14 märts 2014

Ärapanemine

Kuigi see on juba vana teema, aga ma tulen siiski selle juurde tagasi. Loodetavasti esimest ja viimast korda, kui just uusi põrutavaid uudiseid sellest vallast esile ei kerki.

Oleme siirdumas alushariduse juurest põhihariduse juurde. Lapsele uus ja keeruline aeg, lapsevanemale niisamuti. Ilmselt ka lasteaiaõpetajatele. Üllatusega tuleb aga tõdeda, et ega see ka koolidele kergem ole. Lakkamatu mure ja võitlus peade pärast algab just nimelt sellest ajahetkest, ehk siis umbkaudu märtsikuus. Ilus komme saata lasteaedasse koosolekutele iga kooli esindajad saab kergelt varjutatud sellest hingede kogumisest.

Eks see üks õhkõrn ja habras piir ole, kuidas oma kooli, õppemeetodeid, hindamissüsteemi ja lisaväärtuseid tutvustada niimoodi, et sellest ei kujuneks lihtlabane võrdlemine eelkõneleja poolt väljatooduga, ihust ja hingest argumenteerimine ühe või teise meetodi poolt või vastu. Hindamine vs mittehindamine; numbriline vs sõnaline; varakult paika pandud õppesuunad või mitte; pikapäevarühma eraldi toiduraha maksmine vs mitte maksmine jne, jne. Aga meie laulame. Aga meil kõik lapsed tantsivad. Aga meil on ujula. Aga meil on see keel. Meil hoopis too keel.

Ma saan küll aru koolide esindajate murest, sest paratamatult on igal koolil aastakümnete jooksul kujunenud oma maine. Liiga akadeemiline kool peab võimlema selle nimel, et lapsevanemad neid ei kardaks. Ja liialt lillelaste kool peab suutma näidata, et neilgi mingeid tulemusi on. Ja see kool, mida liialt saksakeelseks peetud, peab suutma vastupidist tõestada. Ja...

Jah maine, ja mida see siis lõppeks näitab või ütleb? Ka nö nõrgema tasemega koolist on tulnud, nii aastakümneid tagasi kui ka viimastel aegadel, tugevaid, silmapaistvaid ja ettevõtlikke tegijaid, nii nagu nö tugevamast koolist võib tulla eluheidikuid, sulisid, muiduleivasööjaid... Kas ei ole kõik viimaks inimeses endas kinni... Ja miks ei võiks mõne aasta pärast olusid ümber hinnata. Nähes andekat ja võimekat last igavlemas veidi nõrgemate võimetega laste seltskonnas, teda ümber suunata. Ja vastupidi. Kas on vaja see kohe esimesest päevast nii kindlalt paika panna, üritada näha ja otsustada aastaid varem kõik nii täpselt...


Ikkagi on seda meeleheitlikku taidlemist naljakas kõrvalt vaadata. Naljakas ja kurb.

2 kommentaari:

  1. ma olen vanamoodne vist, aga ma arvestaks kooli lähedust kodule. kui lapsed tulevad, siis räägin kindlasti teist juttu :D

    VastaKustuta
  2. just,
    ja olles aastaid tagasi samas olukorras polnudki muud võimalust, kui võtta abiks koolide riigieksamite tulemused.(mis tegelikult näitavad hoopis gümnaasiumi taset)
    Et kui klass ja klassijuhataja on üks suur loterii, siis vähemalt midagi ikka ta saab...

    aga õigeid vastuseid ja valikuid ilmselt polegi. Tubli saab hakkama igal pool ja mitte nii väga tubli jääb igal pool hätta. Kahjuks.

    VastaKustuta