen objekti vaatama lapsega koos, siis ei pea sa maaklerina ihust hinge mulle rääkima plaanitavatest liivakastidest ja mängumajadest, sest uuri enne ikka, kas ma üldse endale seda kinnisvara otsin. Sa võid hoopis vastupidise efekti sellega tekitada. Ma otsin ehk elamist oma vanavanaisale, kellele kõik see titeträni hoopis eemaletõukavalt mõjub :)

5) Kui oled sellel tööl, siis tee endale elementaarsed tehnikaseadmed ja nende tööks vajalik tarkvara selgeks
Ah, ma parem ei hakka seda punkti lahti kirjutama, te saate aru küll, mida ma mõtlen - telefon ja arvuti ja printer, you know.

6) Räägi asjast!
Ära hakka jahuma mingist oma lehma lellepojast ja tema asjadest, mis üldse antud teemasse ei puutu. Ma ei pea teadma su isiklikust elust ega tuhandest muust ebaolulisest pisiasjast, mis meie kohtumisega ei haaku.

7) Tunne teemat!
Telefonikõne puhul ei mõju kuigi innustavalt, kui pidevalt vastatakse, et oi, seda ma küll ei mäleta, või et käisin nii ammu objektil, et ei mäletagi, kus see või teine asi oli ja kas see ülepea olemaski oli. Oled sa kindel, et see objektki enam olemas on?

8) Võta aega!
Nii telefonikõne kui ka kohtumise korral varu aega. Sinu kiirustamine ja rabistamine võib olla põhjuseks ebaõnnestumise korral. Kui hetkel tõesti ei sobi, siis tunnista seda ja lepi kokku muu aeg või mis iganes, aga ära jäta kontakti vastikult poolikuks või pinnapealseks. See võib olla selle kontakti lõpp. Jäädavalt.

9) Ole täpne!
Või veelgi parem - ole kohal enne õiget aeg. Sest kui pole sina enne õiget aega kohal, siis olen seda mina. Ja varem objektile jõudes kuuleb kõige magusamad palad, seda aga paraku naabritelt. Mulle see meeldib - need on kõik need jutud, millest maakler mulle ei räägiks mingil juhul. Kui tahad selliseid olukordi ennetada, siis jõua kohale enne klienti ning püüa koos temaga sealt ka minema minema.

10) Eitava vastuse korral (võimalikult ostjalt) võta endale samuti aega!
Enamus maaklereid, neile helistades ja teatades soovist siiski mitte osta, püüab kiiresti kõne lõpetada. Muidugi, ostjat minust enam ei ole ja milleks minuga vestlemisele aega raisata. Ilmselt nii nad mõtlevad. Aga, miks ei uuri maaklerid, miks ma loobusin?! See võib olla objekti võtmeküsimus ja selle nõrga koha likvideerimine võib olla nende eduvõti edaspidises müügiprotsessis. Kaks näidet. Jube algelised ja lihtsad, aga vot näed, on maaklereid, kes seda veel ei taipa ja ei oska ka kogemusest õppida. No igasugune kasutuskorra ja mõtteliste osade müügi komplitseeritus peaks olema i g a l e maaklerile teada, aga jah, on veel neid, kes ei oska aimata, et kogu ebaõnnestumise uba selles peitubki. Lase kliendil rääkida - kuuled tõde ja saad targemaks!
On juhtunud ka, et maakler väidab, et majas on järgmisena kavas need ja need tööd. Sa hakkad juba uskuma ja lootma. Kindluse mõttes võtad ühendust ühistu esimehe või mõne teise asjaliku majaelanikuga ja selgub, et... no hoopis teised tööd on plaanis. Täiesti valeinfo maakleri poolt, kas juhuslikult või teadlikult, ei tea. Aga kui nüüd kuulaks rahulikult, mis eitava vastuse andja räägib, siis saaks ju teada. Ent on palju maaklereid, kes ei vaevu sinuga enam vestlema, kui kuulevad, et sinust ostjat ei saa.
Mõelge sellele!


Jah, mul on olnud olukordi, mil on tunne, et ütleks maaklerile, go away! Pigem tolkneb jalus ja midagi kasulikku ei tee ega ütle. Parim võimalikest olukordadest on see, kui objektil ise reaalselt elanud inimene on kohtumise juures. Siis tead, et kuuled võrdlemisi tõele lähedast infot. Mul on sageli tunne, et maakler teab aadressit, hinda, tal on võtmed... ja see ongi kõik. Iga teise küsimuse peale kuuled, et oot-oot, seda ma ei teagi.

Kui aga üldse juba sel teemal sõna võtta, siis poriseks veel ka selle üle, miks meil siin kohalikud maaklerid (suuremalt jaolt) ei armasta korteri- ja majaplaane müügikuulutuste juurde üles panna? Kõik need nuputamised, et mis ruumid milliste kõrval asetsevad või mis suunas ja mitu akent, kus küttekolded jne. Enamasti on meie linnas selline info riikliku tähtsusega saladus, mida jumala eest ei tohi kuhugi üles riputada.

Jah, ma olen veendunud, et kui ma peaks ühel päeval siin linnas midagi müüma ja mul vähegi aega ja võimalust on, siis ma teen seda ISE. Esimesed kuud kindlasti ja siis, leidmata võimalusi ja teadmisi oma müügimehevõimeid muuta, pöörduksin alles maakleri poole. Mul ei ole neisse just iga kord usku, palun väga vabandust.

09 veebruar 2014

Öös on asju, ehk "On nagu pole" Alan Adojaan


Teile ju meeldib selle raamatu esikaas? Igatahes on see mõjuv, isegi kui te seda vihkate. See torkab silma. Aga nüüd tõstke käsi, kui mitu teist on seda esikaant ööpimeduses vaadanud! Ja ärge tulge mulle ütlema, et milleks raamatut pimedas vahtida, sest selle raamatu puhul on see äärmiselt vale küsimus. Vaadake lihtsalt! Meie küll nüüd igal õhtul vaatame pimedas toas. Scary.

Ent sisust ka. See tekitab vastakaid tundeid ausalt öeldes.

Esimene mõte. Kerge, kiire, tervameelne, tabav, muhe, naljakas, lõõgastav. Sõrmed on tippinud nobedalt ja ladnalt, hallis argipäevas ideaalne lugemine. Seiklused - jah, neid on, aga ma olen endiselt seisukohal, et iga väiksemgi seik on võimalik suureks kirjutada. Ja vastupidi. Seega ma ei saa väita, et autor midagi enneolematut on läbi elanud, ent annan au tema oskusele see paberile panna, nutikaid metafoore käisest välja raputada ja otse ja keerutamata asjadest ning inimestest rääkida.

Teine mõte. Karmikäelist toimetajat oleks vaja olnud. Sellest loost oleks saanud super loo, eriti seesuguse stiili juures. Aga vahel on vaja ka pisukest diliitimist. See kustutamisvajadus hakkab pihta õigupoolest pisiasjadest. Sõnakordused näituseks. Tekkis kohe huvi, mitu korda figureerisid tekstis sõnad "kablutama" ja "tussu" (jah, see ei ole ontlike ja ülikorralike inimeste lugemisvara, hoiatan juba ette!). Aga ka üldisemas plaanis oleks üks korralik füürer marjaks ära kulunud.

Kolmas mõte. Tegemist oleks just nagu blogikannetega. Milles iseenesest ei ole ju ka midagi halba. Aga. Ka blogitekstid tahavad sutsu toimetamist, kustutamist, täiendamist, kokku ja lahku lükkamist. Hetkel oli tunne, et autor pidas mingit laadi päevikut (ega ma õigupoolest tea, kas see oligi üldse blogi, äkki mitte?) ja keegi ei keela päevikut pidada stiilis, et täna ärkasin jube vara, päike keevitas lagipähe jne, aga kui lõpuks need tekstid raamatusse raiuda, siis peab arvestama, et päeviku ja raamatu lugemises kipub üks ja kindel vahe olema. Nimelt, blogi vm veebipäevikut loetakse sinna kannete ilmumisele vastavalt, ehk seal võib olla märgatav ajaline distants. Mistõttu lugeja viitsib ehk lugeda variatsioone erinevatest ärkamistest, magamaminekutest, hostelitesse jõudmistest, lennujaamaseiklustest jms. Kui aga lugeda raamatut, mida üldjuhul loetakse ühe soojaga, siis annavad rämedalt tunda iga peatüki alguses korduvad kirjeldused. Või lõpus, vahet pole. Mingi hetk oli mul soov karjuda, et mees, räägi asjast! Et kui nüüd oleks suudetud olla parem sõber delete-nupuga, siis oleks saanud ju tihedama ja põnevama teksti, hetkel tahtis kohati sihuke tati venimise tunne tekkida.

Isver, see eelnev kõlas erilise vingumisena. Okei, ma räägin veidi veel positiivsetest asjadest :) Ma usun, et kes kavatseb minna Brasiiliasse, see siit tegelikult leiab küll kasulikke näpunäiteid ning võimalikke ohu- ja hitihoiatusi. Ma arvan vähemasti nii. Ja lisaks juhin tähelepanu, et kui teile on eelnevast reklaamist ja meediakärast jäänud mulje, et see on puhtalt Brasiilia-raamat, siis te eksite - siin on päris märgatav osa ka Hollandil, eelkõige akadeemilisel Hollandil. Ja need hollandi tuvid, need ajavad mind veel tänaselgi päeval, mil on mitu päevas möödas lugemisest, naerma. Et kui teil on plaanis minna lähiajal Hollandisse õppima, siis on see raamat ilmtingimata teie kohustusliku kirjanduse nimekirjas.

Tegelikult see ei ole halb raamat. Kes tahavad lahedalt muhedat, kerget ja lõbusat, ausate kirjeldustega seikluslugu, siis olete lahkelt palutud lugema.

Ja vaadake siis, palun, öösel ka raamatukaanele :)

08 veebruar 2014

"Iga teekond saab alguse südamest" Kristel Kaaber


Iga teekond saab alguse südamest. Tõepoolest nii just ongi, kas pole?
See on üks väga eriline raamat, kuigi ma ikka veel ei taha harjuda digiraamatut raamatuks pidama, mis omakorda tegi ka lugemise minu jaoks keerulisemaks. Ent see on teine teema.

Kristeli Itaalia teekond siin raamatus on tee ühes teistega. Seega ei ole see päevikuvormis raamat, see ei ole ka uue kodumaa lahkamine läbi argipäeva askelduste. Nii et reisikirjanduse sildi alla saab selle vaid väga tinglikult liigitada. Ja kõik need, kes alati kurtnud raamatute üle, kus võib rohkem lugeda autori eraelust, asjadest, mis juhtuvad kõikjal ühtemoodi, sõltumata geograafilisest asukohast või kus autor püüab uut maad süvitsi lahata juba pärast mõnekuist kohapeal viibimist, need lugejad võivad nüüd rõõmustada. Selle raamatu autor on Itaalias elanud juba pea veerandsada aastat, see tõsiasi räägib enda eest. Lisaks on temas olemas loomupärane uudishimu ja tahe, milleta poleks ühestki kogemusest võimalik maksimumi võtta.

Mis selles raamatus siis lõppeks on? Pigem on siin üks maa ise oma täies ilus, selle maa suured ja väikesed pojad ja tütred. Need on inimesed, keda autor ei tunne isiklikult selle tavapärases tähenduses, kuid need on inimesed, kes on aidanud tal õppida tundma Itaaliat, itaallasi, kultuuri ja ajalugu. Neil kõigil on olemas see oma Lugu, milleni jõudmiseks on autoril kulunud omajagu aastaid. Mõnikord, õhkõrnalt ja riivamisi puudutab ta seda, kuidas just nimelt üks või teine neil lehekülgedel kirjeldatuist on jõudnud temani, või vastupidi, kuid see ei ole esmatähtis. Ta võib öelda enda kohta vaid lause või paar ja edasi tuleb ikkagi kellegi teise Elu, kellegi teise Lugu.

Tõeliseks pärliks ja lugemisnaudinguks on aga Kristeli enese mõtted ja tunded. Need ei ole hinnangud ega sildistamised, see on püüd mõista ja tunda niisamuti nagu itaallased seda mõistavad ja tunnevad. Ja mis oleksid need mõttepärlid ilma kauni keeleta? Ma imetlen ka pärast teistkordset lugemist, kuidas on võimalik pärast nii paljusid aastaid teises keeleruumis nii kaunilt end väljendada...Mis omakorda tähendab, et see ei ole raamat, mida kiirustades endasse ahmida. Nii nagu on autori teekond olnud pikk, ilmselt ka kirjapanek, samamoodi peaks minu arvates ka lugeja võtma aega, lugema tasapisi, naudinguga. Ja selle kõige taustaks ja raamiks võiks tutvuda neil lehekülgedel mainitud tegelaste loominguga (kelle puhul see muidugi võimalik on), saab tohutult juurde.

Kas see raamat murrab müüte? Mõned kindlasti. Ent mitte see pole oluline. Oluline on hoopis üleilma levinud müütide ja klišeede taha piilumise võimalus. Ilmselt ongi see nüüd see koht, mida ei oskaks avada ja selgitada ükski napi Itaalia-kogemusega sisserännanu.

Ma südamest loodan, et see raamat saab ühel päeval paberile, kaante vahele ning mis peamine - jõuab suurema lugejaskonnani. See on silmaringi avardav, aga ka tundeküllane ning suure armastusega kirja pandud. Ilmsegelt alguse saanud südamest.

06 veebruar 2014

"Meie aasta Siberis" Tuuli Roosma, Arbo Tammiksaar

Ilmselt oli see Vissarioni kättemaks mulle, et ma alguses plaanisin seda raamatut m i t t e lugeda. Ei loe, ei loe, ei loe... Aga kui raamatukogu uudiskirjanduse virnadest see kadus nagu soe sai, nii et vaid sabaots veel paistis, siis ma pidin ikka end järjekorda sättima. Vissarion on aga kõikvõimas ja otsustas järjekorra minuni jõudes mind karistada väikese vimkaga, mis oleks mind põrmu paisanud (loe: järjekorra lõppu läkitanud). Meie raamatukogus on hetkel 26 kodakondset vapralt ootel.
Ma ei tahtnud sinna lõppu, nüüd tahtsin ma kohe eriti seda raamatut lugeda :) Detailidesse laskumata, selle raamatu ma siiski sain, kuigi lugeda tuli ülikiiresti.
Vissarion pole aga mingi pehmo, ilmselt on ta kogenud krutskimees. Sest ta lasi mul selle raamatuga joonelt marssida asutusse, kus ma ei ole mitu aastat käinud ja kohata üht teist lugemishullu (tervitused siinkohal :)), kellega ei saanud ju jätta jagamata kõnealuse üllitise kättesaamist. Ainult et Vissarion tembutas ja lasi juhtuda nii, et pärast mind oligi järjekorras järgmine seesama inimene, kes oli just äsja saanud raamatukogust telefonikõne seoses Siberi-raamatuga. Nagu olekski siin linnas ainult kaks lugemismaniakki :)

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Raamat oli tegelikult ikka ropult hea. Oli tunne, et kõigele on mõeldud. Kõige suurem esialgne hirm, et see ehk kopeerib telesarja, sai koheselt ümber lükatud. Loomulikult tuli lugedes mõni nimi tuttav ette, mõni seik niisamuti, ent põhimõtteliselt ei jutustatud vist eriti ühtegi ekraanile jõudnud episoodi ümber. Tekstis oli küll vihjeid sarjale, kuid sellistel puhkudel oligi teksti eesmärk jutustada vahejuhtumile eelnevast või järgnevast.

Loo panid kirja asjaosalised ise, mitte küll rangelt kordamööda, aga jah, üldjoontes vaheldumisi. Mis tegi teksti veel eriliseks pärliks. Guljajevka küla, vissarionlased. doku telgitagused jms - seda nagunii, aga just eelkõige mehe-naise omavahelised suhted, mis tänu mõlema poole eraldi kirjutamisele kuidagi eriti hästi koos töötama hakkasid. Eks ole ka mõnusalt värvikad ja temperamentsed peategelased ju.

Lisaks tinglikult paariteraapiale keskendunud lugemisvarale on sel veel üks uba kenasti olemas - ma usun, et see raamat täitis märksa paremini ülesannet juhtida rahva tähelepanu oma tarbimisharjumustele ja tervislikele eluviisidele kui mõne paduvegani ahastavad karjed või tavameditsiini vastaste prõõkamised meedias. Siin läks ju siiski üks laias laastus tavaline perekond ja näitas oma nahal, kuidas on elada (väikeste lastega sealjuures), kui sul perearst ja apteek ei ole kõrvaltänaval, kui sul ei ole läheduses pidevalt avatud ja üüratute valikutega supermarketeid, kui sul praktiliselt puudub masinapark, kui kliima on armutu, kui... Muidugi ei olnud see tõde must-valge, ei peagi olema. Inimesed ei peagi olema täistaimetoitlased või vastandina metsikud lihaõgardid, tavameditsiinile ei pea täielikult selga pöörama. Võiks lihtsalt rohkem pooltoone leida. Ah, las see teema olla :)  

Räägime hoopis kujundusest... Mina, kes ma pigem ei armasta liigset sigrimigrit, siis sinna see sobis. Lihtsalt. Juba tekst ise oli veergudena, seega ka igapäevaselt rohkem meediaväljaannete poole hoidvad inimesed peaksid seda suutma lugeda. Iga peatüki alguses Arbo või Tuuli töödeldud näokujutis, mis andis nii mõnigi kord eelhäälestuse vastava kirjatüki autori emotsioonidele.

Väga hästi olid minu arvates lahendatud ka sarjas juba näidatud, ent piisavalt naljakalt mõjunud vahejuhtumid poistega, mis leidsid küll tee raamatusse, kuid lihtlabaselt ümberjutustades oleksid poole oma väärtusest kaotanud - need olid nüüd valatud koomiksite vormi, kus nappide vahenditega said kõik puändid efektselt edasi antud. Ma ei talu tegelikult koomikseid silmaotsaski, aga need uurisin mõnuga läbi. Ja ma ei olnud ainuke, muide! Seega, kui teil on peres väiksemaid tegelasi, siis tasub arvestada, et normaalse tempoga lugemine on suht võimatu. Tõsi, kergema vastupanuteed minnes võinuks ju raamatuga kaasas olnud DVD õigesse pilusse torgata ja oleks see probleem lahendatud olnud. Meie läksime seekord siis koomiksite lugemise-vaatamise teed ja oli ka huvitav.

Igatahes võin ma TAAS kord tõdeda, et raamat on parem kui teletoode :P

P.S. Need, kes pärast sarja vaatamist on meespeategelase ilgeks jobuks ja mölakaks tembeldanud ning maapõhja neednud ning nüüd raamatust nagu katkust eemale hoidnud, ei pea tegelikult muretsema - kuigi meesinimene, siis ikkagi suhteliselt mõistlik ja raamatu viimasteks lehekülgedeks suisa sümpaatnegi. Vahva perekond ja vahva lugu :)





03 veebruar 2014

Pärast 12 aastat...

... on meie "taanlane" viimaks koduteel :)

02 veebruar 2014

"Kõige kallim" Linn Ullmann


Nii kuis norrakad kirjutavad, ei keegi teine kirjuta. Labaselt üldistades võiks ju öelda, et nii Ragde, Wassmo kui ka kõnealune Ullmann toodavad naistekaid ja mul ei oleks selle väite esitajale suurt midagi vastu kosta. Samas aga, kui ma näiteks Binchyt või Robertsit lugedes lõpuks valudes ja piinades diivaninurgas kõveras olen, siis nende norrakate puhul pole seda kordagi juhtunud.

"Kõige kallim" lahkab üht pealtnäha harilikku perekonda koos kõigi selle minevikutaakade ja saladustega, ent teeb seda sügavuti ja mitme nurga alt. Siinkohal tasub meelde tuletada, et sina ei näe kunagi maailma minu silmadega. Ja vastupidi. Selles romaanis tuleb korduvalt sama tõdeda.

Sisu ei ole mõtet ümber jutustada. Oluline polegi siin ju see lugu, vaid see k u i d a s see on jutustatud. Pisiasjad. Mõttevirvendused. Väikesed käitumismustrid.

P.S. Ja vaadake ETV-s teisipäeva õhtuti "Poolvenda". Ma keeldun endiselt ühtegi filmi või sarja raamatust paremaks pidamast, aga see on võrdlemisi hea asi. No peaaegu sama hea kui raamat, peaaegu :)


01 veebruar 2014

Mida jood?

Nii laheda nimega jooki võiks teinekordki rüübata :)