26 märts 2014

"Keerutädi" Eva Koff


Ma ausalt öeldes eriti palju ei viitsi lasteraamatuid lugeda, eelistan, et iga asjaosaline neid ikka ise loeks :)Aga vahepeal satub ette ikka mõni selline eksemplar ka, mis nagu meelitab. Antud juhul ilmselt esikaas, mis mõnusalt värviline ja lõbus. Ja muidugi Keerutädi ise ka.

Eriti meeldib mulle, et kuigi see raamat ju otseselt eriti palju Keerutädist ei jutustagi, on seda just piisavalt parajalt, et tekitada tarvilik mõttekoht. Tekib see lastel ise lugedes ikka ka või? Et sellised tädid ja onud, kes esmapilgul hallid ja igavad ja siis ometi mingi pisukese ülevõlli vimkaga silma paistavad. Kõigi suurte inimeste jaoks on nad veidrikud ja kõigi pisikeste inimeste jaoks just need normaalsed tegelased.

Keerutädi on ka igav, no kohe läbi ja lõhki, aga vaat võta näpust - tänaval kõndides teeb heast peast mõne tiiru ümber oma nähtamatu telje. Ja maailm saab sootuks toredam ja teistsugusem. Ma võiksin vanast peast umbes samasugune olla. Ilmselt olen ka, kuigi ma ei väida, et ma just keerutama hakkan.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar