27 veebruar 2014

"Jää" Ulla-Lena Lundberg


Usun, et kõigi nende jaoks, kes on üles kasvanud "Näkimadalate" ja mitmete Vilis Lācise raamatutega (mäletate ju veel "Zītarite perekonda" või "Tiivutuid linde" või "Kaluri poega") on "Jää" tõeline maiuspala. Tõsi, siin ei ole teemaks ei pärisorjus ega kommunism, aga ühine nimetaja mere näol, või peaks olema täpsem ja ütlema jää näol?, on aukohal ometi. Ilus ja müstiline Ahvenamaa veel omakorda kirsiks tordil.

Mereromaanid on pea alati seesugused, kus suuri juhtumisi ja tundeid ei imeta pastakast välja. Meri ise on sedavõrd suur ja võimas, et annab ainest enam kui küll. Meri annab ja meri võtab, see ei üllata enam meist kedagi. Elu käibki mere- ja ilmaolude järgi ja selle taustal tulevad ka erinevad karakterid paremini välja. Väikese inimese suured võitlused eristuvad selgemalt. Argipäevade lihtsus ja aastaaegade vaheldumine kätkeb endas erilist ilu, sest seda ei varjuta laialt vohav kassikuld ja muidu tühisus.

Ilus ja hea ja kurb raamat. Puhas nauding lugemisest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar