24 veebruar 2014

"Mr Gwyn" A. Baricco

 Baricco teosed on alati teatud mõttes rännakud. Seekordne, "Mr Gwyn", ei ole seda küll geograafiliselt, ent seda enam psühholoogiliselt. Nii kirjaniku, või ka üleüldiselt autori, peas kui niisamuti portreteeritava peas.

Autor koorib kiht kihi haaval maha kujutatavalt kestad, kuni alles jääb küll õige vähe, aga seda tuumakam ja tõelisem see allesjäänud osa on.

Sellal kui Jasper Gwyn jalutas Regent’s Parkis – puiesteel, mille ta ikka valis välja paljude hulgast –, sähvatas temas äratundmine, et see, millega ta endale iga päev elatist teenib, ei ole temale enam kohane. Nii asuski ta koju jõudes kirjutama üht artiklit; printis selle siis välja, pistis ümbrikusse ja viis Guardiani toimetusse.
Artikkel sisaldas nimekirja neist viiekümne kahest asjast, millega Jasper Gwyn tõotas alatiseks lõpparve teha. Esimesena seisis loetelus artiklite kirjutamine Guardianile. Kolmeteistkümnendana kohtumine õpilaskollektiividega. Kolmekümne esimesena – lasta end pildistada mõtleja poosis. Neljakümne seitsmendana – sundida end olema südamlik ametivendade vastu, kes teda tegelikult põlgavad. Viimasena seisis raamatute kirjutamine. Teatud mõttes kustutas see ähmasegi lootuse, mille võis olla jätnud eelviimane – raamatute avaldamine.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar