25 märts 2014

"Minu Kairo" Saale Fischer


Kiire ja mõnus vahepala tuulisesse õhtusse, läks lennates ja viimast lehekülge keerates tuli nentida (nagu alati, eks), et liiga lühike :)

Tekst oli igati nauditav, lugu ise õrnalt humoorikas ja seikluslik. Eriti meeldis mulle kooslus Kairo ja klavessiin. Noo, ma usun, et Egiptus üldse ei kuulu tõepoolest TOP10 riikide hulka siin maamunal, kuhu julgeks mõnd klavessiinimängijat otsima minna, eriti veel eestlast. Ja siis selline juhus. Kindlasti on see tõik loole vürtsi lisav, sest oleks ikka äärmiselt igavalt ootuspärane olnud lugeda mõnest sukeldumisinstruktorist või turismialal toimetavast eestlasest Egiptimaal.

Ootuspärast oli ehk nii palju, et väiksest nina kirtsutamist kõige selle räpakuse ja saasta puhul ei saanud autor üle ega ümber, teisalt on see absoluutselt mõistetav muidugi. Siinkohal ei tohi ka unustada Egiptusele eelnenud pesapaika tema puhul ;) Ilmselt väga tugev kontrast...

Uudsemat vaatenurka pakkus selles raamatus (lisaks klavessiinile ikka :)) ka Kairos saadud sünnitamiskogemus. Meedias ilmunust on seni jäänud ikka pigem mulje, et sinna asunud eestlased kribinal-krabinal mõne usaldusväärsema riigi pooldumiseks otsivad. Veidi jäi mulle segaseks (võis ka unise pea viga olla), kas siis lõppeks see esilekutsumise seik oli nagu õigustatud või oli see tingitud pigem ukse ees seisvast sügisesest ohvripühast... Et kui nad seal nii ehk naa aina noa abil "sünnitada" tahavad ja kui loo peategelane sellele ikka kurjalt vastu sõdis, et kas siis esilekutsumise näol oli tegemist kahe osapoole kompromissiga...
No oli, kuidas oli, ega see nüüd nii tähtis teada ka ei ole. Ikkagi oli tore lugeda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar