12 aprill 2014

Isiklik vahvlivabrik

Taanis leidub veel perenaisi, kes küpsetavad traditsioonilisi, üliõhukesi vahvleid (andku belgia vahvlite sõbrad mulle andeks, et need paksud pussakad mulle teps mitte ei meeldi). Kuskil mälusopis oleks nagu teadmine, et ka Norras on sellised vahvlid, mustritel sageli oma lugu taga. Mul on nüüd õnneks siin kohapeal, Iseloomuga Majas nimelt, oma isiklik vahvlivabrik ja otseliin, nii et enam ei pea kõrgete vahvlivirnade pärast Taani sõitma.
 
 
Iseloomuga Maja vahvlid valmivad vanade ja ausate vahvliraudade vahel, pliidi peal, nii nagu peab. Selliseid vahvliraudu veel täitsa liigub Taanis. Õige perenaine muidugi oma vanaemalt päritud vahvliraudu naljalt maha ei äri, aga nagu ikka, leidub ka neid, kes igasugusest vanast tränist ei hooli ja kerge südamega neist loobuvad. Rauad oleks ehk võinud ka siit Eestist endale muretseda, aga siin liigub ilusa mustriga neid vähem. Sageli on tegemist neljakandiliste ja ruudumustriga raudadega.
 
Tõsi, nagu kõik vanad ja head asjad, nii on vahvlirauadki jõudnud tänapäevasesse vormi. Vali aga, millist tahad, torka juhe seina ja keera nuppu ja... Aga hing on neil puudu.

Päris huvitav, kaugele meie endi vahvlikultuuri alged ulatuvad...

Antiigiärides on vahvliraudu väga harva liikvel näha, minu eriline lemmik on aga see raud, millel suisa retseptki peal :) Ilmselt liikusidki vahvlid meie maile koos sakstega, aga mine sa tea seda asja nii täpselt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar