28 märts 2014

"Üksilduse päevad" Elena Ferrante


Väga huvitav valik Moodsa aja sarjas, peab tunnistama. Oma lihtsuses suisa geniaalne. Võiks ju liigitada ka naisteka alla, tinglikult, aga noh, naistekal ja naistekal on ka määratu vahe. Ma ei saa väita, et kui vajate kergemat lektüüri pika ja väsitava tööpäeva lõpetuseks, siis see just üleliia ideaalne valik oleks, aga kaaluda siiski võib. Igatahes peaks see olema tohutu biblioteraapilise toimega raamat, ma usun. Kuigi jällegi, selle üle peaksid arvamust avaldama kõik need mahajäetud naised, kes oma keerulises olukorras seda raamatut loevad. Äkki on liiga masendav ja ei aitagi? Aga äkki just hea samm sammu haaval lugeda ja mingit äratundmist kogeda?

Lugu ise äärmiselt klišeelik nagu ikka: mahajäetud abielunaine, kes ühest päevast alates alustab elu kahe lapse, abikaasast jäänud koera ja... lõputu eneseanalüüsiga. Nii põhjalikku ja üksiasjalikku sissevaadet ühe hüljatud naise päevadesse ei mäletagi eriti viimase aja kirjandusest. See siin näib tõepoolest kõik põhilised faasid halastamatult kokku võtvat. Just nii need vaesed naised - ka raamatus on seda naisetüüpi "vaesekesteks" nimetatud - tunduvad seda kadalippu läbivat. Uskumine, et tegemist on paha unega, mis kohe-kohe möödub, seejärel pime raev ja viha, mis rüütab end enamasti koguni vägivallaga, enesesüüdistused, edasi kaootilised eneseületused, mil püütakse teha nägu, et kõik on kõige paremas korras ja ehk võidab nii mehe tagasi, siis suvalised vallutused, millest enamasti ainult paha maik suhu jääb, mõni suitsiidikatse jne. Selle lõputult pika skaala läbimise jooksul saavad lapsed ja koduloomad tunda piiritut vihkamist ja sama piiritut armastust.

Ma ei ole vist kunagi päris lõpuni suutnud neid naisi mõista, kuskilt jookseb alati piir, mil ma takerdun, sest tundub, et ennast ei saa nii lootusetult ära kaotada. Ja ometi on see võimalik, päris elus, meie ümber, alailma. Kõnealune raamat on võrdlemisi reaalsete kirjeldustega, kuigi veidi on tunda ka saapamaa temperamenti, ja seetõttu aitab veidikenegi neid naisi mõista. Kuidas tekib see ennenägematu viha, kord enda ja teine kord muu maailma vastu, kuidas sirutub käsi tabletilehe järele või kuidas unustatakse lapsed... Ja neid ärapööranuid vaadates mõtlen alati, mida nad ise hiljem mõtlevad, tunnevad... On neil viimaks endal häbi ja piinlik, sest sel teel on nad end alandanud väga erineval moel, korduvalt, avalikult?

Tõsi, mul on hetkel veel paarkümmend lehekülge lugeda ja ma ju päriselt ei tea, mis seal lõpus ees ootab - kas lõplik mandumine või kõik see roosamanna. Hetkel on küll tunne, mil tahaks lugejana karjatada, et nii põhja ühe mehe lahkumine ei saa teist inimest viia. Või noh, saab ehk jah, kui seda inimest juba enne ei olnud enam päriselt olemas. Oligi vaid mingi kodumasin selle asemel.

Esikaane siseküljel on mainitud autori äärmuslikku eraklikkust, olevat Itaalia kõige tuntum "vähetuntud" kirjanik, keda keegi pole näinud. Meenutab veidi meie kodumaist Angela Hofbergi, kellel hiljuti ilmus kolmas romaan. Eelmised kaks olid õige nauditavad, vähemasti ma mäletan neid nii. See praegune, mis iganes selle pealkiri ka oli, ei suutnud mind kahjuks oma konksu otsa korralikult haarata, kuidagi liiga pudrutas ja venis. Kuigi selle vähese järgi, mis lugeda jõudsin, kujutan ette, et tegelikult suurtele massidele peaks see meeldima küll.

27 märts 2014

Amps



Maitsev leid, mida lihtsalt peab jagama teistega. Kui te näituseks Valmierasse juhtute sattuma, ja see võib täiesti vabalt juhtuda, selleks ei pea isegi kaugele minema, siis tasub endale hankida just pildil nähtavad küpsised. Ja ma soovitan neid ikka rohkem kui üks pakk kaasa osta.

Esiteks, ei ole need mingid niisama küpsised nagu teised sama nime kandjad. Teiseks, need on soolased (magusasoolikas on mul endiselt umbes). Kolmandaks, kui te olete õllejooja, siis on need perfecto teie jaoks! Ja kui te õlut ei joo, näiteks nagu mina, siis pärast neid küpsiseid võib juhtuda, et teil siiski tekib kiusatus sellega algust teha. Mul ei tekkinud, aga see ei tähenda, et mul teisse usku ei oleks.

Küpsiseid valmistab tegelikult Valmiera pruulikoda ise. Kui nüüd veidikene lasta mõttel loogilisi radu pidi rännata, siis te ju ilmselt aimate, m i l l e s t neid valmistatakse? Äärmiselt praktiline ja mõistlik mu meelest. Kuhu meie õlletootjad oma vastava kraami panevad, ma küsin? Ärge öelge, et loomasöödaks või millekski taoliseks.

26 märts 2014

"Keerutädi" Eva Koff


Ma ausalt öeldes eriti palju ei viitsi lasteraamatuid lugeda, eelistan, et iga asjaosaline neid ikka ise loeks :)Aga vahepeal satub ette ikka mõni selline eksemplar ka, mis nagu meelitab. Antud juhul ilmselt esikaas, mis mõnusalt värviline ja lõbus. Ja muidugi Keerutädi ise ka.

Eriti meeldib mulle, et kuigi see raamat ju otseselt eriti palju Keerutädist ei jutustagi, on seda just piisavalt parajalt, et tekitada tarvilik mõttekoht. Tekib see lastel ise lugedes ikka ka või? Et sellised tädid ja onud, kes esmapilgul hallid ja igavad ja siis ometi mingi pisukese ülevõlli vimkaga silma paistavad. Kõigi suurte inimeste jaoks on nad veidrikud ja kõigi pisikeste inimeste jaoks just need normaalsed tegelased.

Keerutädi on ka igav, no kohe läbi ja lõhki, aga vaat võta näpust - tänaval kõndides teeb heast peast mõne tiiru ümber oma nähtamatu telje. Ja maailm saab sootuks toredam ja teistsugusem. Ma võiksin vanast peast umbes samasugune olla. Ilmselt olen ka, kuigi ma ei väida, et ma just keerutama hakkan.

25 märts 2014

"Minu Kairo" Saale Fischer


Kiire ja mõnus vahepala tuulisesse õhtusse, läks lennates ja viimast lehekülge keerates tuli nentida (nagu alati, eks), et liiga lühike :)

Tekst oli igati nauditav, lugu ise õrnalt humoorikas ja seikluslik. Eriti meeldis mulle kooslus Kairo ja klavessiin. Noo, ma usun, et Egiptus üldse ei kuulu tõepoolest TOP10 riikide hulka siin maamunal, kuhu julgeks mõnd klavessiinimängijat otsima minna, eriti veel eestlast. Ja siis selline juhus. Kindlasti on see tõik loole vürtsi lisav, sest oleks ikka äärmiselt igavalt ootuspärane olnud lugeda mõnest sukeldumisinstruktorist või turismialal toimetavast eestlasest Egiptimaal.

Ootuspärast oli ehk nii palju, et väiksest nina kirtsutamist kõige selle räpakuse ja saasta puhul ei saanud autor üle ega ümber, teisalt on see absoluutselt mõistetav muidugi. Siinkohal ei tohi ka unustada Egiptusele eelnenud pesapaika tema puhul ;) Ilmselt väga tugev kontrast...

Uudsemat vaatenurka pakkus selles raamatus (lisaks klavessiinile ikka :)) ka Kairos saadud sünnitamiskogemus. Meedias ilmunust on seni jäänud ikka pigem mulje, et sinna asunud eestlased kribinal-krabinal mõne usaldusväärsema riigi pooldumiseks otsivad. Veidi jäi mulle segaseks (võis ka unise pea viga olla), kas siis lõppeks see esilekutsumise seik oli nagu õigustatud või oli see tingitud pigem ukse ees seisvast sügisesest ohvripühast... Et kui nad seal nii ehk naa aina noa abil "sünnitada" tahavad ja kui loo peategelane sellele ikka kurjalt vastu sõdis, et kas siis esilekutsumise näol oli tegemist kahe osapoole kompromissiga...
No oli, kuidas oli, ega see nüüd nii tähtis teada ka ei ole. Ikkagi oli tore lugeda.

24 märts 2014

Mees nagu orkester

Nädalavahetusel uuriti-puuriti Iseloomuga Maja põhjalikult läbi. Ja kuigi seal iga nurk karjub pakiliste tööde järele, siis kõigega korraga alustada ei saa ja liisk langes hakatuseks küttekolletele. Ma usun, et nii ägedat korstnapühkijat-pottseppa annab ikka leida siit Maarjamaalt. Need järgud ja tasemed, las need olla (kuigi neidki oli tal kõvasti), aga inimene ise - no just täpselt see, mida Iseloomuga Majja oligi vaja, kõige oma ajaloo- ja arheoloogiahuvi ja -teadmistega. Ma ei tea, isegi kui teil ei ole majal ühtegi korstent ja ahju, kutsuge ta kasvõi niisama külla, ajalootundi pidama või midagi.

Te saate linna kohta ühte koma teist teada, lisaks ilmselt ka oma eluaseme kohta. Iseloomuga Maja asub teadupärast osaliselt vana linnamüüri peal, mida omal ajal tassiti hoolega laiali paraku. Maja ajaloost teame muidugi ise ka nii mõndagi, aga lisa tuli samuti ohtrasti. Kõige enam räägib ta loomulikult ikka küttekolletest. Tema võimsa lambi abil võib maja ühest otsast teise läbi erinevate käikude ja uurete vaadata (taskulambiga ei ole mõtet sama katset korrata). Ta mahtus nii leivaahju alla, sisse kui peale, nii et põhimõtteliselt kui see maja ka sooja ei pea, siis võib vist talve ka leivaahju abiga üle elada:) Leivaahi olevat igatahes aus ja eks tuleb lihtsalt pärast mitut aastakümmet uuesti sisse töötada. Soojakapp pidavat aga meie linnas üsna harukordne olema. Mõne aasta eest võis veel väita, et neid on kaks alles, hetkel ei saa teise olemasolus enam kindel olla (teine asus Posti tänaval). Selge on, et see peaks olema igatahes ainus toimiv soojakapp (ma kujutan elavalt ette, kuidas see peitis endas pajatäit head ja paremat lõunaseks vahetunniks). Pliit on hiljem uuesti ehitatud (see fakt oli ka teada), aga see oli igati tipp-topp.

Selle eelnevaga ilusad jutud kahjuks ka lõppevad. Korstnad tahavad uuesti tegemist, mis asukohta arvestades saab sutsu tülikas olema. Lisaks pudeneb sealt rohkesti kivitükke tänavale, nii et ma ei soovita teil sealt maja juurest eriti mööda käia, kui elu teile armas on. Üks ahi on ilmselgelt üle köetud ja kummis, aga selle kasutamiseni ilmselt sel sajandil ei jõua nagunii :) Teise ahju sisemus tahab aga uuesti taastamist, mis saab eriti "tore" ettevõtmine olema. Kalkulatsioonide saabumiseni me veel naerame ja naudime elu, mis pärast saab, ei taha mõeldagi :)

Vähemasti oli mehel lahkudes hea meel seesuguses "muuseumis" kondamise üle, kus iga sentimeeter millestki jutustab. Viiesaja-aastast noorikut pööningult, granaate ja peidetud rahahunnikuid küll ei tulnud ette, aga oli muidu huvitav. Nagu meilgi.

P.S. Kes tahab mehe enda kireva elutee kohta lugeda (sest arvestage, et teile külla tulles ta selleni ei jõua!), siis võib seda teha paari aasta taguses Sakalas.

23 märts 2014

Nõelasilmast tulnud


Meie linnas on töö kiire ja korralik ja soodne! Esimene kõpitsemist vajanud seltskond on kodus tagasi, järge ootavad uued mööblitükid. Nii et, kes vajab pehme mööbli restauraatorite osas soovitusi, võib neid lahkesti küsida.

21 märts 2014

"Asjad kutsuvad meid" Juan José Millás



Viimaste päevade parima kingituse tegi mulle Ingrid - aitäh selle eest! Mul oli korraga neli raamatut käsil, aga ükski ei olnud päris see ei olnud see ei olnud. Kõige selle sünge ja masendava elu mudakihi juures oli puudu just törts nalja ja naeru. Aga või see inimeseloom sellest oma pea ja aruga kohe aru alati saab, ikka on vaja kõrvalt abi ja suunamist. Õnneks märkas seda hea Ingrid, kes kaugelt ja vaistlikult täitsa õige asja kohta vihje poetas.

Tõsi, ma küll selle segaduse keskel võtsin korra ka Petruševskaja "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last" kätte ja kõnealune "Asjad kutsuvad meid" on stiililt võrdlemisi sarnane. Samas istus Millás oluliselt paremini.

Lood on nii lühikesed, et su mõte lihtsalt ei jõua veel argiste asjadeni tagasi tagasi minna. Mõnusalt argised lood leiavad kuskilt ikka üles oma väikese kiiksu, teate küll, nagu lastejuttudeski tihtilugu. Selline turvaline jalutuskäik autoriga, mil lased viimasel end juhtida ja lihtsalt lähed. Lähed läbi kentsakate inimeste ja naljakate pereliikmete galerii ja naudid seda retke.

See raamat on hingele, eriti räsitud hingele, samasugune palsam nagu näiteks "Elu sumedusest", kuidagi kurb ja helge üheaegselt.

20 märts 2014

Sooja päikest otsima

Täna võiks kalendri järgi tõesti sooja päikest minna otsima - ametlik kevade algus ei ole enam mägede taga. Maas laiutavat lumekirmet vaadates tundub aga veidike varavõitu. Teisalt ennelõunal lastega väljas olles on küll kange tahtmine kindad käest visata, sest juba on oi-oi kui soe.


See napp lumekiht on kõvasti kõneainet andnud viimastel päevadel - inimesed ikka ohkavad valuskurvalt ja vangutavad päid, kui näevad kuskil mõnd lilleõit või rohututti lume alt piilumas. Et oli seda ikka vaja nüüd. Oli juba kevad, looduski sai sellest nii aru, ja nüüd siis sedasi. Aga ma mäletan küll ühte seesugust kevadet (ma tean, et ma kõlan nüüd nagu mingi 80-aastane memmeke). Oli samamoodi märtsikuu, koguni koolivaheajanädal nagu nüüdki.Ühe õpetajategrupi eestvedamisel sai mindud lõuna poole, ikka bussiga ja läbi kõigi toredate maade nagu see tollal peaasjalikult käis. Ilmselgelt mõtlesid kõik, et ma peast põrunud olen, et sellises vanuses ja sellise seltskonnaga nii pikale reisile läksin. Saladuskatte all võin öelda, et on need õpetajad, mis nad koolis ja klassi ees on, aga reisil on nad ikkagi inimesed, pealegi võrdlemisi toredad :)

Igatahes läksime me lõunasse, lootes kotiga sooja ja päikest ja kõike muud hääd-paremat saada. Juhtus aga see, mis ikka juhtub, kui inimene planeerib. Jõudes Viinis Schönbrunni lossi juurde, võttis kõik see lossiaia õiteilu meid vastu korraliku lumevaiba all. Võõrasemad ja kõik muud toredad ja värvirikkad lilled õilmitsesid lumivalgel taustal. Väga ülev vaatepilt.

Nii et oli see vast üks jahedavõitu reis tookord, kuigi pean möönma, et ma enam päris hästi ei mäleta, kas ka Itaalias oli ebameeldivalt külm või siiski mitte. Küllap seal domineerisid teised emotsioonid.

Ilusat peagi algavat kevadet!

P.S. Kevadpilt tuleb hoopis aknalaualt maitserohelise potist, paraku.

17 märts 2014

Olukord pealinnas...

 
... peab olema õige hull, kui jutukogumiku kolmest esimesest loost juba kaks kahtlaselt Etsile vihjavad.
 
Maimu Berg "Linnapea igaveses öös" annab ilmselt oma parima, et tolle pidevatele tukastamistele mingigi loogiline seletus leida. Ikkagi inimene, eks ole (kuigi sarnaselt mõne teise poliitikuga selles aeg-ajalt siiski ka kaheldakse).
 
Toomas Verrevi "Õgard Olle" nimitegelane on muidugi see messias, keda kaua on oodatud, seni tulemusteta. Olle annab oma parima, et kõiksugu kahjureid hävitada - diilerid, pedofiilid, vargad, joodikud, piraattaksojuhid, nendega on võimalik põhimõtteliselt toime tulla. Aga kas õnnestub fagotsüteerida kahjurite pealik... Vastus on ju ette teada, aga lugeda võib siiski.
 
 

14 märts 2014

Ärapanemine

Kuigi see on juba vana teema, aga ma tulen siiski selle juurde tagasi. Loodetavasti esimest ja viimast korda, kui just uusi põrutavaid uudiseid sellest vallast esile ei kerki.

Oleme siirdumas alushariduse juurest põhihariduse juurde. Lapsele uus ja keeruline aeg, lapsevanemale niisamuti. Ilmselt ka lasteaiaõpetajatele. Üllatusega tuleb aga tõdeda, et ega see ka koolidele kergem ole. Lakkamatu mure ja võitlus peade pärast algab just nimelt sellest ajahetkest, ehk siis umbkaudu märtsikuus. Ilus komme saata lasteaedasse koosolekutele iga kooli esindajad saab kergelt varjutatud sellest hingede kogumisest.

Eks see üks õhkõrn ja habras piir ole, kuidas oma kooli, õppemeetodeid, hindamissüsteemi ja lisaväärtuseid tutvustada niimoodi, et sellest ei kujuneks lihtlabane võrdlemine eelkõneleja poolt väljatooduga, ihust ja hingest argumenteerimine ühe või teise meetodi poolt või vastu. Hindamine vs mittehindamine; numbriline vs sõnaline; varakult paika pandud õppesuunad või mitte; pikapäevarühma eraldi toiduraha maksmine vs mitte maksmine jne, jne. Aga meie laulame. Aga meil kõik lapsed tantsivad. Aga meil on ujula. Aga meil on see keel. Meil hoopis too keel.

Ma saan küll aru koolide esindajate murest, sest paratamatult on igal koolil aastakümnete jooksul kujunenud oma maine. Liiga akadeemiline kool peab võimlema selle nimel, et lapsevanemad neid ei kardaks. Ja liialt lillelaste kool peab suutma näidata, et neilgi mingeid tulemusi on. Ja see kool, mida liialt saksakeelseks peetud, peab suutma vastupidist tõestada. Ja...

Jah maine, ja mida see siis lõppeks näitab või ütleb? Ka nö nõrgema tasemega koolist on tulnud, nii aastakümneid tagasi kui ka viimastel aegadel, tugevaid, silmapaistvaid ja ettevõtlikke tegijaid, nii nagu nö tugevamast koolist võib tulla eluheidikuid, sulisid, muiduleivasööjaid... Kas ei ole kõik viimaks inimeses endas kinni... Ja miks ei võiks mõne aasta pärast olusid ümber hinnata. Nähes andekat ja võimekat last igavlemas veidi nõrgemate võimetega laste seltskonnas, teda ümber suunata. Ja vastupidi. Kas on vaja see kohe esimesest päevast nii kindlalt paika panna, üritada näha ja otsustada aastaid varem kõik nii täpselt...


Ikkagi on seda meeleheitlikku taidlemist naljakas kõrvalt vaadata. Naljakas ja kurb.

13 märts 2014

Madallennul...

Kui nii võtta, siis kõik need raamatud on ju head. Aga mul ei haakunud. Ilmselt on haigused mind ummikusse jooksutanud. Biblioteraapia seekord ei toiminud, valed raamatud sattusid kokku vale meeleoluga.
 
 
"Eesti lipp ümber palli" Peenike huumor ja tabavad märkused, keerulistesse olukordadesse läkitatud meeskond, eesti mehe tavapärane emotsionaalne kõhukinnisus (mis nii pika eemaloleku peale siiski kergemalt liikuma hakkab ja mõningase avameelsusega ka raamatusse jõuab), nüansirohke psühholoogia - see kõik oli hea, eriti see viimane. Küllap läks kõigi nende öiste oksefontäänide vahepeal taoline infohulk lihtsalt liiale. Sest jah, siin on võrdlemisi arvestatav taustmaterjali valik, kenasti tekstile vahele pikitud ja puha - ole ainult mees ja loe, aga mitte ühe soojaga ja mitte uimase peaga. Peaks teistes oludes lugema, aeglaselt, mõnuga. Aga mul on hetkel nälg. Vot nii.
 


"Islandil ei ole liblikaid" Kätlin Kaldmaa ja "Viimane Monogaamlane" Kristiina Ehin



Sattusid näppu korraga, kuigi väike ajaline sild on täiesti olemas. Hämmastavalt sarnased raamatud mu meelest. Kujunduslikult mängulised (kuigi Monogaamlast oli mul füüsiliselt raske lugeda). Islandi-raamatut võisin küll vanamoodi käes hoida, kuid selle mängud hõlmasid teksti paigutust. Mis oli absoluutselt jumalik! Ju on taolised mängud luuletajate eripära, nad on harjunud teksti erinevate paigutamistega katsetama, on muidu julgemad.

Nende kahe raamatu sisu kohta võiks kokkuvõtvalt öelda, et naistest ühel ja teisel moel. Keel ja rütm on mõlemal juhul ühtviisi nauditavad. Viimase Monogaamlase naised ja nende armastus on üdini kaasaegsed, kuigi neist jutustatakse läbi muinasjuttude ja mõistulugude - tuum jääb ikka samaks.

Kaldmaa Islandi-naised... nii erinevad ja ometi nii sarnased. Ikka igatsus ja ootamine, naise enese tugevuse kasvatamine. Muinasjutulised lood, küllap saagade mõjutustega. Aga mitte ainult. Ühelgi määratlused, vormil ega normil ei ole seda raamatut lugema asudes tähtsust. See on vist tänasel päeval lugejale valusaim väljakutse - osata end vabaks lasta, võtta üks tekst vastu nii nagu see on, grammigi eelarvamust lisamata, lihtsalt minna.
Minu jaoks ongi seni ette sattunud kirjeldused olnud häirivalt eksitavad. Suguvõsalugu, põlvkondade lugu, rannaküla lugu... See loob fooni, mis lugema hakates nagunii enam paika ei pea. Parem olgu siis lihtsalt lugu. Lugu loos. Rännak. Ajas ja ruumis. Vabade vahenditega.


"Päikselise veranda" novellid ei haakunud aga kohe sugugi... Jäidki minust sinna verandale.
 
Ja ikkagi on mul vaja midagi head lugemiseks leida.

09 märts 2014

Kõik, millest ei räägita, ja rohkemgi veel, ehk "Märgalad" Charlotte Roche

No nii, J., on selgunud tõsiasi, et keegi mõtleb meiega samamoodi ja armastab samu teemasid:) Mis muidugi veel ei anna alust uskuda, et oleks tegemist eriliselt hea raamatuga, lihtsalt teatava võrdlusmaterjaliga :D

Nii nagu see raamat ise on veidi liiga roosa, on ka selle sisu veidi liiga tugevate värvidega. Ma lootsin naistepäevaks sellist võimsalt feminiinset ja tabusid murdvat lugemist. No midagi oli ju ka... aga kui hakkaski heaks minema, siis keeras autori sulg ikka ja uuesti vindi üle, viis mõne vahejuhtumi suht ebausutavale tasandile. Mistõttu jäi lõpuks lugejale suhu kõigest p...maitse, lollitamise tunne. Sama hästi oleks võinud need paarkümmend enim esinevat sõna ju tulpa laduda ja oleks samaväärne tulemus olnud. Mida uut me siit siis teada saime? Põhimõtteliselt hemorroidide teema on tõepoolest põhjalikult ette võetud ja teoreetiliselt võiks see raamat sisaldada väärtuslikku teavet nendega seonduva kohta. Kogu see meditsiiniline ja muu värk (tinglikult võiks raamatu suisa haiglaromaaniks nimetada). Ent kuna isiklikud kogemused puuduvad, siis ma ei tea, kas see kõik ikka sajaprotsendiliselt paika ka peab.

Kui sõnavara kõrvale jätta, siis võiks iseenesest olla tegemist harju keskmise noortekaga mu meelest. Käsitletavate teemadering, napp stiil, lihtlaused, katsed nalja visata jms. Küllap nad seda ka lugema hakkavad. Lisaks veel see teine kontingent, kelle käest need raamatud raamatukokku ohtrate ja ilmselget päritolu plekkidega jõuavad. Sportlikust huvist võiks ju selle raamatu aasta või paari pärast uuesti laenutada :))))) Ilmselt ma ei viitsi.

Lugemise lõpetuseks jäi domineerima tunne, et see raamat oligi vaid püüd lugejat šokeerida, näidata kui rõvedaks annab minna (mis selle haiguse või sündroomi nimi oligi, kus inimene kontrollimatult roppusi kuuldavale toob, tõsi, autor selle all vist ei kannata - ta lihtsalt kirjutas need üles). Ei õiget lugu, ei õiget pinget, ei piisavalt huumorit (ok, korra oli - kui peategelane palatipõrandal masturbeerides avokaadoklaasi kaela tõmbas). Natuke kurb, sõnaga.

P.S. Huvitav, et Saksamaal nii vägevalt laineid löönud raamatul kulus eesti keelde jõudmiseks õige palju aega - kas võib siit välja lugeda meie kirjastajate teatavat ettevaatlikkust? Võib-olla on sellel siiski mingi muu ja parem põhjendus, ei tea.



07 märts 2014

"Võõramaalane" Mare Grau


Ilmselgelt on mul viimasel ajal mingi ümberstruktureerimise äärmuslikkuseni kalduv maania. Igasugused vähem ja rohkem toredad raamatud tunduvad olevat "vales kohas" ja mina paigutaks neid aiva ringi. Noo, iseenesest võib see "Võõramaalane" muidugi ka selles sarjas vapralt istuda, aga mul on jällegi tunne, et antud juhul jäi see raamat nii mõnestki lugejast ilma. Sest see sari vast päris ei ole naistekatega sama sammu astunud, või mis...ja tõeline tuhkatriinu-elu järele ihaleja ei lähe oma vajadusi sellesse sarja rahuldama.

See on üsnagi naistekas, ma leian. Tõsi, mitte tüüpiliselt ühtse romaanina, ülesehituselt siis pigem jutustusteks jaotatud. Mis samas aga asja olemust ei muuda - läbivad tegelased ja silmanähtavalt kronoloogiline järgnevus on ometigi. Nii et, keda hirmutavad igasugused novellid, siis - asjatu hirm, ärge tehke sellest välja :)

Kõik need massid, kes loevad lihtsast/vaesest/lootusetus olukorras orvukesest, kes läheb laia ilma rändama, satub seejärel mõneti huvitavamasse keskkonda, näeb ja kogeb sootuks vastupidiseid olukordi, siis leiab oma elu õnne (ikka vastassoo esindaja näol, mis te siis arvasite!) ja samas vaimus edasi - see raamat on teile! Kusjuures oluliselt paremgi ju lugeda, kui suvalisest x riigi kodanikust. Siin on ikka täitsa eestlane, siitsamast Maarjamaalt, kes läheb küll Londonisse, küll Prantsusmaale, näeb nii- ja naasugust elu, leiab vististi vajaliku rahulolu iseendaga.

Korra tahab lugu võtta ka põnevama pöörde, juhtub see seoses raamatukoguga (ma ju räägin kogu aeg, et kõik kõige erutavam toimubki seal), millest omakorda hargneb üks veidi ajaloolisem novellike, oletatavasti ka rohkem fantaasiailma kanduv neist.
Valetasin, tegelikult on teine põnevam koht veel siin - mingil kummalisel põhjusel kruttisid minu vererõhu üles ka raamatu lõpuosas erinevates ööbimispaikades küsitud ja kindla algustähega seotud kirjatööd. Oli tunne, et nüüd kohe-kohe juhtub midagi ülierutavat, et kõik see "mäng" on osa millestki suuremast ja vägevamast, mis avab end lugeja silmadele... Aga siis vajus lösti (ma ei tea isegi, kuidas see sõna kirjutatakse, aga vaat tunne oli täpselt selline) lõpp ära, või igatahes ootused olid kõrgemale kruvitud :) Teisalt, mänguna ikkagi mõnus.

Väike üllatus oli mul ka seoses selle raamatu autoriga. Katkendite ja eelinfo põhjal tundus mulle, et tegemist võiks olla verinoore autoriga, ent ilmselt panin seekord oma sisemise radariga totaalselt puusse. Seega väike vastuolu autori vanuse ja ilmunud teksti vahel. Tühja sellest!

Seega, lihtne, kerge, ladus lugemine, paras enne aiatöid veel ära lugeda. 

04 märts 2014

Kuuldused...

... tänavusest rämedalt ebaõnnestunud vastlaliust on ilmselgelt liialdatud ja ennatlikud. Pihlamarjad lustisid nii et vähe pole.

Fotod: Sakala/ Marko Saarm


Veidi võlts see lumi ju on, aga nii ehk naa on suur osa meid ümbritsevast ammugi tehislik. Aga see on juba teine teema.

See ülikond...

...ei passinud mulle kohe sugugi selga. Oli see nüüd liiga suur või väike, kurat seda teab.
Jah, Kurjuse Isand rokkis isiklikult ka enamus juttudest läbi, ent vaevalt see minu antipaatia põhjuseks oli. Kuidagi ei saanud need lood mind konksu otsa. Ilmselt olid siiski liialt suured mu jaoks. Suured, sünged ja segased, unenäolisel maastikul aset leidvad peategelaste põgenemised, nende kättesaamised, ahistamised. Lõputu äng. Seda viimast on terve veebruarikuu nagunii pilgeni täis olnud (üksikute eredate eranditega õnneks), nii et märtsis me samal lainel ei jätka. Isegi mitte raamatute vahendusel.
Olgu, "Imat ja Vanadus" mulle isegi nibin-nabin meeldis :)

02 märts 2014

"Püha kaljukitse radadel" Vladimir Wiedemann


Kui autor esimest korda Dušanbesse jõudis, oli see alles paradiis, hipide oma siis. Paljugi sellest, mis tollal - 1970ndatel ja 80ndatel - oli, on loomulikult tänaseks kadunud. Seega on tegemist juba puhtalt ajalooga, kui nii võib öelda. Ent raamatu positiivset fooni hilisemad sündmused ja ajaloo keerdkäigud veel ei mõjuta.

See ongi igati positiivne ja meeleolukas raamat. No mõelge ise - lillelapsed, kuid mitte ainult. Suur ja lai Nõukogude Liit, mille värvikamad tütred ja pojad pidevalt eelpool nimetet paradiisi vahet voorisid, ikka ühes kõigi oma iseärasustega. Siit saabki ju sündida vaid ridamisi humoorikaid seiklusi ja juhtumisi. Teisalt, et teile ei jääks ekslik mulje, et see on vaid üks marunaljakate retkede kirjeldusi kokku põimiv raamat (kuigi see seda kahtlemata ka on), siis olgu öeldud, et siin on päris võimas kultuurilooline taust samuti olemas. Äärmiselt hariv ja õpetlik, vähemasti minu jaoks. Siin on galerii tollaseid silmapaistvaid tegelasi pidevalt tekstist läbi vilksatamas (Haljand Udam, Kalandar, Haidar-akaa jt). Kohati on, tõsi küll, tegelasi sedavõrd palju ja nad vahelduvad säärase hooga, et lugejal on raske sammu pidada. Samas on iga tegelane omakorda uus ja kaasahaarav lugu, nii et kui keskenduda kõigile neile seiklustele, siis pole väga vigagi, et lõpuks kõik nimed ja näod ühtlaseks virvarriks segunevad.

Lood hargnevad siin raamatus aga nagu oksad puuvõras. Lihtlabaselt ja naljakalt naiivsed läbielamised vahelduvad sügavalt müstiliste juhtumistega. Et võta siis vahel kinni, kas laginal naerda või hetkeks peatuda ja tõsisemalt asja üle mõtiskleda:)  Maod ja karud, nasvai ja kasjakid, džinnide välja kutsumised ja üldse flirt kõikvõimalike salapäraste jõududega, katsed äritsemisega tegelda (vaid mõned näited siinkohal: Stalini mälestusmedalid, KGB katuse all valmivad koraanid või erinevate hoonete seinte kunstiga katmine), hulluarstid ja mida kõike veel.

Või näiteks üks Peetrike ja tema aerostoppimine... Midagi sellist, mida tänasel päeval vist enam kahjuks juhtuda ei saa. Ajad on teised...
"Ka Peetrike oli pärit Tallinnast ja temagi oli haaratud pidurdamatust rännukihust. Tema peamine viis reisida oli aerostopp. Aerostopp oli autostopi analoog, kuid sel juhul ei kasutata edasiliikumiseks mitte juhuslikke autosid, vaid lennukeid. Praktikas nägi see välja nii: lennujaamas läks Peetrike esmalt transiitreisijate tsooni, seal aga sokutas ennast vaikselt mõne grupi hulka ning pääseski nii jänesena nende lennukisse.
Sel moel oli tal õnnestunud viibida enamikus Nõukogudemaa linnades, kuid kord oleks talle koguni kodumaa reetmine kaela määritud. Olles istunud järjekordsesse lennukisse, leidis Peetrike end ootamatult Amuuri äärest, ühest Hiina piiri ligidal olevast suletud linnast. Lennujaamas hakati kontrollima kõikide reisijate dokumente, mis annaksid õiguse keelutsoonis viibida. Peetrikesel aga selliseid dokumente loomulikult polnud. Pärast selgus, et tal polnud ka piletit ega isegi passi. See tingis jalamaid valve kõrgendatud tähelepanu ja Peetrike toimetati kohaliku eriteenistuse kontorisse. Talle taheti kaela määrida piiriületamise katset ja kahtlustati, et ta on Hiina spioon. Selle tagajärjel tuli poisil istuda aasta aega trellide taga, midagi tema jaoks ju ikka leiti. Muide, see ei jahutanud Peetrikest kuigivõrd ja ta jätkas edaspidigi aktiivselt lennukite stoppimist. Dušanbessegi oli ta sattunud just sel viisil."

Ja kuigi ma olen autorist oluliselt noorem, siis teatavat äratundmist tekitas minu ka näiteks see lumeinimeste teema. Ma nagu mäletan oma lapseõlvest ähmaselt jutte jetidest, mida ikka ringles suust suhu hulgaliselt. Mõni aeg hiljem vahetasid UFOd muidugi need välja:) Millest on isegi veidi kahju, sest jetid olid mo meelest ikka kõvemad tegijad kui need va rohelised tegelased. Aga jah, siin raamatus ei saa lumeinimestest üle ega ümber, siin pistab nendega rinda (üsna sõna otseses mõttes) üks Niina.

No ja taolisi lugusid on see raamat paksult täis. Seega natuke nalja, natuke äratundmist ja natuke eneseharimist.