28 märts 2014

"Üksilduse päevad" Elena Ferrante


Väga huvitav valik Moodsa aja sarjas, peab tunnistama. Oma lihtsuses suisa geniaalne. Võiks ju liigitada ka naisteka alla, tinglikult, aga noh, naistekal ja naistekal on ka määratu vahe. Ma ei saa väita, et kui vajate kergemat lektüüri pika ja väsitava tööpäeva lõpetuseks, siis see just üleliia ideaalne valik oleks, aga kaaluda siiski võib. Igatahes peaks see olema tohutu biblioteraapilise toimega raamat, ma usun. Kuigi jällegi, selle üle peaksid arvamust avaldama kõik need mahajäetud naised, kes oma keerulises olukorras seda raamatut loevad. Äkki on liiga masendav ja ei aitagi? Aga äkki just hea samm sammu haaval lugeda ja mingit äratundmist kogeda?

Lugu ise äärmiselt klišeelik nagu ikka: mahajäetud abielunaine, kes ühest päevast alates alustab elu kahe lapse, abikaasast jäänud koera ja... lõputu eneseanalüüsiga. Nii põhjalikku ja üksiasjalikku sissevaadet ühe hüljatud naise päevadesse ei mäletagi eriti viimase aja kirjandusest. See siin näib tõepoolest kõik põhilised faasid halastamatult kokku võtvat. Just nii need vaesed naised - ka raamatus on seda naisetüüpi "vaesekesteks" nimetatud - tunduvad seda kadalippu läbivat. Uskumine, et tegemist on paha unega, mis kohe-kohe möödub, seejärel pime raev ja viha, mis rüütab end enamasti koguni vägivallaga, enesesüüdistused, edasi kaootilised eneseületused, mil püütakse teha nägu, et kõik on kõige paremas korras ja ehk võidab nii mehe tagasi, siis suvalised vallutused, millest enamasti ainult paha maik suhu jääb, mõni suitsiidikatse jne. Selle lõputult pika skaala läbimise jooksul saavad lapsed ja koduloomad tunda piiritut vihkamist ja sama piiritut armastust.

Ma ei ole vist kunagi päris lõpuni suutnud neid naisi mõista, kuskilt jookseb alati piir, mil ma takerdun, sest tundub, et ennast ei saa nii lootusetult ära kaotada. Ja ometi on see võimalik, päris elus, meie ümber, alailma. Kõnealune raamat on võrdlemisi reaalsete kirjeldustega, kuigi veidi on tunda ka saapamaa temperamenti, ja seetõttu aitab veidikenegi neid naisi mõista. Kuidas tekib see ennenägematu viha, kord enda ja teine kord muu maailma vastu, kuidas sirutub käsi tabletilehe järele või kuidas unustatakse lapsed... Ja neid ärapööranuid vaadates mõtlen alati, mida nad ise hiljem mõtlevad, tunnevad... On neil viimaks endal häbi ja piinlik, sest sel teel on nad end alandanud väga erineval moel, korduvalt, avalikult?

Tõsi, mul on hetkel veel paarkümmend lehekülge lugeda ja ma ju päriselt ei tea, mis seal lõpus ees ootab - kas lõplik mandumine või kõik see roosamanna. Hetkel on küll tunne, mil tahaks lugejana karjatada, et nii põhja ühe mehe lahkumine ei saa teist inimest viia. Või noh, saab ehk jah, kui seda inimest juba enne ei olnud enam päriselt olemas. Oligi vaid mingi kodumasin selle asemel.

Esikaane siseküljel on mainitud autori äärmuslikku eraklikkust, olevat Itaalia kõige tuntum "vähetuntud" kirjanik, keda keegi pole näinud. Meenutab veidi meie kodumaist Angela Hofbergi, kellel hiljuti ilmus kolmas romaan. Eelmised kaks olid õige nauditavad, vähemasti ma mäletan neid nii. See praegune, mis iganes selle pealkiri ka oli, ei suutnud mind kahjuks oma konksu otsa korralikult haarata, kuidagi liiga pudrutas ja venis. Kuigi selle vähese järgi, mis lugeda jõudsin, kujutan ette, et tegelikult suurtele massidele peaks see meeldima küll.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar