06 veebruar 2014

"Meie aasta Siberis" Tuuli Roosma, Arbo Tammiksaar

Ilmselt oli see Vissarioni kättemaks mulle, et ma alguses plaanisin seda raamatut m i t t e lugeda. Ei loe, ei loe, ei loe... Aga kui raamatukogu uudiskirjanduse virnadest see kadus nagu soe sai, nii et vaid sabaots veel paistis, siis ma pidin ikka end järjekorda sättima. Vissarion on aga kõikvõimas ja otsustas järjekorra minuni jõudes mind karistada väikese vimkaga, mis oleks mind põrmu paisanud (loe: järjekorra lõppu läkitanud). Meie raamatukogus on hetkel 26 kodakondset vapralt ootel.
Ma ei tahtnud sinna lõppu, nüüd tahtsin ma kohe eriti seda raamatut lugeda :) Detailidesse laskumata, selle raamatu ma siiski sain, kuigi lugeda tuli ülikiiresti.
Vissarion pole aga mingi pehmo, ilmselt on ta kogenud krutskimees. Sest ta lasi mul selle raamatuga joonelt marssida asutusse, kus ma ei ole mitu aastat käinud ja kohata üht teist lugemishullu (tervitused siinkohal :)), kellega ei saanud ju jätta jagamata kõnealuse üllitise kättesaamist. Ainult et Vissarion tembutas ja lasi juhtuda nii, et pärast mind oligi järjekorras järgmine seesama inimene, kes oli just äsja saanud raamatukogust telefonikõne seoses Siberi-raamatuga. Nagu olekski siin linnas ainult kaks lugemismaniakki :)

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Raamat oli tegelikult ikka ropult hea. Oli tunne, et kõigele on mõeldud. Kõige suurem esialgne hirm, et see ehk kopeerib telesarja, sai koheselt ümber lükatud. Loomulikult tuli lugedes mõni nimi tuttav ette, mõni seik niisamuti, ent põhimõtteliselt ei jutustatud vist eriti ühtegi ekraanile jõudnud episoodi ümber. Tekstis oli küll vihjeid sarjale, kuid sellistel puhkudel oligi teksti eesmärk jutustada vahejuhtumile eelnevast või järgnevast.

Loo panid kirja asjaosalised ise, mitte küll rangelt kordamööda, aga jah, üldjoontes vaheldumisi. Mis tegi teksti veel eriliseks pärliks. Guljajevka küla, vissarionlased. doku telgitagused jms - seda nagunii, aga just eelkõige mehe-naise omavahelised suhted, mis tänu mõlema poole eraldi kirjutamisele kuidagi eriti hästi koos töötama hakkasid. Eks ole ka mõnusalt värvikad ja temperamentsed peategelased ju.

Lisaks tinglikult paariteraapiale keskendunud lugemisvarale on sel veel üks uba kenasti olemas - ma usun, et see raamat täitis märksa paremini ülesannet juhtida rahva tähelepanu oma tarbimisharjumustele ja tervislikele eluviisidele kui mõne paduvegani ahastavad karjed või tavameditsiini vastaste prõõkamised meedias. Siin läks ju siiski üks laias laastus tavaline perekond ja näitas oma nahal, kuidas on elada (väikeste lastega sealjuures), kui sul perearst ja apteek ei ole kõrvaltänaval, kui sul ei ole läheduses pidevalt avatud ja üüratute valikutega supermarketeid, kui sul praktiliselt puudub masinapark, kui kliima on armutu, kui... Muidugi ei olnud see tõde must-valge, ei peagi olema. Inimesed ei peagi olema täistaimetoitlased või vastandina metsikud lihaõgardid, tavameditsiinile ei pea täielikult selga pöörama. Võiks lihtsalt rohkem pooltoone leida. Ah, las see teema olla :)   

Räägime hoopis kujundusest... Mina, kes ma pigem ei armasta liigset sigrimigrit, siis sinna see sobis. Lihtsalt. Juba tekst ise oli veergudena, seega ka igapäevaselt rohkem meediaväljaannete poole hoidvad inimesed peaksid seda suutma lugeda. Iga peatüki alguses Arbo või Tuuli töödeldud näokujutis, mis andis nii mõnigi kord eelhäälestuse vastava kirjatüki autori emotsioonidele.

Väga hästi olid minu arvates lahendatud ka sarjas juba näidatud, ent piisavalt naljakalt mõjunud vahejuhtumid poistega, mis leidsid küll tee raamatusse, kuid lihtlabaselt ümberjutustades oleksid poole oma väärtusest kaotanud - need olid nüüd valatud koomiksite vormi, kus nappide vahenditega said kõik puändid efektselt edasi antud. Ma ei talu tegelikult koomikseid silmaotsaski, aga need uurisin mõnuga läbi. Ja ma ei olnud ainuke, muide! Seega, kui teil on peres väiksemaid tegelasi, siis tasub arvestada, et normaalse tempoga lugemine on suht võimatu. Tõsi, kergema vastupanuteed minnes võinuks ju raamatuga kaasas olnud DVD õigesse pilusse torgata ja oleks see probleem lahendatud olnud. Meie läksime seekord siis koomiksite lugemise-vaatamise teed ja oli ka huvitav.

Igatahes võin ma TAAS kord tõdeda, et raamat on parem kui teletoode :P

P.S. Need, kes pärast sarja vaatamist on meespeategelase ilgeks jobuks ja mölakaks tembeldanud ning maapõhja neednud ning nüüd raamatust nagu katkust eemale hoidnud, ei pea tegelikult muretsema - kuigi meesinimene, siis ikkagi suhteliselt mõistlik ja raamatu viimasteks lehekülgedeks suisa sümpaatnegi. Vahva perekond ja vahva lugu :)





1 kommentaar:

  1. Ma näen autoreid regulaarselt, meil lapsed samas aias. Tunduvad eraelus väga muhedad tegelased olema. Raamat on pooleli, siiani meeldib väga :)

    VastaKustuta