29 aprill 2014

Hiljaks jäänud Pariis

Pehkind Priimula tegi testi, mis linnas võiks ta elada ja austusest oma noorusaja vastu pidin seda testi minagi piiluma. Põhimõtteliselt karjub mu hing Pariisile vastu, sest see on nii klišeelik ja mitteminulik. Aga...

... 1920ndatel oleksin ma selle testi tulemusega küll rahule jäänud. Eriti, kui see oleks tähendanud päevade kaupa kohvikutes istumist, osalemist kirjanduslikes salongides, ohtrat absinti, varahommikusi trepist ronimisi katusekorterisse, väljasõite rannikule, ja eelkõige head seltskonda. See oleks tõepoolest... Pariis, see mulle meeldinuks.

Või oleksin lähemalt jälginud paažide elu - nähtus, mis mind alati intrigeerinud ja paelunud. Gertrude Steini ja Alice B. Toklase külaliseks oleks olnud küll. Tõsi, ennastohverdavate teise inimese ande teenijaid poleks pidanudki nii kaugele otsima minema, oli meil siin endilgi sarnaseid kooslusi olemas.

Ent selle kõigega olen ma lootusetult hiljaks jäänud.

P.S. Tegin teistkordseltki selle naljaka lühitesti läbi, püüdes esimesel korral kõhklusi tekitanud küsimustele läheneda teise nurga alt, aga ei - tulemus ikka sama...

Blossfeldti raamatukapp

 

Iseloomuga Maja parim osa peitub ilmselgelt maja minevikus. Ajalugu on üldse põnev. Alati. Väiksed asjad, mis aegade tagant meieni ulatuvad - veelgi enam.

Küllap võlus mind maja ise, nii et kuuri piilumine tundus tugevalt teisejärguline, ent oleksin ma k o h e vaadanud kuuri, oleksin ma k o h e seda kappi näinud, ma oleksin kohe jah öelnud. Läks nii, et see kapp oli lihtsalt puhas boonus.

Pole küll täpselt teada, kes Blossfeldtidest selles kapis oma raamatuid hoidis, oli see kapp olemas juba varem, enne kooli asutamist? Või hankis kooliraamatute tarbeks siiski Adele ise selle? Igatahes pidid III järgu eraalgkoolil, muidugi lisaks kõigele muule vajalikule, olema õppevahendite ja raamatukogukapid olemas.
Ja kes neist üldse seda viimati kasutas? Adele suri 1937.a. Tema õed said selles majas veel napid kolm aastat elada, ju see kapp neidki veel truult edasi teenis. Mul on muidugi ka pisuke segadus selle lahkumisajaga, sest ühelt poolt Adele õed lahkusid väidetavalt 1940.a. sügisel. Teisalt meenub mulle nagu oleks P. Blossfeldti Eestist lahkumist mainitud ka Ingrid Polikarpuse raamatus, suht samaaegselt tema enda minekuga (1944?) ja just nimelt seoses Viljandi ja õpetajatega. Adele üks õdedest, kes ka Saksamaale jõudis, oli Pauline. Ei tea. Ei ole paraku ka kõiki vajalikke raamatuid käepärast võtta.


Igatahes see Blossfeldtide raamatukapp jaksas niiskes kuuris, hoolimata ümberringi loobitud-laotud küttepuudest ja aiatööriistade segadikust, oma teise tulemise ära oodata. Kapi alumine osa oli suures osas selline nagu ülaloleval pildil näha.

Üks tubli ja asjalik Jaan (jah, ongi ainult Jaan:)) võttis ja tegi, mis oskas. Täitsa oskas ka. Loodetavasti paneb see kapp nüüd järgmised 120+ aastat rõõmsalt vastu, näeb elu ja inimesi.

 
Tahaks muidugi uskuda, et nii keerulisi ja segaseid aegu, erinevaid riigikordi ja hoolimatuid peremehi enam mitte...

28 aprill 2014

"Lähedal", "Keegi teine" Aita Kivi



Kui "Keegi teine" ilmus, mis juhtus üsna hiljuti, teadsin kohe, et selle raamatu ma võtan. Vaat, mis võib kaanekujundus teha, eks ole. Ühtlasi oli see vist esimene Aita Kivi raamat, mille kätte võtnud olen.
 
Jah, mulle meeldis! Isegi väga. Kõik asjaolud olid üksteise suhtes kuidagi soodsad ja õiged ja harmoonilised. Esmalt juba kas või see, et tegemist ei ole puhtalt traditsioonilise romaaniga, kus põhirõhk süžeel ja väljamõeldud tegelaste toimetamistel, pigem on selles raamatus kandvateks osadeks hoopis minajutustaja mõttekäigud, mis suisa eraldi peatükkidena ja mida päris ohtralt on. Õigupoolest ei olnud neis mõtisklustes ju mitte midagi uut, aga nagu elu ja aeg näidanud on, siis ikka ja jälle on tarvis neid vanu tõdesid üle korrata, sest... Nojah...Nii et lugegu kõik ja olgu edaspidi targemad, mitte nagu "eelmine kord"...
 
Lisaks olid siia sisse pikitud vahepalad Mazzano Romanost, sellest va kirjanike ja/või kunstnike loomemajast, kus autoril oli võimalus viibida ja kus ta ehk väiksema või suurema osa sellegi raamatu käsikirjast kirjutas. Aga võib-olla ka mitte - ega neid kirjanikke selles osas eriti usaldada saa!  Aga jah, jällegi omaette lisaväärtusega lookesed. Ja kellele neist väheks juhtub jääma, võib uuesti näppu võtta Aare Pilve "Ramadaani", kus sedasamust ümbruskonda on päris arvestatavas koguses.

No ja siis peab veel märkima, et ma lugesin seda raamatut põhiliselt mugavalt rõdul istudes, varbad puhkamas tulikuumadel põrandaplaatidel, rohke vahuveini seltsis ja mul ei olnud vähimatki probleemi end samuti Itaaliasse mõelda.


 
 
Ja siis, ma mõtlesin, et kuna see oli nii hea, pean ma midagi veel otsima Kivilt. Järjekordselt läksin ilusa esikaane õnge ning kuigi minus tekitas kübeke ärevust kaanekujunduste sarnasus, ei süvenenud ma rohkem asjasse. Aga otse loomulikult sain haledalt tüssata, sest nagu selgus, oleks "Lähedal" pidanud hoopis esimesena lugema!
 
"Lähedal" on sootuks erinev. See on siiski eelkõige romaan; vanad tuttavad tegelased (kui te loete vales järjekorras nagu mina :))) rokivad täiega oma pisikestes maailmades, minajutustaja võtab sõna ja avaldab arvamust tunduvalt vähem.
 
Tohutult on muidugi ajalisi hüppeid kasutatud. Mulle iseenesest meeldib romaanides see võte, kuigi siin läks see ehk liiga tihedaks ja kirjuks, kohati oli raske sammu pidada, et mis punktis peategelane hetkel parajasti on (kuigi aastaarvud olid kõik kenasti peatükkide alguses olemas). Tuli lihtsalt lugeda, nii nagu kõik oli, hoolimata konkreetsest paiknevusest ajateljel.
 
Ajakirja veergudelt on samuti näha, et autor reisib meelsasti ja sageli ning ka sellesse romaani on ta mõnuga kirjanduslikke reisipilte sisse toonud. Peamiselt siis konkreetse Kreeta reisi, väikeste kõrvalepõigetega nt Spinalongale, Santorinile (jumalik!), Rethymnonisse jm. Kui ma nüüd meenutan, siis seal samas Rethymnonis käisin ma vist aastal 2005, seega äratundmist omajagu.
 
Kel jääb selle raamatu Santorinist väheks, võib juurde lugeda näiteks Jaan Kaplinski raamatut "Santorini. Teekond Ayia Triadasse".
 
Ja mitte unustada kuuma päikest ja külma jooki!

 

24 aprill 2014

Lugemissoovitusi

Tartu kohtumine on kenasti kokku võetud ja paljud head raamatud veel kord must-valgel kirjas. Kuna mul endalgi sellest nimekirjast mõned oma järge ootamas, ja ma eriti kade ka ei ole, siis jagan lahkelt linki Tartu Oskar Lutsu nim. Linnaraamatukogu Lugemissoovituse veebipäevikule, et teiegi sealt mõne lugemisidee üles saaksite noppida.

Täna on ju ideaalne päev rõdul end pleedi sisse keerata, kuum jook ligi võtta ja mõnusaid lugemiselamusi saada!

Foto: Tartu Linnaraamatukogu blogist
 

23 aprill 2014

"Printsess Luluu ja härra Kere"

Kuna lasteraamatute lugemine mu jaoks ületamatuid raskusi valmistab, sest ma pean neid ju valjusti ja aeglaselt lugema, siis ma ausalt öeldes ei mäleta, kas olen üldse selle blogi lehekülgedel sellest Piret Raua raamatust kirjutanud. Aga vahet polegi - hea oli see nii ehk naa, sest tema lasteraamatud on kõik mõnusalt muhedad ja pakuvad rõõmu nii suurele kui väikesele.

Aga nüüd on juhtunud hoopis see, et printsess Luluu ja härra Kere on saanud ka füüsilise kuju, päris eheda ja kihvti kusjuures. Kõik need, kellele raamatu sisse põimitud tegelastest väheks kipub jääma, võivad nüüd näituseks teatri poole sammud seada.



Tänapäeva printsessid loomulikult ei ole enam maani kleitides ja koheva lokisoenguga. Oh ei, nüüd on nad nagu Monster High´ lehekülgedelt välja astunud, aga see sobibki tänasesse paremini. Luluu on üdini kaasaegne printsess, hea südamega pealekauba - tähendab, kõigi väikeste tüdrukute lemmik (umbes nagu Ameerikamaal rokkiv Kerli või midagi sellist).

Aga meie süda kuulub otseloomulikult härra Kerele. See on Raual väga hästi tabatud karakter, sest ma näen iga päev, kuidas nelja-aastased jumaldavad luukere-temaatikat, see erutab ja hullutab neid täiega. Ja Kristian Põldma on selles rollis rohkem kui suurepärane! Ma muidugi pool ajast muretsesin tema häälepaelte pärast - kui luukered räägiksid, siis teeksid nad seda just säärase häälega, aga kui väsitav see reaalselt on, ei taha mitte mõeldagi :)

Julgeid samme oli selles lavastus veelgi. Luluu ema, tiitlilt kuninganna siis, oli riietatud ühte proua Evelini kurikuulsasse tualetti (muidugi mitte päris sellesse samasse, aga te mõistate küll). No ikka sellesse kõige kurikuulsamasse, mäletate ju. Plagiaadisüüdistused ja Diori nimi ja kõik muud lisandid. Lisaks blond poisipea ja katkematu kodukaunistamise eufooria. Samas ei tohiks sellest miskit paha välja lugeda, sest midagi paha ei olnudki, lihtsalt ülim sarnasus.

Ja kuigi Evelini isik oli ilmeksimatu, siis loodetavasti presidendi isik ei kajastunud selles lavastuses ühelgi moel, sest ei kirglist jahimeest ega muidu rumalat meesinimest tema nimega ju ei seosta. Kuigi õnneks etenduse lõpuks sai ka see kuningas jagu oma luukeredest ja muutus natuke ausamaks ja paremaks, hakkas koguni oma südamehäält kuulama. Ning muidugi oli üdini armas ja südamlik ka Väino karakter. Neid Väinosid, kelle juurde ei jõua isegi mardisandid eriti, sest neil pole ju midagi väärtuslikku santidele pakkuda, on meie hulgas rohkem kui küll, kuigi tegelikkuses on nad ehk täitsa vahvad tegelased, koguvad kaltsurulle vaipade jaoks või muud sarnast. Mulle on kõik need väinod nagunii kogu aeg meeldinud, nad on parim osa meie ühiskonnast, kas pole?

Tegelikult on head ja ilusat selles lavastuses (ja ka raamatus!) veelgi, aga vaadake ja lugege ise:)

Muide, lavakujundus oli samuti väga armas ja helge, isegi Väintsi elamine, mis üle linna tuntud tondiloss olevat, oli pigemini mõnus.

16 aprill 2014

"Kiviraidur" Camilla Läckberg


Kui ma olen alati pead murdnud, miks inimesed küll viitsivad võtta sama autori, põhimõtteliselt identsed raamatud ja neid täie veendumusega lugeda, siis nüüd ma olen ise samasse auku kukkunud. Krimkadest ei hooli ma endiselt suurt, aga vot Läckbergi omad on sellised.... head ja turvalised ja lollikindlad. Olles mitu tundi füüsiliselt maadelnud, lisaks veel traumeerinud oma kõrvu ühtlase lärmiga ning elanud kõikvõimalikes minimaailmades, on kuidagi eriti mõnus tulla ja võtta kätte raamat - ei röögi, ei vaidle vastu, ei peksa - ja lihtsalt lasta ühel lool voolata. Ei häiri isegi, kui selles loos endas on röökijaid, vaidlejaid, peksjaid.

"Kiviraidur" jätkab tuttava Fjällbacka ümbrusega, paljud tegelasedki on samad, lugu ise samuti mitmeharuline. Seekord kulgeb paralleelselt kaks lugu, erinevatel aegadel. See kõrvallugu, peab tunnistama, kulgeb täitsa hästi, sest läheb ikka omajagu aega, enne kui aktuaalse loo tegelastega saab kokku seotud.

Sellise pehme naisteka-liiniga on Läckberg endiselt jätkanud. Et kui mõrvad jätavad võrdlemisi leigeks, siis lihtsalt kerge ja kiire lugemisena kõlbab samuti. Töötaks nüüd vaid kirjastus(ed) ja tõlkijad hoogsamalt, et saaks kiiremini need raamatud eesti keelde ümber pandud :)


Ei tea, millal meie kirjastustel see haledate inimvarede esikaanele sokutamise maania läbi saab? Ma suisa kujutan ette, kuidas kirjastustel on kolm pildikataloogi (jah, ma tean, et tegelikult ei ole, aga te saate ju mu mõttest aru küll!):
a) lapsed (soovitavalt äbarikud, väärkoheldud, muidu õnnetu olemisega);
b) naised (soovitavalt samuti õnnetud, nutvad, tugevad üle- või alakaalus;
c) mehed (soovitavalt väljanägemiselt ilusad ja edukad, saatanlikud, ärakasutajad, salakavalad).
No ja siis on raudpoltkindel, et sõltumata raamatute sisust, neist ikka midagi leiab, suht lõdva randmega saab valiku teha. Aga jumala pärast ei ole mõtet kahte sammugi edasi mõelda ja püüda kuidagi põnevamalt raamatut esikaane kaudu avada. 
 
Nuh, selle pika ja segase jutu mõte oli, et mulle sümpatiseerib rootslaste kaanekujundus tiba enam.
 
Filmi võite ka vaadata. Tundub, et svenssonid on meie Liina Olmaru klooninud endale.  


14 aprill 2014

"Minu Bulgaaria" Janek Balõnski


Selle sarja raamatud on ju nii pisikesed ja õhukesed, et enamasti tuleb nentida, et saab vaevalt lugema hakata, kui juba ongi läbi. Seekord oli aga esimene kord, mil ma jõudsin lugedes mitmel korral mõelda, et millal see ometi läbi saab, süda ei lubanud pooleli ka jätta nagu.

Mis siis juhtus? Mulle endale tundub, et mu jaoks oli Bulgaariat selles raamatus kole vähe. Esimene pool nagu polnudki teist õieti. Hiljem ikka viskas sisse killukesi maast endast. Samas on igati arusaadav selline olukord - elades nö ühikaelu teiste kaasmaalastega, ilmselt ka tööst vabal ajal nendega suheldes, ei saagi ju see õnnetu Bulgaaria end sisse sättida ühe inimese hinge. Hiljem lisandus veel ka Eestist laekunud perekond - jälle kõik oma joped! Küllap nii ongi kõige raskem asukohamaaga mingit intiimsemat kontakti saavutada.
Äri püstipanekust sai, tõsi, mõndagi teada ning kõik need tüübid, kes arvavad, et võõrsil on ettevõtlusega hõlptulu teenimine vaid sõrmenipsu kaugusel, võiksid kohe eriti südamest raamatu läbi lugeda. Teisalt, sarnased skeemid ja seiklused ootaks ees nii mõneski teises riigis, seega võiks sama loo asetada mõnda teise kohta maailmakaardil... ja mitte midagi ei muutuks. Kus siis ikkagi on siin Bulgaaria?

Jäin veel mõtisklema, et vist ka varem on kasutatud neis raamatutes mittekronoloogilist ülesehitust, kuid see ei ole lugedes seganud, seekord aga olid need hüpped kuidagi kaootilised ja sagedased. Nii et mitmel korral oleks tahtnud käe tõsta ja öelda stopp, mees! Võta nüüd algusest ja järjest :) Ja kui ilmutasid end ka kordused, siis ma tundsin küll kohati, et enam tõesti ei viitsi.

Ma usun, et kuskil väiksemas seltskonnas võiks neid eestlaste Bulgaaria äri- ja joomalugusid olla päris vahva kuulata, kus need voolavad oma loomulikus jõesängis, kord kasvades, kord kokku kuivades, aga hetkel neil lehekülgedel jäi hinge väheks. Veidi just kui kunstlikult kokku miksitud ja suvaliste üleminekutega ühelt teemalt teisele.

Ma küsin, mis minuga lahti on :)? 


12 aprill 2014

Isiklik vahvlivabrik

Taanis leidub veel perenaisi, kes küpsetavad traditsioonilisi, üliõhukesi vahvleid (andku belgia vahvlite sõbrad mulle andeks, et need paksud pussakad mulle teps mitte ei meeldi). Kuskil mälusopis oleks nagu teadmine, et ka Norras on sellised vahvlid, mustritel sageli oma lugu taga. Mul on nüüd õnneks siin kohapeal, Iseloomuga Majas nimelt, oma isiklik vahvlivabrik ja otseliin, nii et enam ei pea kõrgete vahvlivirnade pärast Taani sõitma.


Iseloomuga Maja vahvlid valmivad vanade ja ausate vahvliraudade vahel, pliidi peal, nii nagu peab. Selliseid vahvliraudu veel täitsa liigub Taanis. Õige perenaine muidugi oma vanaemalt päritud vahvliraudu naljalt maha ei äri, aga nagu ikka, leidub ka neid, kes igasugusest vanast tränist ei hooli ja kerge südamega neist loobuvad. Rauad oleks ehk võinud ka siit Eestist endale muretseda, aga siin liigub ilusa mustriga neid vähem. Sageli on tegemist neljakandiliste ja ruudumustriga raudadega.

Tõsi, nagu kõik vanad ja head asjad, nii on vahvlirauadki jõudnud tänapäevasesse vormi. Vali aga, millist tahad, torka juhe seina ja keera nuppu ja... Aga hing on neil puudu.

Päris huvitav, kaugele meie endi vahvlikultuuri alged ulatuvad...

Antiigiärides on vahvliraudu väga harva liikvel näha, minu eriline lemmik on aga see raud, millel suisa retseptki peal :) Ilmselt liikusidki vahvlid meie maile koos sakstega, aga mine sa tea seda asja nii täpselt.

11 aprill 2014

"Tossutäkuga Euroopasse" Kairi Tilga


Seoses eilsega meenus mulle, et sellest raamatust ma vist ei olegi siin blogis juttu teinud. Mis on muidugi häbiväärselt alatu tegematajätmine minu poolt, sest mulle "vanad" reisikirjad meeldivad, ja mitte vähe. Mõista, kas ja kui palju on üldse viimase saja ja enama aastaga muutunud ning milline maailm vaatas tollal ühele reisumehele vastu. Vilde on ka reisikirjades mõnusalt muhe ja samas vahedalt kriitiline nagu oma loominguski. Kuna ta suurem jagu reisikirju on kirjutanud ja ajalehtedele läkitanud reisil olles, siis on üsna loomulik, et tema arutluskäikudesse poeb sisse krõbedamaid hinnanguid hoopiski Eesti eluolu kohta. Eks distantsilt vaadates paistavad paljud asjalood klaarimalt silma. Või mulle tundub vaid nii? Et kes oma reisiseiklused reisil olles kirjutab, see pikib jutu sisse paratamatult palju sellest, kust ta tuleb ja kes kirjutab alles pärast reisi, juba kodus olles, suudab keskenduda rohkem kirjutatavale maale...

Vaimukaid lõike ja säravaid mõttepärle leidus neis lugudes hulgim, aga kohe esimese hooga jäid meelde ja said mu lemmikuiks vast tema mõtted eestlaste asupaiga üle (võrreldes madjaritega) ja Taani elu üle mõtisklused.
Olgu neist väiksed katkendid siinkohal ära toodud.

Ungarlaste soodsama asukoha üle kaebleb Vilde õige haledalt:
"Vist polnud meie ürg-esivanemate strateegiast ja välispoliitikast suurt asja, - ega nad Aasiast tulles muidu oleks jäänud Läänemere rannikul kükitama ja külmetama, kuna teised suguharud hõimkonnast sooja poole edasi rühkisid/.../
Sest soojus - see on leib, see on rikkus. Meid oleks olnud nüüd ühe miljoni asemel kümme. Ja kõik söönud. Ja kõik joonud. Aga mitte aganapätsist, vaid ilusast valgest leivast, ja mitte puskarist, vaid magusast marjaviinast.
/.../
Ja võiksime sessinatses kallis soojuses ka kolm korda heina niita, nagu ungari hõimud. Ja karjalaskmine sünniks juba märtsis. Ja rukis oleks maikuus juba mehepikkune ning täiepealine. Ja lapsed nopiksid lehekuu alul raismikud maasikaid või pudendaksid aias kirsse okstelt. Ja perenaine tooks lõunalauale peenralt värskeid kurke. Ning kanadel algaks kohe peale nääripäeva munemis-hooaeg."

Taani naisi Vilde üldjuhul ülistab, olla head murdja-meeste (iseloomu-rikkuvate ametite esindajaid nimetas Vilde sedasi, ehk siis mehed, kes  luuletavad, maalivad, komponeerivad jms teevad) taltsutajad, lisaks on taanlannad vaimselt eesrindlikud: "Kui naismaailm igal maal nii palju loeks ja kirjutaks, kõneleks ja kõnet kuulaks, teatris ja konsterdil käiks, iga liiki seltsielust osa võtaks jne, - siinsed teaduse- ja kunstitemplid õitsevad ohtral osal just nende "vaimust väetite" abil -, siis jääks palju õrna soo äratuseks kulutatavat kihutustinti tarvilikumaks otstarbeks järele."
 Ka arvab Vilde, et Strindberg oma rootsi eidekeste asemel, keda ta vist tükki kolm jõudis naiseks võtta, võinuks hoopis taani naisi kosida, kasvõi kuus tükki. Kuigi reisikirja lõpus võtab maad kahtlus:
"Et Strindbergi juurde veel pisut tagasi tulla: ma ei tea, kui suur maiasmokk ta oli. Kui rootslane - rootsi köögil on maailmas hea kõla - võis ta seda väga hästi olla, kuigi alles hilisemas eas, mil ta lõbu eest paremini jõudis hoolitseda. Armastas aga Strindberg maitsvat rooga - suur gourmand ei tarvitsenud ta ollagi - , siis - ei julge ma oma väidet, et ta taani naisega õnnelikult oleks elanud, mitte jalul hoida. Sest taani naise keedis ja küpsis - jumal halastagu igaühe peale, kes nendega oma isu peab kustutama! Kui mulle toona üks rootsi naisartist tähendas: "Taanis söödetakse inimesi ja lehmi ja ühise retsepti järgi," siis tõendati mulle suuga seda, mida mu kõht juba ammugi meeleheitlikult tõeks oli võtnud, Taani naine kokana on suurim sodi- ja rokamoor päikese all, ja kui ma ise ühe seesugusega abielu-nimelisse kimbatusse oleksin sattunud - ta oleks ammugi hauas ja mina niisama ammu pogris."

Ja nõnda samas vaimus edasi, lisaks Kopenhaagenile ja Ungarile veel Türgi ja Itaalia, Ameerikamaa ja Krimmi, Berliini ja Pariisi ning Riia kohta.

10 aprill 2014

Tartus näeme!


Tartu Linnaraamatukogul on tegelikult käimas sünnipäevanädal, õigupoolest paistab sellel küll juba sabaots. Nii palju on veel jäänud, et täna räägime veidi nendest raamatutest, mida söandaks teistelegi lugemiseks soovitada. Ise ma loodan samuti mõne väärt soovituse kuulda.

09 aprill 2014

Statistikaamet made my day

Statistikaamet askeldab järjekordse uuringu kallal ja hirmsasti tahaks neid aidata selles, eks ole. Ainult et ma siiralt imetlen neid, kes suudavad need küsimustikud tuima rahuga lõpuni täita. Kui on näiteks uuring "infotehnoloogia leibkonnas", siis mille pagana pärast peab enne teema kallale asumist saja muu asja kohta aru andma. Ja siis ilmselt programm töötleb iga pisimatki infokildu, mis ma sisestan. Isegi mu arvuti või netiühendus sureb selle küsimustiku juurde ära varsti, nii et võib vabalt juhtuda, et selle va infotehnoloogia osani ma nagu ei jõuagi :)

Sest programm näeb kurja vaeva meie leibkonna liikmete vanuste arvutamisega (võtan seda kui solvangut). Järgnevad kelmikad küsimused perekonnaseisu kohta (mis see veel siia puutub?!). Lauseehitused neil küsimustel on ka mõnusalt vallatud, et kui Statistikaametil oleks vaegnägijatele näiteks mingi häälkäsklustega täitmise võimalus välja töötatud, siis ma kohe kujutan ette ja kuulen seda häält, mis neid küsimusi esitab.

Milline on MAE seaduslik perekonnaseis?
Ja kui programm on saanud vastuse, loodetavasti sobiva, genereerib see järgmise küsimuse:
Kas MAE elab koos oma seadusliku abikaasaga?
Urrrrr....
Ja see pole veel kõik, sest ega masin ei usu, et ma isegi oma vastustes kindel olen ja ta on otsustanud mind vahele tõmmata äärmiselt keeruliste küsimustega;))) Kui Mae ongi oma abikaasana esitlenud Statistikaametile salapärase Mr X-i, siis otseloomulikult uurib eelpool nimetet asutus järgmiseks, milline on Mr X-i seaduslik perekonnaseis. Ja saanud ka sellele ammendava vastuse abielus olemise kohta, üritab ta ikkagi veel kord mind haneks tõmmata ja uurida, et kas Mr X omakorda elab koos oma seadusliku abikaasaga... Mul on karvane tunne, et mind üritatakse segadusse ajada:) Ja see võib täiesti vabalt juhtuda, et ma puhtalt kokkujooksutatud füsioloogilise kõvaketta tõttu väidan ennast küll elavat koos Mr X-ga, aga hiljem tema märgin jällegi kodanik Maega mitte koos elavat...Oot, teie ise nüüd saite aru, millest ma räägin, jah?

Haaa, ja kas te arvasite, et sellega on ristküsitlus lõppenud ja me asume infotehnoloogia juurde? Täiesti valel teel olete. Vahepeal on vastaja ehk minu tähelepanu hajutamiseks küsimused tööga hõivatuse kohta ja siis... prauhti!
Justament - Mae ja Mr X-i sugulussuhted:) Tuleb veel ka kolmas kord sellele uskmatule Statistikaameti programmile kinnitada nende kahe toreda isiku omavahelist seotust.
Hetkel on jälle küsimused hariduse kohta ja ma siiralt loodan, et pärast neid me siiski jõuame asja tuumani :)

Tjah, nüüd vist suutsin Statistikaametit lõpuks veenda...

08 aprill 2014

Ma loen Delfit

Nagu näha, ei ole ma osanud oma ootamatult sülle kukkunud vaba päevaga muud targemat peale hakata kui näituseks delfis tekkinud huvitavat vaidlust jälgida. Midagi analoogset on muidugi meediast korduvalt läbi käinud, oli vist Päevaleht (vm ajaleht), kus ka mõni aeg tagasi kõrgesti haritud ja endast heal arvamusel noored said kurta ja halada, kuidas neil Eestis tööd pole ja üldse olevat elu siin s.... Toona jäi mulje, kuigi ma korralikult ei süvenenud teemasse, et kaasanoogutajaid oli rohkem kui vastu vaidlejaid.

Nüüd nägin mingi päev jälle pealkirja, kus keegi hooples lahkumisega ja üldse olevat talle hullult ülekohut tehtud EV-s. Lugu ennast avamata mul veidi kihvatas, aga või siis mina jõuan end teiste muredega vaevata. Täna aga ringles siis sotsiaalmeediavõrgustikes ühe teise noormehe vastus eelpool nimetet loole. Ja kuigi iga inimene on ainulaadne ja oma taustaga ja ma usun, et kumbagi neist lugudest ei saa päris must-valgena võtta, siis üldjoontes olen ma selle vastusega isegi päri. Tõsi, selle viimase vastuse oleks võinud kirjutada keegi... normaalse ja päris elukutse esindaja :)

Teema on haaranud mind mitmel põhjusel. Olen juba korduvalt teravalt kritiseerinud seda va eestlaste edukultust, kus kõik tahavad olla ärijuhid, juristid, direktorid - kõik alla selle on saast. Ja mitte ainult, et tahetakse seda kõik olla, vaid seda tahetakse KOHE! Nagu oleks 25 viimane piir, mil peab midagi või kedagi juhtima. Väga mäda suhtumine, mille muutumine võtab ilmselt paar inimpõlve veel aega.

Ma olen ka näinud neid "minna ihkajaid" ja ausalt öeldes, neid pikemalt vaadates, tahaks öelda, et head teed teile, sõbrakesed! On erandeid, kellele siin Maarjamaal ei ole tõepoolest võimalust antud ja nad leiavad selle oma ja õige tee just võõrsil, ent mulle tundub, et tihtilugu on ikkagi nii, et kes ei leia seda siin, ei leia seda ka võõrsil. Ega võõrsilgi sinu üks või kaks või kolm kõrgharidust sinust veel suurt juhti ja ülemust tee - ka seal tuleb nii sageli alustada nullist. Miskipärast aga "seal" suudetakse leppida selle nullist alustamisega, aga Eestis tahetakse ikkagi need algusefaasid vahele jätta ja kohe haljale oksale jõuda.

Tööd on tegelikult ka Eestis palju. Ilma tutvusteta. Kohe. Jah, see palk ei ole alati selline, mida me ootaksime ja võib-olla on ka pakutava palga ja elukalliduse vahel teatavad käärid, aga et tööd ei oleks, seda on ilmselgelt vale väita. Probleemiks ongi pigem valed elukutsevalikud ja enese suhtumine. Nii et pooldan mõtet, et alustada tuleks ennekõike iseendast ja mitte kohe seda müstilist riiki süüdistada, kes peaks meile kõik hõbekandikul ette kandma.

07 aprill 2014

Nukitsad

Täitsa meeldiv üllatus hallil esmaspäeval, et olematu reklaamiga raamat on Nukitsa XII konkursil pea esimese kolmandiku hulka maandunud. Polee pahaa, ütleks üks mees selle peale.

06 aprill 2014

"Kuidas meil asjad käivad" Anti Saar

 Kuna meil need ettelugemisega raamatud edenevad kole aeglaselt (kas ma pean lisama, kelle süül?!), siis ma ei jaksa ära oodata raamatu lõppu, et seda kiita. Sest see on eriti äge lasteraamat. Ma muidugi puiklesin kaua selle võtmisele vastu, noo liigselt haibitud asi tundus olevat, et ma siis ei viitsi ikka seda lugeda. Siis ma sattusin nägema autorit "Lastetoas" ja kuidagi käis krõks! ära.

Lasteosakonnas meil kõik tüdrukud just pikka juttu ei tee ja kommentaare juurde ei lisa, a g a seekord mainiti ära, et täiskasvanule suurepärane lektüür, kuidas lastega jääb - ei tea, kahtlane. Oo, see kruttis põnevust üles, eks ole. Ja kui siis Ingridki kiitis, siis mul oli juba täiesti ohoo-tunne.

Kui ma vaid saaksin, siis loeksin selle ilmselt paari hingetõmbega läbi. Kahjuks ma tunnen ennast, kui loen kiiresti läbi, siis ei suudaks ma end sundida seda valjult ette lugema. Seda mulle andeks ei antaks. Seega jääb üle vaid kannatust varuda, sügavalt sisse hingata ja lugeda aegamööda, teises tempos. See on tõeline piin, aga ma olen vapper, mõnikord ma suudan.

Mis mulle meeldib? Et autor pöördub alailma otse lugeja poole, selline isiklik ja intiimne suhe, küllap meeldib ka lastele. Et see ei püsi mingil rangelt ette antud rajal, vaid lookleb kord siia, kord sinna. Jätab mõnusalt vaba kulgemise mulje. Et on eluline. Tõesti-tõesti, miks peab vaene postiljon käima iga jumala hommik ühe ainsama lehe pärast, kui näiteks maalt vanaema juurest ei käida kartuleid ühekaupa toomas?! Loogiline, kas pole.


Eluline ka selles mõttes, et räägitakse asjadest, millest alati ei räägita - aga miks mitte? Ma ei usu, et eksiarusaamad hoolikalt ja kaunilt pakitud sealihakäntsakatest, mis oleksid saabunud just nagu kuskilt roosa pilvekese pealt teeksid meie lastest paremad inimesed kui neist, kes teavad, kust ja kuidas liha tegelikult tuleb. Ja et siga sõi ükskord ühe kana ära - just nii see päris elus ja päris looduse keskel juhtubki, pidevalt kusjuures, aga meist aina suurem osa elab mingisuguse petliku mulli sees, kus jumala pärast taolisi asju ei juhtu. Et me hoiame päevast päeva lapsi mingi ähvardava ohu eest, mida reaalne elu igal sammul pakub, aga samas laseme neil õndsalt istuda tundide kaupa teleri või arvuti ees ja olla osaline lavastatud tapatalgutes, aina juurde ostetavates eludes, loomulikuna näivas vägivallas - mis siis lõppeks kahjulikum on? Me sõidutame neid ukse eest ukse ette, et nendega midagi halba ei saaks omapäi seigeldes juhtuda ja laseme neil üha enam kaugeneda tegelikust elust, muutuda eluvõõramaks, sukelduda tehislikku ellu.

Ja kui ma siia hetkel neid ridu kirjutan, siis... heldeke, küll mul on hea meel, et nii palju lehekülgi on veel ees, nii palju vahvaid üllatusi ja meeldivaid tõdemusi:))))
Lisan siiski siinkohal kohe ära, et loomulikult oleks see kuuesele veidi pikk ja segadusttekitav lugemismaterjal ise lugemiseks, aga kui ette lugeda, siis naudib laps seda teksti samavõrd kui täiskasvanu. Nii et tegemist ongi lihtsalt geniaalse või geniaalselt lihtsa tekstiga, mida naudib nii suur kui väike.

05 aprill 2014

Patune

Tänane kartuligratään oli nii patuselt rammus, et järjekordne ahjuvorm lihtsalt... läks lõhki.
 Ehk siis vähem kui nelja kuu jooksul juba kolmas ahjuvorm. Jõuluvana kott saab tänavu eriti raske olema.

Hommikus on asju

Täna hommikul on mul südamest kahju, et mul puudub sügavam kiindumus fotograafia vastu. Tehnika ja loodusjõudude koostöös sündinud hetkeline kunst oleks olnud väärt jäädvustamist. Aga äkki keegi kusagil ikka pildistas seda...
Lennukitest jäävad kondensjäljed on juba iseenesest ilusad ja iga kord erinevad, täna oleks aga nagu keegi visanud võimlemislindi taevasse. Selge ja konkreetne, veel laiali hajumata jutt oli tihedalt laineliseks muutunud.
Allolev, ja mitte tänane!, pilt annab vaid hädist aimu sellest suurejoonelisest taevataiesest.

02 aprill 2014

"Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi" A. Martin-Lugand

... ja õnnetud pidavat vaatama televiisorit, väitsid mingid teadlased või muud asjapulgad. Eks selle väite esitajad muidugi veidi kahtlase mainega ilmselt on, aga kuna mulle see mõte äärmiselt sümpaatne tundub, siis ma kirjutan väitele alla.

Ma usun, et see on üks positiivsemaid ja imponeerivamaid raamatu pealkirju üleüldse. See kuidagi... tekitab hea tunde, mõnusa olemise.
Tõsi, see tunne on petlik ja annab vale häälestuse, tegelikult ei ole see helge ja rõõmus raamat. Lisaks on tegemist sellise üdini tavalise looga, mis oma stiililtki mõjub harju keskmisena. Leinast on märksa "ägedamaid" raamatuid kirjutatud.
Ah, ma ei tea isegi, miks ma selle siiski lõpuni lugesin - rõdul oli lihtsalt nii hea ja soe, et ei viitsinud tuppa midagi paremat otsima minna. Sobib selline aus vastus, jah?

Edited:
No nii, ei olnud mingi vasaku jala reede või muu säärane lugu. Ka päevi hiljem, minnes hoopis muid raamatuid võtma, pani raamatukogutüdruk kellegi teise raamatuid ära ja uuris mind nähes, et kas olen seda eelpool mainitet üllitist lugenud. Ja siis prahvatasime pea samaaegselt, et kuidas küll see raamat sellesse sarja sattus?! See ei ole absoluutselt selle sarja raamat...seda lugedes oli tunne nagu loeks... mõnd lihtlabast lemberomaani, sellist pehmekest. Aga Punases sarjas?  Tõesti ei tea, kas olid kirjastuse asjapulgad mingis meeltesegadushoos või oli tegelikult originaal siiski äärmiselt hea, aga tõlkija vusserdas asja ära... Kuni pole oskust originaali lugeda, ei saa ka lõplikku seisukohta võtta...


"Sinihabe" A. Nothomb
Lehekülgi pole raamatul ollagi, aga sisu täitsa jagub. Klassikalise muinasjutu kaasaegne tõlgendus, aga mitte lihtlabaselt ja igavalt, vaid teatava, ütleme siis, et psühholoogilise pingestatuse ja hõrgu stiiliga. Igihaljas lugu.
Kannatas vägagi lugeda.

01 aprill 2014

aprillinaljad

 

Ma loodan, et ajakirjad sääraseid testreid liig tihti ei hakka lisama, ükskõik kui roppu raha nad ka selle pealt ei teeniks. Sest noh, esimesel aprillil võib sellega veel leppida, aga muidu...

Okei, ma lähen nüüd pastat keetma :D