13 märts 2014

Madallennul...

Kui nii võtta, siis kõik need raamatud on ju head. Aga mul ei haakunud. Ilmselt on haigused mind ummikusse jooksutanud. Biblioteraapia seekord ei toiminud, valed raamatud sattusid kokku vale meeleoluga.
 
 
"Eesti lipp ümber palli" Peenike huumor ja tabavad märkused, keerulistesse olukordadesse läkitatud meeskond, eesti mehe tavapärane emotsionaalne kõhukinnisus (mis nii pika eemaloleku peale siiski kergemalt liikuma hakkab ja mõningase avameelsusega ka raamatusse jõuab), nüansirohke psühholoogia - see kõik oli hea, eriti see viimane. Küllap läks kõigi nende öiste oksefontäänide vahepeal taoline infohulk lihtsalt liiale. Sest jah, siin on võrdlemisi arvestatav taustmaterjali valik, kenasti tekstile vahele pikitud ja puha - ole ainult mees ja loe, aga mitte ühe soojaga ja mitte uimase peaga. Peaks teistes oludes lugema, aeglaselt, mõnuga. Aga mul on hetkel nälg. Vot nii.
 


"Islandil ei ole liblikaid" Kätlin Kaldmaa ja "Viimane Monogaamlane" Kristiina Ehin



Sattusid näppu korraga, kuigi väike ajaline sild on täiesti olemas. Hämmastavalt sarnased raamatud mu meelest. Kujunduslikult mängulised (kuigi Monogaamlast oli mul füüsiliselt raske lugeda). Islandi-raamatut võisin küll vanamoodi käes hoida, kuid selle mängud hõlmasid teksti paigutust. Mis oli absoluutselt jumalik! Ju on taolised mängud luuletajate eripära, nad on harjunud teksti erinevate paigutamistega katsetama, on muidu julgemad.

Nende kahe raamatu sisu kohta võiks kokkuvõtvalt öelda, et naistest ühel ja teisel moel. Keel ja rütm on mõlemal juhul ühtviisi nauditavad. Viimase Monogaamlase naised ja nende armastus on üdini kaasaegsed, kuigi neist jutustatakse läbi muinasjuttude ja mõistulugude - tuum jääb ikka samaks.

Kaldmaa Islandi-naised... nii erinevad ja ometi nii sarnased. Ikka igatsus ja ootamine, naise enese tugevuse kasvatamine. Muinasjutulised lood, küllap saagade mõjutustega. Aga mitte ainult. Ühelgi määratlused, vormil ega normil ei ole seda raamatut lugema asudes tähtsust. See on vist tänasel päeval lugejale valusaim väljakutse - osata end vabaks lasta, võtta üks tekst vastu nii nagu see on, grammigi eelarvamust lisamata, lihtsalt minna.
Minu jaoks ongi seni ette sattunud kirjeldused olnud häirivalt eksitavad. Suguvõsalugu, põlvkondade lugu, rannaküla lugu... See loob fooni, mis lugema hakates nagunii enam paika ei pea. Parem olgu siis lihtsalt lugu. Lugu loos. Rännak. Ajas ja ruumis. Vabade vahenditega.


"Päikselise veranda" novellid ei haakunud aga kohe sugugi... Jäidki minust sinna verandale.
 
Ja ikkagi on mul vaja midagi head lugemiseks leida.

2 kommentaari:

  1. Kas sa oled ehk sattunud lugema eelmise aasta Loomingu raamatukogu numbrit 21-23? Juan Jose Millás "Asjad kutsuvad meid". See oli küll tore lugemine, mind kohe pikaks ajaks jäi painama. Lõbus oli ka ikka:)Ja väga sürr.

    VastaKustuta
  2. Oi, soovituste üle on mul vaid hea meel! Võtan selle kindlasti.

    VastaKustuta