11 veebruar 2014

X kasulikku nõuannet kinnisvaramaaklerile

Kuna ma ilmselt mõnda aega enam kinnisvarabüroode ja -maakleritega kokku ei puutu, aga olen muidu oma olemuselt lahke tüdruk, siis olgu siinkohal toodud mõned ülimalt kasulikud näpunäited maakleritele. Lihtlabased, ent ilmselgelt mõne jaoks siiski veel uudsed.
Tegelikult on sellel blogipostil ka teine mõte: ma nimelt vihkan ja ignoreerin kõiki trükimeedias ilmuvaid lugusid teemal 10 (või mis iganes muu arv) soovitust teemal ...... (täida ise punktiirjoon). Aga elus peabki aeg-ajalt tegema asju, mis ärritavad, nii ennast kui teisi :)

1) Ole aus ja loomulik!
Kui sa püüad enda puudusi või lünki peita paberites siblimise või omanikule telefonikõnede võtmisega ja sa ikkagi ei saa vajalikke vastuseid, siis tunnista seda. Mitte ära vassi ja salga ja keeruta.

2) Bluffimine
Võib-olla suures linnas see läheb läbi, aga ma räägin Väiksest Linnast, eks. Sa pead oma feikfaktides siiski usutavalt mõjuma. Ma kuulen alatasa, kuidas ühele või teisele objektile on "huvilisi murdu", ilmtingimata on hetkel õige mitu kodanikku, kes "asja üle mõtlevad" või "võrdlemisi kindlad huvilised on". Kui siis palun pärast "kindlate huviliste" kogemata kombel eitavat otsust minuga uuesti kontakteerumist aja kokku leppimiseks, siis ollakse aga valmis kasvõi veerandtunni pärast minema. Loogika?

3) Valeinfo andmine
Kurb tunnistada, aga jah, maaklerid harrastavad seda võrdlemisi usinalt. Ma ei tea, mis radu pidi nende mõtlemine liigub. Kas nad juba eos eeldavad, et klient ei suhtle teiste majaelanikega, ühistuga, ametiasutustega... Või mis? Et kui nad väidavad, et majas ei ole permanentseid võlglasi või et mingi esimese tutvumise järel elementaarsena näiv kapitaalne töö on kindlasti kohe järgmisena kavas ette võtta, et sa siis kliendina seda ei kontrolli või? Ja kõigest sellest umbmäärasest jahumisest kasutuskordade ümber pole ka mõtet rääkida. Siin jääbki kaks varianti, kas püütakse kliendile kott pähe tõmmata või siis on nn maakler ise nii sinisilmne, et usubki oma juttu (ja mitte kinnistusraamatut).

4) Liig läbinähtavate müügitrikkide kasutamine
No näiteks kui ma lähen objekti vaatama lapsega koos, siis ei pea sa maaklerina ihust hinge mulle rääkima plaanitavatest liivakastidest ja mängumajadest, sest uuri enne ikka, kas ma üldse endale seda kinnisvara otsin. Sa võid hoopis vastupidise efekti sellega tekitada. Ma otsin ehk elamist oma vanavanaisale, kellele kõik see titeträni hoopis eemaletõukavalt mõjub :)

5) Kui oled sellel tööl, siis tee endale elementaarsed tehnikaseadmed ja nende tööks vajalik tarkvara selgeks
Ah, ma parem ei hakka seda punkti lahti kirjutama, te saate aru küll, mida ma mõtlen - telefon ja arvuti ja printer, you know.

6) Räägi asjast!
Ära hakka jahuma mingist oma lehma lellepojast ja tema asjadest, mis üldse antud teemasse ei puutu. Ma ei pea teadma su isiklikust elust ega tuhandest muust ebaolulisest pisiasjast, mis meie kohtumisega ei haaku.

7) Tunne teemat!
Telefonikõne puhul ei mõju kuigi innustavalt, kui pidevalt vastatakse, et oi, seda ma küll ei mäleta, või et käisin nii ammu objektil, et ei mäletagi, kus see või teine asi oli ja kas see ülepea olemaski oli. Oled sa kindel, et see objektki enam olemas on?

8) Võta aega!
Nii telefonikõne kui ka kohtumise korral varu aega. Sinu kiirustamine ja rabistamine võib olla põhjuseks ebaõnnestumise korral. Kui hetkel tõesti ei sobi, siis tunnista seda ja lepi kokku muu aeg või mis iganes, aga ära jäta kontakti vastikult poolikuks või pinnapealseks. See võib olla selle kontakti lõpp. Jäädavalt.

9) Ole täpne!
Või veelgi parem - ole kohal enne õiget aeg. Sest kui pole sina enne õiget aega kohal, siis olen seda mina. Ja varem objektile jõudes kuuleb kõige magusamad palad, seda aga paraku naabritelt. Mulle see meeldib - need on kõik need jutud, millest maakler mulle ei räägiks mingil juhul. Kui tahad selliseid olukordi ennetada, siis jõua kohale enne klienti ning püüa koos temaga sealt ka minema minema.

10) Eitava vastuse korral (võimalikult ostjalt) võta endale samuti aega!
Enamus maaklereid, neile helistades ja teatades soovist siiski mitte osta, püüab kiiresti kõne lõpetada. Muidugi, ostjat minust enam ei ole ja milleks minuga vestlemisele aega raisata. Ilmselt nii nad mõtlevad. Aga, miks ei uuri maaklerid, miks ma loobusin?! See võib olla objekti võtmeküsimus ja selle nõrga koha likvideerimine võib olla nende eduvõti edaspidises müügiprotsessis. Kaks näidet. Jube algelised ja lihtsad, aga vot näed, on maaklereid, kes seda veel ei taipa ja ei oska ka kogemusest õppida. No igasugune kasutuskorra ja mõtteliste osade müügi komplitseeritus peaks olema i g a l e maaklerile teada, aga jah, on veel neid, kes ei oska aimata, et kogu ebaõnnestumise uba selles peitubki. Lase kliendil rääkida - kuuled tõde ja saad targemaks!
On juhtunud ka, et maakler väidab, et majas on järgmisena kavas need ja need tööd. Sa hakkad juba uskuma ja lootma. Kindluse mõttes võtad ühendust ühistu esimehe või mõne teise asjaliku majaelanikuga ja selgub, et... no hoopis teised tööd on plaanis. Täiesti valeinfo maakleri poolt, kas juhuslikult või teadlikult, ei tea. Aga kui nüüd kuulaks rahulikult, mis eitava vastuse andja räägib, siis saaks ju teada. Ent on palju maaklereid, kes ei vaevu sinuga enam vestlema, kui kuulevad, et sinust ostjat ei saa.
Mõelge sellele!


Jah, mul on olnud olukordi, mil on tunne, et ütleks maaklerile, go away! Pigem tolkneb jalus ja midagi kasulikku ei tee ega ütle. Parim võimalikest olukordadest on see, kui objektil ise reaalselt elanud inimene on kohtumise juures. Siis tead, et kuuled võrdlemisi tõele lähedast infot. Mul on sageli tunne, et maakler teab aadressit, hinda, tal on võtmed... ja see ongi kõik. Iga teise küsimuse peale kuuled, et oot-oot, seda ma ei teagi.

Kui aga üldse juba sel teemal sõna võtta, siis poriseks veel ka selle üle, miks meil siin kohalikud maaklerid (suuremalt jaolt) ei armasta korteri- ja majaplaane müügikuulutuste juurde üles panna? Kõik need nuputamised, et mis ruumid milliste kõrval asetsevad või mis suunas ja mitu akent, kus küttekolded jne. Enamasti on meie linnas selline info riikliku tähtsusega saladus, mida jumala eest ei tohi kuhugi üles riputada.

Jah, ma olen veendunud, et kui ma peaks ühel päeval siin linnas midagi müüma ja mul vähegi aega ja võimalust on, siis ma teen seda ISE. Esimesed kuud kindlasti ja siis, leidmata võimalusi ja teadmisi oma müügimehevõimeid muuta, pöörduksin alles maakleri poole. Mul ei ole neisse just iga kord usku, palun väga vabandust.

1 kommentaar:

  1. Oma kogemuse põhjal Tartus ja Tallinnas lisaksin neile veel sellise punkti: Ära anna katteta lubadusi

    See oli täiesti massiline, kuidas lubati tagasi helistada ja teada anda, millal omanik saab korterinäitamisel kohal olla, aga kes vaatamata lubadusele tagasi ei helistanud, see oli muidugi maakler.
    Reeglina tuli ikkagi ise maakleriga uuesti kontakteeruda ja küsida, et mis siis omanik ütles ja mis toimub.

    VastaKustuta