16 aprill 2014

"Kiviraidur" Camilla Läckberg


Kui ma olen alati pead murdnud, miks inimesed küll viitsivad võtta sama autori, põhimõtteliselt identsed raamatud ja neid täie veendumusega lugeda, siis nüüd ma olen ise samasse auku kukkunud. Krimkadest ei hooli ma endiselt suurt, aga vot Läckbergi omad on sellised.... head ja turvalised ja lollikindlad. Olles mitu tundi füüsiliselt maadelnud, lisaks veel traumeerinud oma kõrvu ühtlase lärmiga ning elanud kõikvõimalikes minimaailmades, on kuidagi eriti mõnus tulla ja võtta kätte raamat - ei röögi, ei vaidle vastu, ei peksa - ja lihtsalt lasta ühel lool voolata. Ei häiri isegi, kui selles loos endas on röökijaid, vaidlejaid, peksjaid.

"Kiviraidur" jätkab tuttava Fjällbacka ümbrusega, paljud tegelasedki on samad, lugu ise samuti mitmeharuline. Seekord kulgeb paralleelselt kaks lugu, erinevatel aegadel. See kõrvallugu, peab tunnistama, kulgeb täitsa hästi, sest läheb ikka omajagu aega, enne kui aktuaalse loo tegelastega saab kokku seotud.

Sellise pehme naisteka-liiniga on Läckberg endiselt jätkanud. Et kui mõrvad jätavad võrdlemisi leigeks, siis lihtsalt kerge ja kiire lugemisena kõlbab samuti. Töötaks nüüd vaid kirjastus(ed) ja tõlkijad hoogsamalt, et saaks kiiremini need raamatud eesti keelde ümber pandud :)


Ei tea, millal meie kirjastustel see haledate inimvarede esikaanele sokutamise maania läbi saab? Ma suisa kujutan ette, kuidas kirjastustel on kolm pildikataloogi (jah, ma tean, et tegelikult ei ole, aga te saate ju mu mõttest aru küll!):
a) lapsed (soovitavalt äbarikud, väärkoheldud, muidu õnnetu olemisega);
b) naised (soovitavalt samuti õnnetud, nutvad, tugevad üle- või alakaalus;
c) mehed (soovitavalt väljanägemiselt ilusad ja edukad, saatanlikud, ärakasutajad, salakavalad).
No ja siis on raudpoltkindel, et sõltumata raamatute sisust, neist ikka midagi leiab, suht lõdva randmega saab valiku teha. Aga jumala pärast ei ole mõtet kahte sammugi edasi mõelda ja püüda kuidagi põnevamalt raamatut esikaane kaudu avada. 
 
Nuh, selle pika ja segase jutu mõte oli, et mulle sümpatiseerib rootslaste kaanekujundus tiba enam.
 
Filmi võite ka vaadata. Tundub, et svenssonid on meie Liina Olmaru klooninud endale.  


1 kommentaar:

  1. Ma loen suht sageli ühe kirjaniku sama sarja raamatuid ning kui need liiga sarnaseks muutuvad, loen miskit vahelduseks. Mulle Läckbergi pihul meeldib see, et ei ole puhas krimilugu, vaid on romantikat Erica-Patrick Ja kõik järgnevad armulood.
    Eestis on paraku suhteliselt aeglane see tõlkemasin:-( ma just otsisin nendele raamatutele eestikeelseid pealkirju, aga võta näpust, Kiviraidur, ongi hetkel viimatine ja nüüd märtsis ilmub juba 9 raamat taani keeles, rootsis ilmus see novembris (vist).
    Mullu imestasin selle üle, et kui ma sõbrannaga raamatuklubis lugesin teemat Skandinaavia kirjandus ja Jussi Adler-Olseni journal 64 lugesin, siis ilmus esimene raamat essti keeles, ja selle kohase raamatu ilmumisest oli aasta möödas.
    Ja kaanekujunduste kohapealt olen ka nõus:-) mind kusjuures kutsuvad ostma (täpsemalt tagumist legekülge lugema ja ostma) tundmatute autorite puhul ebatavaline kujundus:-)
    Ma nüüd oma Läckbergi ja havfrueni seltsi:-)

    VastaKustuta