09 märts 2014

Kõik, millest ei räägita, ja rohkemgi veel, ehk "Märgalad" Charlotte Roche

No nii, J., on selgunud tõsiasi, et keegi mõtleb meiega samamoodi ja armastab samu teemasid:) Mis muidugi veel ei anna alust uskuda, et oleks tegemist eriliselt hea raamatuga, lihtsalt teatava võrdlusmaterjaliga :D

Nii nagu see raamat ise on veidi liiga roosa, on ka selle sisu veidi liiga tugevate värvidega. Ma lootsin naistepäevaks sellist võimsalt feminiinset ja tabusid murdvat lugemist. No midagi oli ju ka... aga kui hakkaski heaks minema, siis keeras autori sulg ikka ja uuesti vindi üle, viis mõne vahejuhtumi suht ebausutavale tasandile. Mistõttu jäi lõpuks lugejale suhu kõigest p...maitse, lollitamise tunne. Sama hästi oleks võinud need paarkümmend enim esinevat sõna ju tulpa laduda ja oleks samaväärne tulemus olnud. Mida uut me siit siis teada saime? Põhimõtteliselt hemorroidide teema on tõepoolest põhjalikult ette võetud ja teoreetiliselt võiks see raamat sisaldada väärtuslikku teavet nendega seonduva kohta. Kogu see meditsiiniline ja muu värk (tinglikult võiks raamatu suisa haiglaromaaniks nimetada). Ent kuna isiklikud kogemused puuduvad, siis ma ei tea, kas see kõik ikka sajaprotsendiliselt paika ka peab.

Kui sõnavara kõrvale jätta, siis võiks iseenesest olla tegemist harju keskmise noortekaga mu meelest. Käsitletavate teemadering, napp stiil, lihtlaused, katsed nalja visata jms. Küllap nad seda ka lugema hakkavad. Lisaks veel see teine kontingent, kelle käest need raamatud raamatukokku ohtrate ja ilmselget päritolu plekkidega jõuavad. Sportlikust huvist võiks ju selle raamatu aasta või paari pärast uuesti laenutada :))))) Ilmselt ma ei viitsi.

Lugemise lõpetuseks jäi domineerima tunne, et see raamat oligi vaid püüd lugejat šokeerida, näidata kui rõvedaks annab minna (mis selle haiguse või sündroomi nimi oligi, kus inimene kontrollimatult roppusi kuuldavale toob, tõsi, autor selle all vist ei kannata - ta lihtsalt kirjutas need üles). Ei õiget lugu, ei õiget pinget, ei piisavalt huumorit (ok, korra oli - kui peategelane palatipõrandal masturbeerides avokaadoklaasi kaela tõmbas). Natuke kurb, sõnaga.

P.S. Huvitav, et Saksamaal nii vägevalt laineid löönud raamatul kulus eesti keelde jõudmiseks õige palju aega - kas võib siit välja lugeda meie kirjastajate teatavat ettevaatlikkust? Võib-olla on sellel siiski mingi muu ja parem põhjendus, ei tea.



1 kommentaar: