02 veebruar 2014

"Kõige kallim" Linn Ullmann


Nii kuis norrakad kirjutavad, ei keegi teine kirjuta. Labaselt üldistades võiks ju öelda, et nii Ragde, Wassmo kui ka kõnealune Ullmann toodavad naistekaid ja mul ei oleks selle väite esitajale suurt midagi vastu kosta. Samas aga, kui ma näiteks Binchyt või Robertsit lugedes lõpuks valudes ja piinades diivaninurgas kõveras olen, siis nende norrakate puhul pole seda kordagi juhtunud.

"Kõige kallim" lahkab üht pealtnäha harilikku perekonda koos kõigi selle minevikutaakade ja saladustega, ent teeb seda sügavuti ja mitme nurga alt. Siinkohal tasub meelde tuletada, et sina ei näe kunagi maailma minu silmadega. Ja vastupidi. Selles romaanis tuleb korduvalt sama tõdeda.

Sisu ei ole mõtet ümber jutustada. Oluline polegi siin ju see lugu, vaid see k u i d a s see on jutustatud. Pisiasjad. Mõttevirvendused. Väikesed käitumismustrid.

P.S. Ja vaadake ETV-s teisipäeva õhtuti "Poolvenda". Ma keeldun endiselt ühtegi filmi või sarja raamatust paremaks pidamast, aga see on võrdlemisi hea asi. No peaaegu sama hea kui raamat, peaaegu :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar